Festivali juht Pille Lill andis usutluse Rootsi-Mihkli kirikus veidi enne Tallinna kammermuusika festivali üht kontserti. Heiko Kruusi (HEIKO KRUUSI)

Ooperilaulja ja õppejõuna tuntud Pille Lill on aastaid vedanud omanimelist muusikute fondi PLMF, mis tutvustanud Eesti muusikuid nii meil kui ka välismaal.

Fondi üks menukamaid ettevõtmisi on Tallinna kammermuusika festival, millel tänavu täitub juba 13. aasta. Pille Lill ise peab plaani fondi tegevusest taanduda, et pühenduda rohkem eesti kultuuri edendamisele Eesti Kultuuri Koja ja muusikahariduse edendamisele sel sügisel alustava huvikooli kaudu.

Samuti on tal kavas tulla taas lavale, ooperi „Turandot“ nimiosas, proovilindistuste tegemine ootab vaid äsjaalanud kammermuusika festivali lõppemist.

Kolmteist aastat klassikalise muusika festivali. Kas publikut ikka jagub?

Publikumenu üle ei saa nuriseda. Kuna tegu suvise festivaliga, on suur osa ka turistidel, kes on hakanud pileteid juba varakult, talvel, broneerima. Festivali korraldav Pille Lille muusikute fond pole saanud eriti palju reklaamile kulutada, fondi põhifunktsioon on muusikute toetamine. Aga ka ilma kõlava reklaamita on publikuhuvi suur. Oleme palju kasutanud võrkturundust, sõnumid on liikunud inimeselt inimesele, palju on abi sotsiaalmeediast. Toimib, eile oli Estonia kontserdisaal täis, täna ka Rootsi-Mihkli kirik pilgeni täis. Kümme aastat tagasi näiteks oli pooltühi, hoolimata sellest, et meie siht on alati olnud võimalikult kõrgetasemelised esinejad – nii välisesinejad kui ka Eesti tippsolistid.

Kuidas fond PLMF sündis?

Ma läksin 1990. aastal ühe esimese Eesti üliõpilasena ennast täiendama välismaale, Soome, ja sealt edasi Londonisse. Kokku täiendasin end välismaal kaheksa aastat. Igal asjal meie elus on oma tähendus, miski juhib, et me saaksime oma elus viia need asjad ellu, mis peavad juhtuma. Kultuurimekas Londonis oli mul suurepärane võimalus saada kaheksa aasta vältel tipptasemel õpet, samas kuulata ka maailmatasemel esitajatega muusikat Covent Gardenis ja rahvusooperis. Need tekitasid kõrva kõla, kvaliteeditunnetuse, mis on mind siiamaani saatmas. Selle kõrvaga valin ma festivalide jaoks muusikat ja muusikuid, hindan nende taset.

Tulin Eestisse tagasi, sest ma armastan Eestit ja tahtsin, et mu lapsed kasvaksid eestlasteks, samas oli mul jäänud palju kontakte mujalt maailmast. Tekkis tohutu soov aidata kaasa meie lauljatele Eestis ja tuua siia meistrikursusi. Siis tuli minu juurde värvikas kuju, suur ooperisõber, kelleks oli ehtne Inglise lord, lord Carlisle ning küsis: „Kuidas ma saaksin teid aidata?“. Tema abiga korraldasime Pille Lille muusikute fondi, mille esitlemiseks korraldas ta raekojas Tallinnas uhke vastuvõtu, kutsus sinna hulga olulisi inimesi, suursaadikud nende hulgas. See oli 2003. aastal. Ometi keegi eriti lordi algatusega kaasa ei tulnud. Järgmisel aastal võttis kontakti vastuvõtul olnud Leedu suursaadik Antanas Vinkus, tema hakkas mind kutsuma oma vastuvõttudele laulma, sealt tekkisid kontaktid vajalike inimestega. Nii algatasime tol sügisel kontserdisarja koostöös linnavalitsustega 10 Eesti linnas ja läksime edukalt kuni masuni välja.

Kas muusikakultuur vajab palju toetamist?

Jah, muidugi, ilma tõsise riigi toetuseta pole see mõeldav. Muusikavaldkondadest vajavad kindlasti toetamist jazz ja klassikaline muusika, teised vähem. Kõige tänuväärsem on muidugi huvihariduse toetamine, kõik saab alguse muusikakoolidest. Muusikat on vaja hakata tulevasel muusikul õppima väga noorelt, siis, kui lapsele tundub kõik muu hulga huvitavam. Enda pealt mäletan, elasin toona Pärnumaal Metsapoole külas, sealt oli Pärnu muusikakooli 65 kilomeetrit, ilma vanemate korraldamiseta poleks ma kunagi muusikakooli jõudnud. Mulle muidugi klaver meeldis, nii oli algul. Aga kui aeg hakkas tüürima murdeea poole, tekkisid muud huvid. Minu õnneks läks mul muusika õppimine iseenesest kergelt. Oleksin muidu kindlasti pooleli jätnud, murdeiga ikka. Aga tean, et paljud pidid vanemate järelevalve all klaveri peale pandud kella järgi ja palju harjutama.

Muusikakoolita pole klassikalise muusika tegijate pealekasvamist küll loota. Ja muidugi – muusikakoolide õpetajad peavad lapsi ikka väga armastama, muidu tulemusi ei tule, neil endil peab klassikaline muusika ka täielikult hinges olema.

Fond korraldab Eestis nelja festivali?

Jah, selleks et mittetulundusühinguna toime tulla, on vaja tegevus muuta võimalikult laiahaardeliseks. Meil on praegu ametis kokku kaheksa inimest, aga selleni jõudsime alles pärast kümneaastast tegevust ja kõikvõimalike projektidega kaasaminekut. Ka masu pidime üle elama. Lisaks mitmetele koolidega seotud projektidele tekkis fondi tegevusse rahvusvaheline mõõde, sai selgeks vajadus viia oma muusikud rahvusvahelisele turule, sest keegi neid siit Eestist otsima ei tule. Seda välisliini veab minu tütar, kellel on eriline anne inimesi omavahel kokku viia ning asju toimima saada. Meil on palju muusikuid: need, kes esinevad lisaks festivalidele ka 200 kontserdil läbi aasta. Kõik see on loodud eesmärgiga, et muusikud saaksid esineda, olla laval. Kui interpreet pole laval, siis pole teda kahjuks olemas, tema professionaalsus hakkab üpris kiiresti kahanema.

Miks peaks kontserdil käima?

Erinevalt klassikalise muusika loomisaegadest, on meil võimalik kuulata maailma tippude ettekandeid kodus plaadilt. Aga samas peab ütlema, et vahetut kokkupuudet elava muusikaga, seda erilist tunnet, ei asenda ükski salvestus. See on puudutus, mis muusika puhul läbistab inimese hinge ja mida peab kontserdil kogema. See on midagi, mis on loojale sünniga kaasa antud, seda pole võimalik õppida, arendada. Mäletan, kuidas mind puudutas Barbara osatäitjana ooperi Barbara von Tiesenhuseni lõpus olev stseen, kus vennad hakkavad keelatud armusuhte pärast jääauku uputama oma õde Barbarat ja kuidas ta ütleb: „Vennad, see vesi on külm!“ Laval sünnib ime, seda salvestusest ei saa. Ja „Madam Butterflys“, kus seda tipprolli olin kolm aastat õppinud, hakkasid inimesed pärast esimest vaatust lahkuma, sest hing oli tunnetest nii tulvil, nad tunnistasid, et neile enam rohkem ei mahtunud. Mul endal oli ka probleem, mitu aastat läks harjutamiseks, et mul liigutusest vallandunud pisaratega koos laulda õnnestuks.

Selline on puudutus, mida saame kammermuusikas, muusika intiimses vormis, väga tugevalt publikule pakkuda. Seetõttu eelistame kammermuusika puhul kontserdipaikadena väiksemaid saale, kus kontakt esinejatega on vahetum. Eriti sobivad väikesed saalid neile, kes pole eriti harjunud kontsertidel käima. See käib ka lastest kuulajate kohta.

Ise laulan samuti festivalil, aga vaid ühel õhtul, festivaligalal Mustpeade Majas, korraldamise kõrvalt mul rohkemaks jaksu pole. Veel niipalju, et kohe festivali lõppedes loobun ma fondi juhtimisest, minust saab fondi kunstiline nõustaja. Uus juht on juba välja valitud, las tema teeb nüüd edasi.

Aga millega ise jätkate?

15 aastat on küllalt pikk aeg ja ma olen juba kolmandat aastat Eesti Kultuuri Koja juhatuses. Olen väga õnnelik, et saame edastada loomeinimeste probleeme valitsuse tasandile. Eelkõige pean maatüdrukuna kasvanuna vajalikuks, et rahvamajadel oleks senisest suurem roll mitmekesise kultuuri toomisel igasse paika Eestis. Asun ka poliitikas tegutsema, et kultuuri ja hariduse maailmas midagi muuta.

Tahan veel laulda, selleks on ju jäänud teataval määral piiratud aeg, kellegi hääl pole igavene. Olen juba aastaid harjutanud nimirolli „Turandotis“, see on sopranite kõige kõrgem tipp, väga dramaatiline roll, samas tehniliselt ülimalt nõudlik, toon peab sarnanema laserikiirele. Olen rolliga valmis, kaks-kolm agentuuri juba ootavad minu lindistusi. Aga lindistamine ootab festivali järele.

Siis algab täiesti uus elu: nimelt avan Tallinna Südalinna koolis oma huvikooli. See on sama eesmärgiga, kui alguses oli fond – anda muusikaõpet, oodatud on igas vanuses inimesed, kel aastaid enam kui viis. Ka täiskasvanud, kes näiteks tahavad oma oskusi värskendada. Aga eelkõige on ikka eesmärk leida uusi talente. Kool on ilusti korda tehtud, direktor on meile seal õhtuti ruume võimaldanud. Peamiselt on tegu laulukooliga, nimeks PLMF Academia Nova, arvestusega 120 õpilasele. Hiljem lisandub ooperistuudio, millest võiks välja arendada Tallinna linnaooperi. Kui unistada, siis ikka suurelt, on minu põhimõte.

-----------------------------------------------------

Pille Lill, lühidalt

Õppinud:

Pärnu lastemuusikakool. Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) – muusikapedagoogika ja ooperilaul

Helsingi Sibeliuse akadeemia, Londoni Guildhall School of Music and Drama magistrantuur. Magistrikraadi kaitses Sibeliuse akadeemias, aastatel 2004–2011 täiendas end EMTA doktorantuuris, õppis Karlsruhe muusikakõrgkoolis saksa lied-klassis.

Õpetanud:

EMTA lauluosakonnas õppejõud, EMTA ooperistuudio juhataja. On andnud meistriklasse Eestis, Saksamaal, Soomes, Venemaal, Valgevenes ja Lätis.

Esinenud:

ooperi-, oratooriumi- ja kammerlauljana paljudes riikides, laulnud pearolle ligi 30 ooperis, repertuaari kuuluvad sopranipartiid mitmetes suurvormides, olnud paljude nüüdisheliloojate teoste esmaettekandja.

Juhtinud:

Muusikute fondi PLMF looja ja loominguline juht, Eesti Kultuuri Koja juhatuse liige, Soome-Eesti kultuurifondi juhatuse liige.

3 kommentaari

E
Ehh ma arvasin ,et tal mingi terviserike oli ,  /   12:18, 25. aug 2017
et selliselt kõveras ja et nüüd terve ja tuleb täiesti uus elu ...
  /   15:07, 30. aug 2017
Et ikka "riigi rahaline toetus on väga oluline"... ja nii tehaksegi jälle üks huvikool, mille maksumaksja kinni "plekib".
I
inimkonnale  /   23:08, 14. sept 2017
Pauluse kiri efeslastele 3:Apostlist kui Jumala armu teenrist
1 Seetõttu mina, Paulus, olen Kristuse Jeesuse vang teie,
paganate heaks.
2 Jah, küllap te olete kuulnud Jumala armu majapidamisest, mis
minu kätte on antud teie heaks!
3 Jumal on mulle ilmutuse kaudu teatanud saladuse, nagu ma
eespool lühidalt kirjutasin.
4 Seda lugedes te võite mõista minu arusaamist Kristuse saladustest,
5 mida muistsete põlvede aegu ei antud teada inimlastele nii,
nagu see nüüd on ilmutatud tema pühadele apostlitele ja
prohvetitele Vaimus:
6 et paganadki on tõotuse kaaspärijad ja sama ihu liikmed ja
kaasosalised Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu.
7 Selle evangeeliumi teenriks olen ma saanud Jumala armu kingituse
kohaselt, mis mulle on antud tema väe toimel.
8 Minule, kõige vähemale kõigi pühade seast, on antud see
arm: kuulutada paganate seas evangeeliumi Kristuse äraarvamatust rikkusest
9 ja valge ette tuua kõigile, mis on selle saladuse korraldus, mis
on kätketud aegade algusest peale Jumalas, kes kõik on loonud.
10 Nii saab nüüd Jumala mitmekülgne tarkus teatavaks koguduse kaudu
taevastele valitsustele ja meelevaldadele
11 ajastute ettemääramise järgi, mille ta on teinud teoks
meie Issandas Kristuses Jeesuses,
12 kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs
Jumalale.
13 Seetõttu ma kutsun teid üles mitte loobuma, kui mind ahistatakse
teie pärast - see on teie kirkus.
Palve Kristuse armastuse mõistmiseks
14 Sellepärast ma põlvitan Isa ees,
15 kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime,
16 et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu
läbi tugevaks seesmise inimese poolest,
17 et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite
juurdunud ja kinnitatud armastuses,
18 et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on
armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus,
19 ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et
te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.
20 Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju
rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda,
21 temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest
ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias