Arvamusfestivali eestvedaja Ott Karulin tõdeb, et üks märk festivali õnnestumisest on see, kui vabatahtlikud töötegijad on pärast festivali lõppu küll väsinud, ent õnnelikud ja tahavad tuleval aastal jälle kaasa lüüa. (Heiko Kruusi)

Sirbi peatoimetaja ja tänavuse arvamusfestivali eestvedaja Ott Karulin on festivali korraldustöö käigus õppinud juhtima meeskonda, mille liikmetega ta füüsiliselt peaaegu ei kohtugi. See on oluline oskus, mida nüüdisajal CV-sse kirjutada.

Festivali eestvedaja sai temast üsna loomulikku rada pidi. 2013. aastal, kui arvamusfestival esimest korda toimus, läks ta sinna väga teadlikult kohale. „Mulle tundus, et see on selline festival, millest on seni just puudu olnud. Isiklikult olen küll selline inimene, kes väga suuri rahvamasse ei kannata, suured suvekontserdid mulle seetõttu ei istu. Aga arvamusfestival tundus täpselt sellise kohana, kus peab kohal olema,“ räägib Karulin ja meenutab, et tol ajal veel Eesti Teatri Agentuuris töötades tegi ta kogu kollektiivile töölähetuse arvamusfestivalile ning ühtlasi kasutati üritust ka selleks, et suvepuhkuselt tulnuna seal järgmise aasta plaanid paika panna. „Arvamusfestivali teisel aastal olin juba Sirpi tööle tulnud, siis tegime seal „Sirbi ja Müürilehega koos aruteluala. Kolmandal aastal kutsuti mind juba meeskonda kultuuriprogrammi vedama ja nüüd olen festivali eestvedaja, kes peab kõige eest vastutama,“ räägib ta.

„Paljud kipuvad unustama, et arvamusfestivali teevad vabatahtlikud. Palgalisi töökohti on meil ainult poolteist, ka mina töötan vabatahtlikuna. Seetõttu püüame kõik need inimesed, kes on asjast huvitatud ja peavad seda festivali oluliseks, oma meeskonda saada. Arvan, et samamoodi leiti ka mind üles. Ega ma sealt meeskonnast kedagi väga enne ei tundnud. Küll aga Kaarel Oja, kes enne mind kultuuriprogrammi ette valmistas, soovitas ja nii see läks. Järgmisest aastast võtab eestvedamise üle Maiu Lauring, kes on praegu lapsepuhkusel, nii et võib öelda, et ma tegelikult asendan lapsepuhkusel olijat,“ muigab Karulin. „See oli pikalt kokkulepitud ja Maiu Lauring juba tegeleb järgmise kahe aasta festivali ettevalmistamisega. Kui esimesel aastal kuuldavasti suudeti festival korraldada umbes 3–4 kuuga, aga siis oli üritus ka palju väiksem, peeti 50 arutelu ja käis 2000 osalejat, siis nüüd alustame mitte küll kohe järgmisel päeval, kuu aega puhkame, aga septembrist alates juba hakkame pihta. Viimasel kahel aastal on meil olnud üle 8000 külastaja, see nõuab päris palju tööd.“ Vabatahtlikke tuleb festivalipäevadeks kohale 200 ringis. Festivali tuumik, kümmekond inimest, alustavad juba septembrist ning nendega liitub järjest n-ö lumepallina vabatahtlikke.

Vabatahtlike motiveerimine

„Vabatahtlike motiveerimine moodustab eestvedaja töös tõesti päris suure osa,“ tõdeb Karulin. Arvamusfestival on ju praeguses mõistes üsnagi ebatüüpiline, kuid lähitulevikus võib-olla just üsnagi tüüpiline organisatsioon selles mõttes, et füüsiliselt kohtub eestvedaja oma meeskonnaliikmetega väga harva. Enamiku inimestega suheldakse tehnoloogiliste võimaluste – Skype`i, Facebooki chati ja e-posti- kaudu. „Kui ma peaks nüüd CV-sse kirjutama, millised on need oskused, mida olen arvamusfestivali eestvedamisest saanud, siis üks neist on kindlasti oskus juhtida meeskonda, mille liikmetega sa silmast silma peaaegu ei kohtugi,“ ütleb Karulin lõbusalt. „See muidugi seab teatavad piirangud, kuidas meeskonnatunnet tekitada, aga olen püüdnud seda ikkagi teha. Viimased kaks aastat olen korraldanud vähemalt korra kuus festivaliklubi ja samamoodi olen püüdnud ära kasutada ühismeedia võimalusi. Meil on omad grupid, kus me postitame ja hoiame kõiki kursis, mis toimub. Ega muud muudmoodi seda teha ei saagi,“ lausub ta.

Ta lisab, et on püüdnud Paides vähemalt kord kuus või ka tihemini kohal käia, teist korterit Paidesse ei ole ta soetanud. „Kuna meil on pooled või isegi üle poole meeskonnast inimesed, kes elavadki Paides, siis ma ei taha teha seda viga, et juhtida neid ainult kuskilt kaugelt, vaid püüan ikkagi aeg-ajalt inimestega silmast silma ka kohtuda.”

Õpime koostööd

Teiseks toob Karulin välja, et arvamusfestivali eestvedamine on talle õpetanud seda, kuidas teha koostööd. „Arvamusfestivali programm pannakse kokku niimoodi, et jaanuaris on ideekorje, milles osaleb üle 100 organisatsiooni. Siis valime ideed välja ja paneme arutelualadele. Ühte aruteluala korraldab 6–12 organisatsiooni, kes tuleb saada omavahel koostööd tegema, eriti kui nad peavad ühte arutelu ühiselt tegema. Julgen väita ja see ei ole üldse pahatahtlik väide, et koostöö tegemine ei ole inimestele ilmselt esimene valik. Alati on lihtsam ise teha – iseennast on ju kõige lihtsam usaldada, seetõttu peab koostöö tegemist veel õppima. Kui arutelu välja tuleb, näitab juba see, et koostöö tegemist on õpitud,“ tõdeb Karulin. „Ega mul muud nippi ei ole anda, et tuleb lihtsalt kogu aeg omavahel rääkida, mitte eeldada, et keegi teeb midagi ära. Mida ma ise inimesena olen õppinud, on kannatlikkus. Ma olen üsna kärsitu inimene ja isegi vabatahtlikuna töötades meeldivad mulle väga tähtajad. Aga loomulikult, kui inimesed panustavad meeskonnas vabatahtlikuna ja organisatsioonid löövad kaasa väljaspool oma põhitööd, siis peab natuke paindlikum olema. Seda olen küll õppinud, et alati on hea panna tähtaeg, mis on õigest tähtajast kaks nädalat varem, siis jõutakse päris tähtajaks kõik asjad tehtud,“ muigab ta.

Eksperiment linnaruumis

Kuigi festival algab alles täna, võivad korraldajad juba ühe kaaluka plusspunkti kirja panna. Paide linna keskväljakust on ruumieksperimendi käigus sel suvel saanud linlastele mõnus ajaveetmiskoht. Ringristmikul on jalakäijatele ruumi juurde võetud, väljakul on linnamööbel, murusaared, liivakattega rannavolle ja petanque’i väljakud, pinksilauad, pikutamistoolid ning rohkelt taimi. Seda kõike on linlased saanud nautida juba kuu aega.

Karulin räägib, et on pikalt mõelnud, kuidas teha niimoodi, et arvamusfestival ei oleks ainult need kaks päeva ja et see üritus tõepoolest ka suhestuks Paide linna ja linnaruumiga. „Pakkusime linnale välja, et teeks kuuks ajaks sellise eksperimendi, et jätame autodele täpselt nii vähe ruumi kui vaja ja võtame ruumi inimestele tagasi ning vaatame, mis saab. Niipalju, kui ma olen kuulnud, siis linn plaanib ideega edasi minna, pikendada järgmisel aastal eksperimenti terveks suveks ja ülejärgmiseks aastaks otsitakse juba püsivamat lahendust.”

Paide linnapea Siret Pihelgase sõnul on Paide linn juba pikemat aega kaalunud keskväljaku tulevast funktsiooni – kas jätta see nii nagu on, liiklussõlmeks või suurendada autovaba ala, kus linlased saavad aega veeta. Teemat arutati mullu arvamusfestivalil ning nüüd proovitakse järele, kuidas autovaba ala töötab.

Karulin on ruumieksperimendi üle väga uhke ja saadab palavad tänusõnad Elo Kiivetile, kes kogu selle arhitektuurse lahenduse välja mõtles ja ellu viis. Eriti suur rõõm oli tal kuulda, et võrkpalliplatsi kasutavad noored, kes nädala algul leidsid, et nädalavahetusel on platsile palju prügi tekkinud, koristasid selle omaalgatuslikult ära. „See oligi see meie unistus, et linnaruum hakkaks toimima tänu linnaelanikele, kes toovad sinna sündmusi ja hoiavad seda korras,“ ütleb Karulin.

Koolinoorte arutelud

Esmakordselt löövad tänavu arvamusfestivali aruteludes tänavu kaasa 5.–7. klasside noored. Nende arutelude teemad tulid samuti läbi ideekorje. „Võtan seda katsena, tõenäosus on 50–50, et mõned arutelud õnnestuvad, mõned võib-olla mitte. Aga mis mind väga üllatas, olid just need teemad, mida nad välja pakkusid. Väga palju oli keskkonnaga seotud teemasid – kuidas keskkonda hoida ja sellele mitte liiga teha. Ma ei teadnud, et teema on noortele nii oluline. Teine teema, mis koolinoorte pakutud ideedest läbivalt välja tuli, on see, et noored tunnevad, et nad on koolimajas natuke lõksus ja tahavad sealt välja saada. Tüüpiline klassiruum, kus istutakse rivis näoga õpetaja poole, ilmselt väga hästi enam ei toimi ja ühe arutelu käigus püüavad noored lausa hakata maketti ehitama, milline võiks välja näha tuleviku klassiruum. Klassiruumi füüsiline kujundus on väga tähtis, samamoodi on oluline arutelude füüsiline ruum. Me väga ei soosi paneeldiskussioone, mille käigus on kõrgemal püüne peal neli arutlejat, keda publik kuulab. Pigem inspireerime looma avatud asetusega alasid, tooma sisse kaasavaid elemente, tegema rühmatöid ja mitte tõstma kõrgemale neid, kes arutlevad. Mul on heameel tõdeda, et sel aastal on kaasavaid arutelusid märksa rohkem kui eelmisel aastal,“ tõdeb ta.

Paide linna inimeste kaasamine

Arvamusfestivali algataja Kristi Liiva on varem Linnalehele öelnud, et tema suureks unistuseks on, kui festivali hea arutlustava leviks festivalipaigast edasi kõikjale ühiskonda – kodudesse, töökohtadesse kuni riigijuhtimiseni välja. Tänavune festivalijuht liitub selle sooviga. „Hea arutelutava alla käivad ju nii lihtsad ja elementaarsed asjad. Esiteks – ära ainult räägi, vaid ka kuula ja teiseks – kritiseeri argumenti või seisukohta, mitte inimest. „Ma usun, et arvamusfestival on kasvamas aasta ringi toimivaks organisatsiooniks, meil on lisaks festivalile ka muid väljundeid. Hea arutelutava levitamine nii palju kui võimalik on üks eesmärkidest. Mulle endale on südamelähedane just Paide linna suurem kaasamine. Tundub, et see on hakanud tööle, aga sellega on veel niipalju teha, et terve Paide linn ja linnaelanikud tunneksid, et tegu on päriselt nende festivaliga. Linnavalitsuse me oleme algusest peale väga hästi kaasa saanud, nad ideedele väga avatud ja tahavad katsetada,“ kiidab Karulin. Teisalt on ta päris kindel, et suur osa Paide inimestest ei ole veel arvamusfestivalil käinud ja selle nimel tuleks veel edasi töötada, et kohalikud inimesed ürituse omaks võtaksid. „Eks see väljendub väikestes asjades. Näiteks selles, kui paljud paidekad pakuvad oma kodu kojumajutuseks. Ega Paides kuskil ööbida väga ei ole, meil ööbib üle 100 inimese alati kellegi juures kodus. Neid, kes on valmis oma elutuppa kušetile ühe arvaja öömajale võtma, on õnneks järjest rohkem, aga võiks veel rohkem olla,“ tõdeb ta.

Parim tasu festivalijuhile on ikkagi ürituse õnnestumine ehk see, kui tagasisidest selgub, et toimus palju huvitavaid arutelusid, leiab Karulin. „Üsna vahetu mõõdupuu, kuidas läks, on ka see, millise pilguga meeskond sind laupäeva õhtul pärast festivali lõppu südaöö paiku kogunemisel vaatab. Kas pilgud on küll väsinud, aga õnnelikud? Kui paljud neist tahavad järgmisel aastal tagasi tulla? Ja muidugi ei saa ka osalejaid unustada, aga osalejate arv ei ole kunagi omaette eesmärk. 7000–8000 osalejat kahe päeva jooksul võiks olla üsna optimaalne arv Eestis seda tüüpi festivali kohta,“ leiab ta.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias