Hara saar. (Hannu (Wikimedia))

Esimest korda sattusin saart nägema siis, kui Hara lahes olev Vene allveelaevade demagneetimisbaas oli hüljatuna seisnud alles mõni aasta.

Pool sajandit kõigile kahekordselt – piiritsoonis oleva ülisalastatud objektina – püsinud baasis oli valvur, sest ehkki lahkujad olid kõik aparaadid kaasa võtnud, oli kaipealne vanu ja veidraid paate täis. Valvur näitas mõnda neist, aga pilku püüdis ka mõnesaja meetri kaugusel olev saar, mille külje all pidi meri eriti sügav olema. See Hara saar paistab kogu lahes ära, isegi eemalt Loksalt on olnud ristirahvale näha, kuid mitte külastada.
Tookord jäi see sünkjas vee tagune metsane saar, kus paistis olevat ka üks väiksem hoone, külastamata. Ja jäi ka järgmistel kordadel, kui sinnakanti sai satutud. Paategi siis enam polnud, paljad betoonkaid ja talad olid alles. Jäi nagu painama, et mis seal saarel on. Aga käimata on siiani. Paati oleks vaja, ujumiseks kaugevõitu – kaardilt mõõtes 200–400 meetrit sügavat merd. Nii ei teagi, kas tegelikult mõte käeulatuses oleva, kuid seni kättesaamatuna püsinud saare väisamisest ka tegelikkuses küünlaid vääriks. Või olekski kaunim, kui jääkski teadmata, et seal vaid metstukk ja kalameeste hüljatud lõkkease.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias