Muistsetel oli mõneski mõttes lihtsam.
Vähemalt nad teadsid, mida millal teha. Polnud neil vaja kella ega kalendrit, vaatasid taevasse, ahah, nüüd on vaja pull maha lüüa või aeg lehma lüüsta, heina teha, kiigele minna, naabri ait põlema panna.

Meie, järglased, oleme moodsast ilmast kas nüüd ära rikutud, aga ei paista seda matsu jagavat. Äärmisel juhul taipavad mõningad Vähja tähtkujus sündinud isikud jälgida, millal on täiskuu. Kuu ju meie planeet, ülepea pärast Päikest kõige mõjuvam taevakeha oma tõusude-mõõnade ja lolliksajamisega. Vähemalt minakodanik kipun küll paar päeva enne täiskuud veel tobedamaks minema, kui muidu ollakse. Ükskõik, kummas suunas, kas siis kole rõõmsaks või jube kurjaks. Nimetage ebausuks, palun väga.
Ühest küljest kangesti ootab suve, aga kui käes, ei oskagi nagu midagi peale hakata. Jällegi, vanasti ütlesid kuude nimed ära, mis värk on. Veebruaris külmetad. Mais õitseb. Juulis hein. Oktoobris viin. Praegu – lihtsalt möh.
Oodatakse ja kakeldakse, et kes millal puhkusele läheb, kuulates igasugu seapõrna vahtijaid. Pärast läheb ikka nii, nagu läheb. Mäletagi, mis aasta see oli, aga 10. juulil sadas päev otsa, pluss kümme kraadi niiöelda sooja, tuul ka veel lisaks, oo, kui mõnus see oli, sa vana sabaalune küll.
Isegi kehva suusailmaga, sellist ju juhtub, ikka jant. Mida nüüd teha. Hing kisub grüünesse. Teate ju küll, eesti rahvusroog šašlõkk, eesti rahvusjoogid kõik, mis vahutab või põleb. Lõbus, muidugi, aga üsnagi väsitav ka, tuleb tunnistada. Lõpuks, kui lõppu juba ootama hakatakse.


Ei püsi paigal
Niisama lesida me, maarahvas, ka ei oska. Midagi peaks nagu tegema. Kasvõi selleks, et rahuliku südamega järjekordne pidu püsti panna. Teate küll seda vana nalja, et ma olen nüüd ära teeninud. Aga pole ju suurt midagi. Kes saab muru niita, on juba õnnega koos. Õigupoolest päris lõbus töö ju, kui mitte võtta seda, kulm kortsus, raevune higipull otsa ees. Tasakesi, tasakesi, ennast ära katkestamata.
Võib muidugi teha ringreisi kodumaa kaunimatesse paikadesse. Eesti on ju tegelikult väga suur ja vähe neid, kes võiksid öelda kasvõi, et on igas linnas jalagi maha pannud. Ammuks siis viibinud... no ma ei teagi, mis kellelegi meele järgi on. Mõni tahab võsa, mõni muuseumi, mõni kaitsealust looduslikku imet uurida, mõni suvelavastusi.
Maksab, sinder. Pärast töötad kuu aega ilma rahata, sest puhkusetasud läbi ja pank hakkab kirest lõõmavaid kirju saatma. Jälle häda.
Ikka – midagi peaks nagu tegema. Napilt ja kehvalt, nagu meil seda suve on. Oleks novembris midagigi meenutada. Üks ei tundu see, teine ei tundu too. Vaim on pidevas otsingute seisundis. Loeks või lugemata raamatud läbi. Ainult päikese käes, kui seda esineb, on paha ja isegi kahjulik lugeda. Toas olla tundub ka kuidagi tobe. Isegi linnas olla tundub tobe. Kuigi on vahva istuda häbematu näoga varahommikul välikohvikus, vahtida mööduvat materjali ja lehvitada jultunult tööle sammuvale ülemusele.
No ei tea, ei tea. Segased tunded valdavad hinge. Hea vähemalt, et jaanipäev purustusteta üle elatud.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias