Baskide pidustused. (Marika Kullamaa)

Kui oled pistnud oma nina kogemata kombel teise pere (või rahva) ukse vahele, ei ole enam pääsu, põnevus kasvab ja varmalt tekivad seosed. 

Baskid on Euroopas üks tuntum omariikluseta rahvas, kes elab Biskaia lahe ääres Pürenee poolsaarel ja on pärit nii kaugest ürgsete aegade rüpest, et naljatatakse, nagu olla Jumal Aadama loonud baskide surnuaialt leitud kontidest.
Baskid elavad Hispaania ja Prantsusmaa piiril ja erinevad geneetiliselt teistest selles piirkonnas elavatest rahvastest, ka ei ole nende keel germaani ega romaani keeltega suguluses.
Baskide ajalooline kodumaa Euskal Herria on baski keele maa, mida Eestist lahutab mõni tuhat kilomeetrit, kuid mida Euroopa rahvusriikide kaartidelt ei leia.
Euskal Herria tuleneb kahest baski keele sõnast: euskara, mis tähendab baski keelt ja herri, mis tähendab maad. Minu jaoks on eriline seik, et baskid seovad oma maa vastuvaidlematu tingimusena keelega, nad on üks väheseid rahvaid maailmas, kes peavad oma rahva hulka kuuluvaks ainult neid, kes oskavad baski keelt. Kui inimene baski keelt ei räägi, kuigi ta vanemad on baskid, ei peeta teda baskiks. Selles mõttes on baski keele ja baskiks olemise suhe ülimalt harukordne. Samal ajal on euskara, tundmatut päritolu isoleeritud keel, mis ei tundu suguluses olevat ühegi maailma keelega, hoolimata takistustest ja kokkupuudetest teiste keeltega säilinud tänapäevani.
Lausa poeesia valdkonda kuulub minu jaoks baskide salapärast päritolu keeles täheldatud huvitav aspekt – x-ide rohkus, mis meenutab aarete kaarti, kus liigud justkui mööda rada, mis viib varanduse juurde. Kirmen Uribe, baski kirjaniku meelest on võrdlus aarete kaardiga kõige ilusam kommentaar, mida võõra keele kohta teha („Bilbao-New York-Bilbao”, Loomingu Raamatukogu 2017). Veel räägib Uribe iidsest baski kombest, kui isa, vaadates oma tütart eemalt, asetab käe teise peale ja paitab ühe käega õrnalt teise käe selga. See tähendab maite-maite, ma armastan sind.
Baskide asuala ja arv on ajalooliselt olnud palju suurem kui tänapäeval. Uuem keeleteaduslik suund väidab, et mõnituhat aastat tagasi olnud kolmandik Lääne-Euroopast baskikeelne. Kõik antropoloogid ja keeleteadlased ei poolda seda arusaama, aga taoline lähenemine, mis muuseas tähtsustab oluliselt ka soomeugrilasi, kellele olla kuulunud kolmandik Euroopa idapoolsemast osast, on võitnud üsnagi suure poolehoiu.
Mõtelda ju ikka võib: millised kaks võimast suguharu: nemad läänes, meie idas.
Ja milline ootamatu side ‒ baskikeelne musu tähendabki eesti keeles sedasama meiemaist musi. Kummaline, imeline ja tõsijutt, John Donne teadis juba 16. sajandil, et ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: et iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast.
Seega: maite-maite, musu, musu ja head jätkuvat suvesooja!
svab ja varmalt tekivad seosed. 

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias