4
fotot
A. Le Coqi õlletehase seinal on suurendus 1912. aasta piltpostkaardist. (HEIKO KRUUSI)

Üks Tartu linna tuntud maamärke on õlletehase punastest tellistest torn. Kunagises linnasevabrikus, mille keskel oli korsten, asub nüüd A. Le Coq'i õllemuuseum, kus võib tutvuda õlletootmise mineviku ja tänapäevaga ning ka õlut maitsta. 

A. Le Coqi õlletehase seinal on suurendus 1912. aasta piltpostkaardist. (HEIKO KRUUSI)

Tartu õlletehase peavärava pääsla juures käib vilgas ehitustegevus. „Tehast ja õllemuuseumi külastab järjest enam turiste. Nende tarvis laiendame oma väravamaja ja avame siin augustis ka suveniiripoe,” räägib meile väravasse vastu tulnud õllemuuseumi juhataja Mart Haldma. Külastajatele antakse selga helkurvestid, sest liigutakse tegutseva tootmisettevõtte territooriumil.
Tehasehoone välisseinale on kinnitatud suurendus 1912. aasta fotopostkaardist, mis kujutab õlletehast enam kui sada aastat tagasi. „Tol aastal ostis Inglise firma A. Le Coq kõik Tartu suurima õlletootja „Tivoli” aktsiad. Punastest tellistest hoonekompleks oli valminud juba varem. Seda ehitati kuus aastat vahemikus 1892–1898. Et ehituskive jätkuks, töötasid kogu selle aja Tartu linna külje all kaks tellisevabrikut,” tutvustab Haldma hoonete ajalugu. Tehase vana osa on projekteerinud arhitekt Reinhold Guleke, kelle joonestuslaualt on pärit veel mitu tuntud, valdavalt punastest tellistest ehitist Tartu linnas. Olgu siin mainitud kunagist ülikooli klubi ehk korp! Rotalia hoonet Tähe tänaval ja endist rahvusarhiivi hoonet Toomemäel, samuti uut anatoomikumi.

Poolast Siberini
A. Le Coqi firma Londonis tegeles spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades valmistatud keiserlikku stout'i villimise ja ekspordiga. Selle tumeda ja kange õlle tellisid nad esialgu Londoni suurtest õlletehastest. Enne esimest maailmasõda otsiti aga mitmel põhjusel võimalust kolida tootmine Tsaari-Venemaale. „Kõigepealt sai määravaks, et Venemaa tõstis aasta-aastalt imporditava alkoholi tollimaksu. Teiseks vahemaa – Londonist on Peterburgi mereteed mööda oma 3000 kilomeetrit, Tartust raudteed mööda kõigest 300. Venemaal leidus ka kavalpäid, kes valmistasid võltsitud A. Le Coqi õlut. Kõige selle tõttu oli targem tulla oma turule lähemale. Tartust leiti sobiv kaasaegne tehas, mille vananevad omanikud olid avaldanud soovi see maha müüa. Kui proovid tõestasid, et Tartu joogivesi on kvaliteetse õlle valmistamiseks piisavalt hea, vahetaski tehas omanikku,” selgitab muuseumijuhataja. 1913. ja 1914. aasta alul veeresid vagunid A. Le Coqi õllega juba üle terve Tsaari-Venemaa: Varssavi ja Krakovini lõunas ning Krasnojarskini idas. Ka tsaaripere lauale. Siis peatas sõda eduka tehase töö.
A. Le Coqi tehas taastas oma tegevuse esimese Eesti vabariigi ajal 1921. aastal. Nõukogude aja saabumise järel 1941. aastal ettevõte riigistati ja sai nimeks Tartu õlletehas. Muuseas on huvitav, et A. Le Coqi inglastest omanikele kompenseeris riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia valitsus. Seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügi teel 1969. aastal saadud rahast.
Eesti taasiseseisvumise järel õlletehas jälle erastati. 1996. aastal ostis Soome õlletootja Olvi Oy 15% ning aasta hiljem ülejäänud 85% Tartu õlletehase aktsiatest. Toona oli linnasetorn, kus praegu paikneb muuseum, veel aktiivses kasutuses.

Töökorras sisseseade

A Le Coq õllemuuseum Tartus A Le Coq õllemuuseum Tartus, puhta pärmikasvatuse süsteem (HEIKO KRUUSI)


Kiri kunagise linnasekeldri seinal ütleb, et viimane partii linnaseid läks idandamisele kolmapäeval, 13. jaanuaril 1998. Siis pandi töökorras tehas seisma. „Meie muuseumis on säilinud autentne tsaariaegne sisseseade ja see meelitabki turiste,” paljastab Mart Haldma muuseumi populaarsuse saladuse. „Meil on üldse selles mõttes vedanud, et kõike on osatud säilitada,” lisab ta. Oma jutu kinnitamiseks näitab mees enne esimest maailmasõda Talvepaleega peetud kirjavahetust ja samast ajast pärit vabrikujuhatuse protokollide raamatut.
„1990. aastatel olnuks ilmselt lihtsam ja odavam ehitada uus tehas kuskile põllule. Meie Soome omanikud leidsid aga, et ajaloolisi hooneid on võimalik moderniseerida ja laiendada,” kiidab Haldma toonast otsust. Muuseumi avamiseks oli vaja renoveerida ka torn. Sada aasta töötanud kuuekorruseline linnasekuivati oli tolmune ja nõgine, praeguseks väljapuhastatud tellisseinad kaetud ilmetu krohviga.

A Le Coq õllemuuseum Tartus A Le Coq õllemuuseum Tartus (HEIKO KRUUSI)

Esimesel korrusel asus kolle, millega köeti kuumaks torni ülemised korrused. Kolde kõrval paiknes linnasekelder. Kolmandal korrusel oli temperatuur 90 kraadi, kõrgemal 70 kraadi kandis. „Kui tehas sada ja rohkem aastat tagasi käima läks, köeti kuivatit puudega. Ümber Tartu linna asusid A. Le Coqi raielangid. Ööpäevas kulutas tehas suure raudteevaguni jagu küttepuid,” teab muuseumi juhataja. „Saja aasta jooksul muutus selles kuivatis üksnes kütus – hiljem kasutati masuuti, põlevkivi ja kõige lõpuks gaasi,” ütleb Haldma ja jätkab: “Ülejäänud tööprotsess püsis sama. Ülemistel korrustel pühkisid töölised põrgukuumuses luudadega tolmu ja kühveldasid käsitsi linnaseid veel 19 aastat tagasi.” Nüüd ostab A. Le Coq linnased sisse spetsiaalsetest linnasevabrikutest. Tuleb odavam ja kvaliteet on parem. Eri õllede tootmiseks on kasutusel 17 sorti linnaseid.

See segaja keerutas 6,5 tonni linnaseid, kuni need olid kuivad. (HEIKO KRUUSI)

Uus ja vana
Muuseumist suundume vaatama nüüdisaegset õlletehast. Kõik vanad hooned on läbi teinud totaalse ümberehituse. Uks viib 19. sajandi hoonest 21. sajandil ehitatud majja. Kui Mart Haldma poleks sellele tähelepanu juhtinud, poleks ise küll aru saanud. Mõnes ruumis lööb ninna erakordselt meeldiv viljalõhn. Kõik on puhas ja suhteliselt vaikne. Suur osa tootmisest on automatiseeritud. Külastajate tee kõrgub suurte kinniste õllenõude kohal ja võib võtta kõrgusekartusega inimestel jala värisema. Enamikus vaatides valmivad enamlevinud õllesordid, nagu Alexander või Premium. Õlle valmimiseks kulub 2,5–3 nädalat.
Ja siis avab Mart Haldma veel ühe ukse ja me oleme kõrgel Supilinna kohal nelja hiiglasuure 180 000 liitrise õllevaadi otsas. „See on Tartu linna kõige ilusam panoraamvaade. Toon muuseumikülastajad ka seda vaatama,” teatab muuseumi juhataja ajakirjanike üllatunud nägusid nähes muiates. Siin üleval seistes ja ümbrusele vaadates tunnetab hästi, kuidas Tartu õlletehases on moodne tootmine ja võimas ajalugu üheks saanud.

ÕLLEMUUSEUM
* Muuseum avati aastal 2003
* Õllemuuseumisse pääseb tehase Tähtvere pargi poolsest peaväravast (Laulupeo puiestee 15).
* Muuseumi saab külastada vaid koos giidiga.
* Üksikkülastajatele toimuvad ekskursioonid neljapäeval kell 14 ja laupäeval kell 10, 12 ja 14.
* Kahetunnine ekskursioon sisaldab muuseumi ja tootmise külastust ning lõpeb A. Le Coqi toodete degusteerimisega muuseumi pubis.
* Eelnev registreerimine pole vajalik.

Limonaad nimega Limonaad
Tartus toodetud „Limonaad” on pikki aastaid olnud eestlaste lemmiklimonaad. Seda jooki toodetakse samasugusena juba 70 aastat. Limonaadi tooraineks olev kontsentraat ostetakse tänapäeval Venemaalt. Selle täpne koostis on tootja ärisaladus. Kasutatud on erinevaid naturaalseid siirupeid. Limonaadi retsepti on juba 1870. aastatel välja mõelnud hoopis grusiin Mitrofan Lagidze.

ÕLLE AJALUGU
* Arvatakse, et eelajaloolised rändrahvad võisid teraviljast ja veest õlut teha juba enne seda, kui õppisid leiba tegema.
* Arheoloogiliste leidude põhjal on kindlaks tehtud, et Eesti aladel hakati otra kasvatama umbes 1000 a eKr, seega võib Eesti õlletootmise ajalugu pidada ligi 3000 aasta vanuseks.
* Keskajal eelistati piirkondades, kus polnud võimalik kasvatada viinamarju, juua õlut. Tollal ei osatud vett puhastada, kääritamine hävitas aga vees olevad haigusetekitajad.
* Humala kasutamise põhjus ei peitunud esialgu mitte maitses, vaid konserveerivas toimes.
Allikas: A. Le Coq

1 kommentaar

I
Igatahes  /   18:43, 19. juuli 2017
Sealt vabrikust tulevad õllesarnased joogid.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias