2
fotot
Elle-Mari Talivee uuris, kuidas kirjanikud kujutasid linna ning kuidas see mõjutas eestluse arengut. (HEIKO KRUUSI)
Elle-Mari Talivee uuris, kuidas kirjanikud kujutasid linna ning kuidas see mõjutas eestluse arengut. (HEIKO KRUUSI)

Kus on ajaloo juured? Kus on sajanditaguse meelelaadi tunnistajad?
Kuidas kujunes maarahvast eesti rahvas? Kuidas kujunes linna pagenud matsist algul linnasaks, siis linnaeestlane? Kuidas on rahvuse teke seotud eestlaste kolimisega maalt linna, eeslinnast kesklinna? Kuidas värsked linlased linna näevad?

Sellistele küsimustele otsis vastust oma äsjakaitstud doktoritöös „Kuidas kirjutada linna. Eesti proosa linnamaastik aastail 1877–1903” Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse teadur Elle-Mari Talivee. Otsis näiteks ajaloolaste jaoks harjumatust valdkonnast – ilukirjandusest, raamatuist, kus kaasaegsed, see tähendab enam kui sajanditagused kirjanikud kirjeldasid värskete linlaste elu-olu, aga ka mõttemaailma. Kirjandus kui linna uurimise vahend.
Ilmneb, et sellisel ebatraditsioonilisel meetodil on täiesti veenev tulemus: autor suudab eristada eestlaste linnakolimisel ja linlaseks kujunemisel lausa kolm etappi. Tema hüpotees, et maal tekkinud majanduslikus kitsikuses ning linnades toimunud tööstusrevolutsiooni põhjustatud plahvatuslikus arengus on need juured, mis lisaks rahvuslikule ärkamisajale eestlase kui rahvuse arengust otsustavalt mõjutasid, leiab veenva tõestuse.
Ilmneb, et ajaloo tavapärastest allikatest paremingi saame aimu kirjanike teostest, kuidas toonane eestlaskond linnades tekkis, kasvas ning lõpuks seni võõraste valitseda olnud linnad enda omaks tegi. Ja ka seda, kuidas kirjandus nendele protsessidele oma olemasoluga kaasa aitas.
Ning – kuidas linna kirjeldamine on linna iseenesest ka mittelinlaste jaoks reaalsusega täitnud, kuidas hirmutavast ja ohtlikust keskkonnast on kujunenud omaksvõetav elukeskkond. Ühtlasi saame teada, et toonaste aegade mälestused – hooned, kujad, tänavad – osa n-ö Vilde-aegsest Tallinnast on isegi praegu mõningal määral säilinud.

Kuidas loodusinimesest sai linlane?
Kui hakkasin linnastumise teemat uurima, tundus, et linn oli eestlasele algul midagi väga võõrast, samas kasvas üha huvi uue elu- ja tööpaiga vastu. Ühtlasi kaasnes linnastumisega see, et ka maad hakati teistmoodi pilguga vaatama. Linnast kui eestlase jaoks uuest, aga olulisest nähtusest hakati rohkem kirjutama alles veidi enne Eduard Vilde tulekut eesti kirjandusse. Valisin piirdaatumiks, millest uut aega, linnakogemust lugema hakata, aasta 1877, kui ilmus Lilli Suburgi teos „Liina”, kus jutustatakse, kuidas üks tüdruk läheb linna õppima ja naastes maale ei leia endale enam elukaaslast, sest on muutunud ega sobitu enam inimestega seal. Tekst võttis kokku tekkiva problemaatika: kuidas linna võõrus tundus maal hirmutav, samas need, kes linna läksid, tõid endaga kaasa uusi ideid, mida oli ka maal vaja.

Mis juhtus, kui Tallinnast kasvas suurlinn?
Enam kui sajand tagasi sai Tallinn enam kui 100 000 elanikuga suurlinnaks just sisserände, peamiselt eeslaste sisserände varal. Mina olen sellise idee välja pakkunud, et suurde linna elama ja töötama asumine kujundas eestlased rahvuseks, nagu me seda nüüd tunneme. Tolle aja poliitikud kõnelesid üha, et rahvale on vaja pealinna, selleks pidi kujunema Tallinn, mis kasvas eeslinnade tekkimise ning paisumise arvelt. Sinna linnamüüride taha tekkiski uus linnakeskus, eriti seoses turupaiga ümberkolimisega praeguse Estonia juurde Uuele turule, mille ümber tekkis uus, eeslaste linn.
Idee, et eestlasel, matsil, on ka õigus linnatänaval käia, seondub suurel määral ikkagi Tallinnaga, suuresti Vildega ning samuti ajalehega Tallinna Teataja, mille väljamõtleja oli Vilde. Ikka öeldakse, et 1905. aasta sündmused olid paljuski tingitud Vilde kirjutatud joonealustest lugudest lehes, neis kirjeldati vastsete linlaste, eestlaste elu-olu ja püüdlusi, aga ka karmi argipäeva.
Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” on aimata juba toda linnasüdame nihkumist vanast paigast, milleks oli Raekoja plats ehk Suur turg, Uuele turule, sinna, kuhu ehitati kindlustustest vabaks jäänud maale peagi ka eestlaste oma, Estonia teater. Turg on alati side maarahva ja linna vahel. Muide, 1905. aasta verised sündmused, ohvriterohke rahulike meeleavaldajate tulistamine, toimus samuti seal, uues keskuses. Poolringi kujuliselt ümber vanalinna kerkinud puulinn, see on nagu eestluse häll, ka nii on öeldud.

Kuidas sündis uus natsioon?
Ehkki hilisemad kirjanikud on mitmel puhul kirjeldanud toonast eeslinna, alevit ehk hilisema nimetusega agulit kui pimedat, armetut ja lootusetust paika, siis Vilde, kes kirjeldab selle tekkimise aegu, näeb asju positiivsemalt. Tagantjärele võib ju öelda, et noor Vilde oli naiivne, ometi on selles tõde, et agulisse elama asumine ja sealt edasi liikumine, eeslinna oma majade ehitamine on hea areng. Alles hiljem on toonasest agulist saanud August Jakobsoni õudne „Vaeste patuste alev”. Vilde seevastu on praeguse mõõdupuu järgi isegi lihtsameelselt mõjuvana õpetlik, ta kirjutab kaasaegsetele, kuidas oma elu seada, kuidas sellega edasi minna. Vilde ja Eduard Börnhöhe panevad paberile, kuidas pääseda agulisituatsioonist välja. Huvitav on see, et linnaga seoses on Vilde tihti andud vaatenurgaks naise loo, naistegelane on see, kes linnaga kohaneb. „Nii kaua, kui tüdruk on õmblusmamsel, ei suuda ta oma elu juhtida. Aga kui ta õpib ja hakkab oskama, kuidas linnas hakkama saada, on tal sellest olukorrast väljapääs,” tsiteerin vabalt Bornhöhet. Selline valgustuslik linnakirjandus. Samas tihti traagiline, kui Anija meeste lugu võtta, kus kirjeldatakse eestlasest peategelase hukkumist 19. sajandi keskpaiga linnas.
Linlaseks olemine on selgelt seotud keelega, varem oli tavapärane, et linlaseks hakates vahetati ka keelt, sest haridus ja muu elu käis linnas kõik saksa keeles. Oli ju Vildegi püüdnud olla Saksamaal saksa kirjanik. Kui ta Eestisse tagasi tuli, pidi ta hakkama õppima eesti keeles kirjutamist. Vilde ja Underi armastuskirjadki olid saksa keeles.
Samas hakkasid Vilde ja ka tema nõbu Bornhöhe juba mõne aja pärast ajalehtedes tögama ja halvustama kadakasakslasi, neid, kes olid küll eestlased, aga hakkasid vabatahtlikult sakslaseks, et elus edasi jõuda. Seda eestlasena edasijõudmise lootust vahendavad ka toonased kirjandusteosed.
Mulle endalegi on teema lähedane, mu vanavanaisa tuli 1890. aastail Läänemaalt Tallinna, töötas end raudteetehases üles ja läks 1930. aastail pensionile auväärt meistrina. Ta on elanud nendes väikestes Pelgulinna majakestes. 1940. aastaks saadi valmis ühine kortermaja, mille nõukogude võim natsionaliseeris. Siiski elasid seal ka minu vanavanemad ja seal Lille tänava majas elan ma nüüd ise. Selline isiklik linnatuleku lugu.

Kas kirjanikud ikka said toona linnale „pihta”?
Ei, kõik nad polnud linna kujutamisel siiski üdini positiivsel lainel. Vilde oli vist ka veidi optimistlikum kui tegelikud olud. Näiteks Ernst Peterson-Särgava jaoks oli linn väga hull paik. Ta on kirjutanud loo tüdrukust, kes läheb linna laulupeole, kus temaga juhtuvad hirmsad asjad, ta langeb peigmehe püünistesse, kui metafoorselt öelda. Tüdrukul polegi pärast kuhugi minna, sest ta on lasknud end linnas ära rikkuda. See on kirjutatud aastal 1901 ja kirjanduskriitikud on öelnud, et loos on linna kujutatud liiga negatiivselt. Samas – see on vist meelega irooniline tekst. Ega kirjandust saa ikka lõpuni võtta üks-ühese allikana.
Kui rääkida tunnetusest – siis ajaloolased kirjutavad oma, aga kirjanike teostest võib teada saada, kuidas inimesed tollal mõtlesid, kuidas elasid, millest unistasid. Ma loodan, et mul õnnestus selles vallas endal üht-teist teada saada ja ka teistele edasi anda. Järgmisega on plaan asuda uurima Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” vahendusel tolleaegset Tallinna, toonast Revalit.

Kui palju on veel alles Vilde Tallinna?
Elle-Mari Talivee: Vabaduse väljakul, endise Harju värava ja Jaani kiriku vahel oli vanasti park, Lasteaed. Seal kohtab „Anija meeste” peategelane Mait Luts oma elu armastust. Ta ise tuli linna Lasnamäe kaudu, sealt avanevaid vaateid tunneme baltisaksa kunstnike maastikumaalide kaudu. Ta tuleb läbi vanalinna Rataskaevu tänavasse, tol ajal olid kõik linnakindlustused veel alles. On kirjeldatud, kuidas madal all-linn nagu küürutab Toompea ees. Romaani kulgedes aga muudetakse bastionid linnavõimude poolt parkideks, lammutatakse linnaväravad, linna ilme muutub avatumaks, kasvavad eeslinnad. Huvitav linna muutumise tekst lisaks isiku loole. Kui ajada näpuga järge, siis saaks Tallinnas teha lausa Vilde raja, kuhu huvilisi jalutama viia.

'Kui Tallinn oli alles saksa linn. Vaade Tallinnale Maarjamäelt suhkruvabriku juurest. Karl Ferdinand von Kügelgen 1827-1831 (Tallinna Linnamuuseumi kunstikogu)

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias