2
fotot
Reet Hiiemäe ()

Viimastel aastatel olen kohanud üha enam inimesi, kes on avastanud, et neile pakub ehedat põnevust vanade Eesti kommete omal nahal katsetamine.

Reet Hiiemäe

Püütakse tunnetada, mida kogesid meie esivanemad aastaringi tähtpäevi tähistades, maagilistes rituaalides osaledes ja looduslikes pühapaikades käies. Seetõttu pakun jaaniõhtu täiteks eeskujuna välja ühe värvika vanema tähistamiskirjelduse:

Jaanipäevatuli peab nõiad loomadest eemal hoidma. Selle jauks võetakse põleva asjadega täidetud tõrvatonn, mis pitka ritva otsa pannakse, kadakatega ehitud. Selle tule ümber koguvad kõik vanad ja noored kokku kuni hommikuni, saab aeg laulu ja mängiga ära viidetud. Igaüks, kes senna juure tuleb, toob midagi kaasa: õlgi, puid, kadakad, et seda tulesse heita, et see kauemine põleb. Siis lauldakse siin, kus jaanituli põleb: „Kes ei tule tulele, selle odrad ohaksed, kaerad kasteheinatsed.”

Jaanilaupäev on harva laitmatult ilusa ilmaga. (Aldo Luud)

Viskavad kolm pakku tulesse, kus ööldakse: „Tutrad tulese, kasteheinad ka kargele [söödimaale], linad meie põllule.” Vahel pannakse kuivi puid üks kubu puu ümber, kus otsa lipp seutakse, keda kaigastega püitakse visata, enne kui põlema lääb. Kes pihta viskab, see õnnelik on. Põllu ääre mööda pannakse isi tuled põlema, et suitsuga umbrohi ära hävita. Üks pruuk on see jaaniõhtul ja päeval – üheksat sugu rohtu korjata, kellel salavägi peavat olema. Pistetakse katusteseina vahele õnnelille nimel, krooniks tehtud seina peale rippuma tütarlaste jauks. Kui kasvama lääb, saab neiu mehele, kui kuivab, siis vanad inimesed surevad. Antakse lojustele, kui neid välja aetakse. Suitsetatakse puduloomi, maja, elajaid, mesilasi nendega, kuhu läve pealt laastusi juure leigatakse. Veikestes kimpudes riputatakse majade ümber – kurjad vaimud eemal hoida. Tütrukud panevad padja alla, et soovitud und näha. Nõgesi ja muud heina korjatakse, luuaga pühites söed sekka, antakse talvel lehmadele süia. Õhtu visatakse kontisi põldudele, et lehmad kahju ei saa, öösel pistetakse puude oksad püsti vilja ümber, mõned sõitvad ratsa ümber talu piiri, mõned käivad jala kuni hommikuni. Et udu ube ei rikuks, siis visatakse teravad riistad oade sisse. Riided tuulatakse, et jaanipäeva tuul koid ära hävitab. Jaanipäeval tehakse veidrat rooga – jaanikahi, mida keik peab ära sööma, üle ei tohi jääda. Koerad saavad ka seda, kui üle jääb, põletatakse ära. Mõned püüdvad jaanihommikul musta täku (ruuna) rangide läbi välja vaata – siis näeb kurjavaimu oma raha lugemas. Kui siis härjaikkega senna peale viskavad, siis jääb keik, mis all on, selle viskajale (Saarde, 1893).

Aga mida teha siis, kui vihm kipub meeleolukat õhtuveetmist takistama – nii, nagu see tavaliselt ikka jaaniõhtuti kipub juhtuma? Siis saab proovida juba järgmise pärimusliku tarkuse mõjujõudu, püüdes manada loitsusõnaga päikest taas välja tulema.

Tule vällä, päivä, kulda, ma anna pütü piima, päivä, kulda, poole pätsi leibä, päivä, kulda, sõklatävve sõira, päivä, kulda, matitävve marju, päivä, kulda. Page, pilv, päävä päält! (Kanepi, 1890)

4 kommentaari

H
Hus  /   15:46, 21. juuni 2017
Ma lugesin esimese hooga, et "Vanad joomakombed".
A
amira  /   15:59, 21. juuni 2017
jaanikombed on head ja salmid toredad.kahju et nii vähe neid õpetati ja öeldi,.jah jaaniõhtu on iluska koos vihma ja jaaniku tulega.
N
nojah  /   15:47, 24. juuni 2017
Põletama on nad kanged,suurelt ei oska mõelda!
J
jaanipäevaline  /   11:51, 25. juuni 2017

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias