Juhan Voolaid (Erakogu)

... neid ausaid ametimehi on alles jäänud väga vähe ja see omakorda tähendab, et nende pojad esinevad veel harvemini.

Siiski leidus üks selline, heas lihastoonuses poiss, laia, lapiku ja lumivalge näoga, kelle silmad olid nii vikerkesta kui pupilli osas ühtlaselt mustad. Poiss oli vaatamata oma jubedale näole viks ja tragi, hästi õpihimuline. Ta lõpetas kuldmedaliga kooli ja tahtis juba isa kõrvale alasi taha astuda, kuid enne tuli läbida kohustuslik ajateenistus.

Sepa poeg tegigi nii, nagu seadus ette nägi ja seisis õige pea koos teistega rivis, lõug ees ja pilk selge, südames meeletu alasinälg. Igaüks hõikas järjest oma nime, kuid kui tagapool hüüdis keegi: „Söör, Aivar Alasi, söör!” kerkis sepa poja vasak kulm üles ja jäigi sinna.

Mis edasi juhtus ja miks, ei osanud tagantjärgi keegi täpselt seletada; kõik toimus kuidagi iseenesest ja takistamatult nagu unes. Kui rivisamm harjutatud sai ja sõdurid vabaks lasti, hakkas sepa poeg reamees Alasit jälitama, hoidis ennast söömise ajal lähedusse ja piilus nurga tagant, kuidas teine maja taga suitsu tegi. Kui reamees Alasi, see süütu siilipea, vastu õhtut sammud WC poole seadis, tundis sepa poeg, et aeg on käes. Ta jooksis magalasse, otsis voodi alt välja pika musta karbi, avas selle ning haaras punaselt sametilt hõbepeaga kuvalda. Lipanud hiirvaikselt WCsse, jäi ta ukse taha ootama. Reamees Alasi kohmitses boksis mõnda aega, ähkis ja inises, krabistas midagi ja pühkis tagumikku, kuid väljus lõpuks ometigi. Sepa poeg virutas talle kuvaldaga pähe ja oligi kõik.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias