Tapio Mäkeläinen omanimelises toas Viru hotelli 18. korrusel. Seinal kaart soovitusega Tallinna huvitavamate paikade kohta, foto kahest mehest, kes polnud siis veel Eesti presidendid ja foto koos sõbraga 1987. aastal unelmate autoga sõitmas. (Jörgen Norkroos)

Pole vist ühtki suuremat rada Maarjamaal, mida mööda poleks käinud kirjaniku ja keelemehe Tapio Mäkeläise jalg. Ja üha vähemaks jääb neid paiku, millest poleks juba kirjutada jõudnud reisijuhi ja reisikirjaniku Mäkeläise sulg.

Tapio Mäkeläinen omanimelises toas Viru hotelli 18. korrusel. Seinal kaart soovitusega Tallinna huvitavamate paikade kohta, foto kahest mehest, kes polnud siis veel Eesti presidendid ja foto koos sõbraga 1987. aastal unelmate autoga sõitmas. (Jörgen Norkroos)

Ta on praeguseks kirjutanud üle kümne põhjaliku reisijuhi, mis tutvustavad meie kaunist, kuid meile endilegi tihti veel tundma õppimata maad meie kõige lähematele sõpradele – üle mere põhjanaabritele. Mäkeläinen ütleb ise: „Selleks, et maast ja tema rahvast huvitavalt ja harivalt kirjutada, on kasulik kõrvaltvaataja pilk, selle pilk ja reisisoovitus, kes teab, mida teisest riigist oma kaasmaalastele huvitavat rääkida.”

Nii ongi: reisijuhid „Tapion matkassa ... ”, kus kolme punkti asemel siis Pärnu, Saaremaa, Hiiumaa, Haapsalu, Viljandi ja Mulgimaa jne – neid peaks kokku tulema 19. Praegu on väsimatul reisi- ja kirjamehel käsil Tallinna kohta käiva nelja raamatu kirjutamine.

„See on olnud suur peamurdmine, kuidas huvitavaid paiku täis suure linna kohta raamatut kirjutada, kui isegi väikene Hiiumaa õnnestus mul suure vaevaga 190 leheküljele mahutada,” räägib Mäkeläinen (59), kui kohtume temaga talle kõige tuttavamas paigas, Viru hotellis, kus tal juubeliaastast Soome 100 on omanimeline tuba. Mäkeläinen kirjeldab, kuidas suure peamurdmisega õnnestus muidu 1000-leheküljeliseks kasvada ähvardanud köide jagada neljaks territoriaalseks osaks.

Omanimelises toas, kus meie intervjuu toimub, on laual nii seni ilmunud reisijuhiköited, kui ka põhjalik, kolme kaasautoriga kahasse kirjutatud Tallinna baaride asjatundlik teejuht. Toa seintel on näiteks nii fotokoopia taastatud Eesti vabariigi konsuli Kulle Raigi allkirjaga välja antud viisast nr 2, mis Mäkeläisele 1991. aasta septembris välja kirjutati, kui ka näiteks tunnistus Peko nimel Seto ülemsootskalt, et Mäkeläinen on Seto kuningriigi aukonsul Soomes. Ja ka Tallinna kaart, kus märgitud 10 paika, mida Mäkeläinen soovitaks oma kaasmaalastel Tallinnas tingimata ja ennekõike külastada. Aga ikkagi – piisab vaid pilgust reisijuhtide toekale virnale, kui saab selgeks, kuivõrd põhjalikult on üks soomlane oma kaasmaalastele Eesti tutvustamise ette võtnud. Võib kihla vedada, et enamik eestlasi oma kodumaa eri paikadest küll nii üksikasjalikku ja ajakohast ülevaadet ei oma.

Aga see kõik on ainult üks, kuigi tuumakas osa, Tuglase seltsi praeguse kultuurisekretäri Mäkeläise poolt Eesti soomlastele tutvustamise pikki aastaid kestnud tööst. Ta on 15 aastaga reisijuhi ja -korraldajana toonud Eestisse enam kui 100 000 soomlast-sõpra.

Kõik algas ülikoolist, algul Turus, siis Helsingis, kus ta õppis eesti keelt ja kultuuri. Intervjuu tallinlase, Sitsi mäel elava Mäkeläisega toimubki ladusas ja rikkalikus viro keeles, paremas, kui mõnelgi kohalikul.

Kuidas teist sai Eesti-huviline?

Vaadake – seal seinal on foto, kus on esimesed Soome üliõpilased, kes tulid Eestisse eesti keelt õppima, enne meid oli seda teinud vaid Soome kommunistide juhi Taisto Sinisalo poeg. Kui hilja see oli, alles aastal 1986. Nende praeguste teadlaste ja õppejõudude seas ka mina. Ma läksin ülikooli õppima soome-ugri keeli ja siis jäin eesti keele juurde pidama, lõputöö on ka eesti keele kohta kirjutatud. Teine suur armastus on muide ungari keel ja Ungari.

Õpingute ajal oli vaja raha juurde teenida, olin tuttav Tuglase seltsi esimehe Eva Lillega, tema pakkus, et – tule reisibüroosse, too teisi soomlasi siia Tallinnasse. Aasta oli 1984. Laevu oli üks – Georg Ots – see algul talvel ei käinud. Tänu reisibüroole oli vaesel tudengil endalgi võimalik tihti Tallinnas käia, keelt õppida ning Virus ööbida. Nii käisin viis aastat, rekord oli viis korda nädalas edasi-tagasi. Viru oli rohkem kodu kui Helsingi korter. Siin olin majutatud neisse tubadesse, kus oli aparatuur. Vahel me siis sõpradega kiitsime Leninit ja Stalinit, et KGB omad ka saaksid rõõmustada.

Algul tegid linnaekskursioone Inturisti giidid Tallinnast, kunagi hiljem hakkasin ka ise tegema, salaja. Keeruline värk oli, Tallinna kaart polnud, polnud võimalik turistidele seletada, mis on kus. Siis käisin Stockholmis, sealt leidsin sõjaeelse kaardi seda käisime sõpradega linnas täpsustamas-täiendamas, uute tänavanimedega varustamas. Kaart oli nii populaarne, et Inturisti giidid käisid ka seda endale küsimas.

Ja tolle aja kohta võin kinnitada, et pea kõik, kes siin käisid, olid väga korralikud inimesed, vodka-turiste oli laeva peale vaid üks-kaks, kahjuks need torkasid turistidega vähe harjunud eestlastele silma. Käidi Estonias ja mujal, nagu praegu.

Kas Eesti on ikka moes?

Eesti-huvi pole Soomes ka praegu kuhugi kadunud, igal aastal käib üle lahe ju miljoneid soomlasi. Ja praegu elab-töötab Soomes 100 000 eestlast, kellega soomlased kokku puutuvad. Igapäevaselt on vähemalt 10 000 Soome turisti Eestis. Me tunneme teineteist paremini kui kunagi varem, huvi pole kadunud. Meie Tuglase seltsil on ka 3000 liiget üheksas Soome linnas, peale selle on hulk teisi Eesti-Soome seltse. Ja üha enam ka ärisidemeid.

Eva Lillel oli minuga veel teine plaan. Ma olin Tuglase seltsi liige juba tollal ning minu hooleks jäi kirjavahetuse ülalpidamine, õigemini kohaletoimetamine, mõlemas suunas. Oma põuetaskus, sest paljud kirjad olid sellised, mida postiga saata ei saanud. Lisaks prillid, ravimid, raamatud.

See oli põnev aeg, aga veel olulisem – viis mind kokku paljude inimestega Eestis, kellega muidu poleks tuttavaks saanud – Krossid, Lennart Meri, Salurid – neid oli palju. Paljudest said hiljem silmapaistvad Eesti riigitegelased. Tuglase selts oli abiks, aga riigi tegid eestlased ikka ise.

Kuidas reisiraamatute sari alguse sai?

Eks umbes samuti, nagu linnaplaaniga – vajadusest ja selliste raamatute puudumisest. Algas aga nii, et aastal 2002, ühel pikemal ringreisil, nagu ma neid praegugi mööda Eestit teen, kõnetas mind sellel teemal ühe kirjastuse toimetaja: et kas tean kedagi, kes oleks reisijuhi kirjutamisest huvitatud või olen äkki ise huvitatud. Nii see algas. Praeguse sarja juures on algatuses suur roll olnud fotograaf Toomas Tuulel, kes on kõikidele raamatutele fotod teinud, välja arvatud Hiiumaa raamat, kus pildid Heiko Kruusilt, kes Linnalehes tööl. Nüüd on kümme valmis, aga hulk veel kirjutamata. Kokku 19. Kirjutamata on ka Läti reisijuht, samuti tahaks Ungari oma teha, aga see vist jääb unistuseks.

Muidugi, see on suur töö, palju informatsiooni, aga tuleb iga päev teha, küll siis edeneb. Infot tuleb koguda, seda kontrollida. Ma ei kirjuta kunagi midagi sellistest paikadest, kus pole ise kohal käinud, oma silmaga näinud. Nii olen püsinud graafikust isegi ees: Tallinna esimene köide on valmis (kaua ajalooliselt iseseisev olnud Toompea ja selle kunagised eeslinnad Kassisaba, Tõnismäe, Uus maailm ja Kelmiküla), teist, kesklinna osa, kavatsesin just täna Toomas Tuulega läbi arutama hakata.

Millal „Tapio reisid” eesti keeles ilmuvad?

Tapio Mäkeläinen: Loodan, et mitte kunagi, naljaga pooleks. Ei, ma kirjutan soomlaste jaoks, eestlastele peaks keegi eestlane oma maa reisijuhi kirjutama. Neile ei ole vaja ju seletada, kes on Kontsanti Päts näiteks.

Aga teistpidi – Eestis on nii palju mitmekesisust, et siin jätkuks ka eestlastel endil küllalt uurimist ja uudistamist. Meenutage ise, millal viimati käisite Setomaal, Kihnus, Saaremaal. Või ka Tallinna teises otsas. Avastamist on hästi palju.

Selleks on võib-olla tõesti abi ka võõra silmaga vaatamisest – torkab seegi silma, mis omamaistel juba tavaline tundub.

Ka Eesti on palju muutunud?

Eesti avastamine on minu jaoks olnud pikk protsess, mis algas siis, kui 1983. aastal esimest korda tudengina siia sõitsin. Tollal oli väljapoole Tallinna minek keelatud. Aga keelatu on magus, nii sai juba siis suurem osa mandri-Eestist läbi käidud. Saartele ei saanud, seal olid karmid piirivalvurid ees. Nüüdki avastan, kui palju on kohti, mida toonastel aegadel ei märganudki.

Mulle on olnud kõige meeldivam üllatus, kui leidlikud on eestlased. See, et andekad, seda niikuinii, aga eestlaste leidlikkus ja ettevõtlikus oma riigi ülesehitamisel ja edendamisel on imeväärt. Kui kiiresti kõik muutub. Eesti on näiteks oma e-riigiga Soomest kaugel ees.

4 kommentaari

  /   15:18, 16. juuni 2017
Tore. Jõudu vahva asja ajamisel:)
V
Väino  /   20:02, 4. juuli 2017
Oleks selliseid soomlasi rohkem, müts maha Tapio Mäkeläineni ees. Tubli mees!
A
Anna   /   21:26, 8. juuli 2017
minna.
A
Anna   /   21:26, 8. juuli 2017
minna.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias