5
fotot
18-aastane poolkaitsja Mattias Käit on vaatamata oma noorele eale tõusnud Eesti koondise jaoks oluliseks mängijaks. Kui midagi väga tahta, on kõik võimalik – on noore mehe moto. (HEIKO KRUUSI)

Eesti jalgpalli tulevikulootus ja juba praegu koondise põhituumikusse kuuluv 18-aastane Mattias Käit võib tuleval aastal teha oma koduklubi Fulhami eest debüüdi Inglise esiliigas, kaugem siht on aga noorel mehel jõuda Saksamaa meistriliigasse Bundesligasse.

„Kõikidel jalgpalluritel on sihid. Hea näide on see, et Ragnar Klavanil oli ammu tahe ja suur unistus saada Premier League´i mängima. Praeguseks on see tal tehtud. See näitab, et kui midagi väga tahta ja selle nimel pingutada, on kõik võimalik. Mulle endale meeldib väga Saksamaa Bundesliga, muidugi ka Premier League. Aga just Bundesligasse tahaks ühel päeval mängima jõuda,” ütleb Käit, kel on selja taga hea hooaeg Inglismaa esiliiga klubi Fulhami U23 meeskonnas ning muljetavaldavad etteasted Eesti koondise eest. Mullu oktoobris tõusis just Käit Eesti koondise võtmemängijaks, kui Eesti alistas MM-valikmängus Gibraltari 4:0. Noor mängumees lõi Eesti esimese ja kolmanda värava.

See oli noorele jalgpallurile kui unelmate mäng. „Ma ei osanud isegi arvata, et võiksin põhikoosseisus alustada. Enne mängu lootsin, et äkki saab lõpus 10 minutitki mängida. Aga et kohe põhikoosseisus, oli üllatus. See oli nii mulle kui ka Fulhamile tähtis. Inglismaa meedia kajastas mängu telekas. Jah, tegu oli tõesti unelmate mänguga,” meenutab Käit, kes sai täismängu kirja ka märtsikuises Eesti koondise 3:0 võidumängus Horvaatia üle.

Mattias Käit MM-valikmängus Eesti-Gibraltar. Kaks väravat tähendas tema jaoks unelmate mängu (Stanislav Moshkov)

Lõppenud klubihooajal sai Käit võimaluse Fulhami esindusmeeskonnaga koos trenni teha, aga debüüt A-meeskonnaga jäi tegemata. Kuni hooaja lõpuni võitles Fulham pääsu eest Premier League´i ja klubi peatreener Slaviša Jokanović eelistas olulistes mängudes kasutada kogenud mängijaid. Kuigi Fulhami Premier League´i jõudmise puhul oleks meil Klavani kõrval veel üks mees Inglismaa meistriliiga klubis, on Käidi enda jaoks ilmselt siiski parem, et Fulham jäi esiliigasse. „Sellel on nii plussid kui ka miinused. Premier League´i saamise puhul oleks tulnud boonusrahad, mille eest oleks ostetud kogenud mängijaid. Samas oleks ikka tahtnud, et me oleks sinna saanud, sest igal aastal seda võimalust ei ole. Oleks võinud Premier League´i saada ja äkki oleks õnnestunud siis Premier League´i klubis läbi lüüa,” arutleb Käit.

Linnaleht rääkis Käidiga pikemalt juttu nädal tagasi. Fulhamist leiti, et ta ei tohiks Eestis ühegi klubi, ei Levadia ega Flora juures, treenida. Nii tegi noor mees Eestis iseseisvalt trenni. Käidile tuli appi Eesti koondise läbi aegade resultatiivseim mängija Andres Oper. Mehed on Inglismaal omavahel suhelnud ja Inglismaal elav Eesti koondise abitreener Oper on paljusid Käidi mänge vaatamas käinud.

Mattias, mis nõu on võimsa kogemustepagasiga Andres Oper sulle andnud?

Tema oli küll ründaja ja mina olen hakanud poolkaitset mängima, aga tema õpetussõnad on olla enesekindlam. Mõnedes situatsioonides võiks ma kindlasti olla enesekindlam, küsida palli, mängida julgemalt. Tema õpetussõnad on, et eksimusi ei pea väga kartma. Eksimusi on kõigil ja kui eksimus tuleb sisse õiget asja tehes, siis ei ole vaja karta.

Kui palju te olete rääkinud väravalöömisest?

Oleme rääkinud liikumistest ja olen saanud ilusaid õpetussõnu.

Aga need jutud on ilmselt ka sellised, mis jätad enda teada.

Ei tahaks siin seda tõesti kõigile avalikustada. Need on näpunäited, mida tahaks ise mängus ja trennides kasutada.

Kui rääkida sinu viimasest aastast, siis kuidas sa selle kokku võtaks?

Hooaeg oli kindlasti seni minu kõige tähtsam, mängud A-koondise eest, Fulhami U23 meeskonnas läksid üpris hästi. Samas võib öelda, et järgmised aastad on veel tähtsamad.

Oled näinud Fulhami põhimeeskonna treeninguid ja nendega ka natuke koos trenni teinud. Mis on see, millega pead veel vaeva nägema, et nende tasemel olla?

Kõige suurem vahe on tempos. Fulhami põhitiimis on tempo kiirem ja rohkem on kvaliteeti. Neil on kogemus, nad oskavad positsioneeruda, nad teavad, mida teha eri situatsioonides.

Samas, kui saad nendega paar mängu mängida, siis hakkad tempoga harjuma ja läheb kergemaks. U23 eest mängides palli saades on sul aega teha kaks-kolm puudet, et otsida uut söötu. Põhitiimi tasemel saab aga teha üks-kaks puudet ja pead teadma, kuhu anda järgmine sööt.

Kas Inglismaal jääb trenni kõrvalt aega ka muuks peale jalgpalli?

Tegelikult on aega palju. Kõige pikemad päevad lõppesid kella kolme-nelja paiku, lühemad kell 12. Samas pead sa kindlasti olema professionaalne ka vabal ajal, pead teadma, mida sööd ja kuidas magad. Kõigil poistel jälgitakse rasvaprotsenti, see peab kõigil olema alla 10. Kui lähed pärast trenni koju, siis see ei tähenda, et võid teha, mida tahad.

Kas iseseisvalt võib ka lisatrenni teha?

Ei ole nii, et pead tegema, aga nad ütle ka, et ei või. Lihtsalt, kui tahad juurde teha, tuleb treenerilt enne küsida, kas on hästi, kui ma sel õhtul natuke juurde teen. Kui treener ütleb ei, siis ei tee, kui treener ütleb OK, siis võib teha. Kätt ette ei panda.

Kui rahvusvaheline on Fulhami akadeemia seltskond?

Rahvusvaheline, sest inglasi on seal tegelikult üpris vähe. U23 satsis olen mina Eestist, siis on Islandi poiss, lisaks mängijaid Saksamaalt, Poolast, Walesist, Põhja-Iirimaalt, Šotimaalt, USA-st, ja Austraaliast. On ka selliseid mängijaid, kes on sündinud Nigeerias või Jamaical, aga noorelt tulnud perega Inglismaale. Mõned neist nimetavad end ise inglasteks, mõned ütlevad, et on nigeerlased ja jamaikalased.

Kui lihtne või raske on akadeemiasse sisse elada? Võidakse ju olla ühtsed, aga teisalt võitleb iga mees oma koha eest.

Ütleks nii, et Fulhamis see nii hull ei ole. Trennides on täiesti ära keelatud sliding tackle, mida võib eesti keelde tõlkida kui libistades sissesõitu. Kõik poisid on omavahel sõbralikud, kõik on nagu üks pere, meeskonda sulandutakse väga kiiresti. Meil on isegi nii, et mängijaid, kes käivad meie juures testimas, võetakse väga hästi vastu. Midagi inetut ei ole.

Tõenäoliselt tead sõprade kaudu, mida tehakse sama vanuseklassi Eesti treeningrühmades. Mis vahe on sinu vanuseklassi treeningutel Fulhamis ja Eesti klubide trennidel?

Inglismaal keskendutakse väga palju sööduharjutustele ja pallihoidmisele. Iga päev, kui me trenni teeme, on kavas sööduharjutus ja pallihoidmine. Ma ei tea, kui palju seda Eestis tehakse. Inglismaal on tähtsad ka võhmatreeningud, ehk enne ja pärast trenni joostakse väga palju.

On räägitud, et Eesti noormängijatel on esimene puude nõrk.

Olen tähele pannud, et enne, kui üldse palli saad, vaatad Inglismaal üle õla. Vaatad, kus on mängija, ja kuhu poole sa pöörad – sellest tuleb ka esimene puude. Eestis seda vist tõesti niipalju ei õpetata – mängijad ei ole harjunud enne palli saamist üle õla vaatama, et teada, kuhu läheb esimene puude. Kindlasti võiks seda harjutada. Esimese puute kvaliteet tuleb sööduharjutusi tehes – tuleb esimene puude, söödad tagasi, teed erinevaid harjutusi.

Ka 3:0 võiduga lõppenud maavõistlusmängus Horvaatiaga sai Mattias Käit kirja täismängu (Stanislav Moshkov)

Kas tunned end kohe meeste seas enesekindlalt, kui tuled Fulhami U23 tiimist Eesti koondisse?

Jah, pigem küll. Kui oled saanud mänguaega, pausi pole olnud, siis pole vahet, kas see on Fulhami põhitiim või koondis. Kõik mängijad on sõbralikud ja võtavad su väga hästi vastu. Koondis on nagu suur pere ja kõik mängijad on seal minu arvates enesekindlad.

Mõni kaasmängija Fulhamis võib su peale vist natuke kade ka olla. Kui oled inglane või sakslane, siis võid mängida isegi Fulhami põhimeeskonnas, aga ikka on väike tõenäosus kunagi koondise eest mängida.

On mängijaid, kes on tõesti just seepärast kadedad, et on ise pärit suurest jalgpalliriigist, aga tahaksid olla pärit väiksemast, kus oleks kergem koondisesse pääseda. Siin ei ole nii palju mängijaid ja konkurents pole nii suur.

Kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid? Kas kohe oli äratundmine, et see on mäng, mis sulle sobib ja meeldib?

Ei, sugugi mitte. Sellega seoses on mul rääkida naljakas lugu, kui isa ja ema viisid mind nelja-aastaselt trenni. Esimene trenn oli Hiiu staadionil ja treeneriks oli Mati Pari, kes on väikeste poiste vastu treenerina väga sõbralik. Sellest hoolimata ma esimeses trennis väidetavalt väga kartsin ja läksin nuttes koju. Viieaastaselt läksin uuesti trenni, siis olin julgem ja sealt mu jalgpalluritee algas. Treeneriteks on olnud Aivar Priidel, Martin Maasing, Richard Barnwell ja Urmas Hepner. Kõik sai alguse Kotkas Juuniorist, mis liitus hiljem Levadiaga.

Kas juba lapsena või noorena olid oma meeskonna liider?

Muidugi ma ei mäleta, mis oli vanuses 5–10, aga vaeva tuli kindlasti näha. Ma ei tahaks ennast esile tuua, mul olid ka head võistkonnakaaslased, saime hästi kokku mängitud, teadsime, kuhu keegi liigub. Levadiaga (noortemeeskondade eest – toim) klappis mäng päris hästi.

Kas toonastest võistkonnakaaslastest on keegi veel n-ö pildil?

Praegu vist ei ole, päris paljud on kahjuks jalgpalli ära lõpetanud. U19 koondises nad veel olid, aga pärast seda on millegipärast ära lõpetatud. Mängijaid, kelle vastu ma mängisin, on küll, neid on nii Levadias, Tammekas kui ka Floras.

Võib-olla keegi neist veel sähvatab?

Jaa, hea näide on siin ju Jamie Vardy. Tema ju ka ei olnud noorest peast andekas, ta tuli põhimõtteliselt Inglismaa mudaliigast. Kindlasti on mõned sellised, kes ongi hilised sähvatajad. Kui sa vaeva näed ja tahad midagi saada, siis see on variant. Unistustele ei tohi panna punkti sellepärast, kui näiteks esimene aasta ei õnnestu.

Mis vanusest hakkasid lisatrenni tegema või iseseisvalt tehnikaelemente harjutama?

Kui aus olla, siis kõksimises ma kõige parem ei olnud. Aga õnneks elasin maakodus, mille kõrval oli väike jalgpalliplats kahe väravaga. Väiksena oli mul viis torbikut, panin need maha ja triblasin seal niisama. Ma ei mõelnud niimoodi, et see aitab tulevikus. Lihtsalt oli igav ja toona ei mängitud Playstationi või telefoniga. Läksin õue, ilm oli ilus, triblasin, lõin peale – mul endal oli lõbus. See hetk ma ei teadnud, et see võib aidata, aga kindlasti väga palju aitas. Ka oma vennale olen soovitanud nii teha ja kõikidele noortele poistele tahaks öelda: kindlasti aitab see teid tulevikus. Aga kahjuks on välja tulnud niipalju nutiasju jms, et enne valitakse need, kui minnakse õue mängima.

Mattias Käit soovitab tänastel noortel vutipoistel teha iseseisvalt harjutusi - kas näiteks kõksida ja triblada torbikute vahelt. See tasub end tulevikus kindlasti ära, teab Eesti koondislane omast kogemusest (Stanislav Moshkov)

Jalgpall õues oleks ju palju normaalsem tegevus?

Kui sul on kindel siht, et tahad jalgpalluriks saada ja oled tõeline jalgpallifänn, siis ei võta see palju aega. Kui koduaias on ruumi, siis paned paar torbikut maha ja lihtsalt triblad sealt kahe-kolme puutega ühest ja teisest kohast läbi. See aitab kindlasti. Kas just üleöö, aga kui seda teha kahe-kolme nädala jooksul mitu korda, siis varsti näed, et tehnika on paremaks läinud.

Milliseid treenereid oma jalgpallurikarjääris esile tõstaksid?

Ikka kõiki. Eelmise aasta jalgpalligalal valisin oma treeneriks Richard Barnwelli. Arutasin ka isa ja emaga, keda valida. Richard Barnwelli valisin seetõttu, et tema oli mu treener raskel ajal puberteedieas, vanuses 12–14. Ta aitas ja mõjutas mind neil aastail väga palju. Tema sai hakkama poistega, kellel hakkas puberteediiga. Aga veelkord, kõik mu treenerid on mind igatpidi aidanud. Kui on abi vaja, siis saab seda siiani küsida.

Kas jälgid ka suurt jalgpalli?

Jah, vaatan kõike. Ütleks nii, et tähtsamaid mänge vaatan väga palju.

Kas sa vaatad neid mänge naudingu pärast või otsid sealt midagi, mida kõrva taha panna?

Ma vaatan mõlemat. Kindlasti vaatan naudinguna Champions League´i finaali ja huvitavaid derby’sid. Samas vaatan ka eraldi selle positsiooni mängijate tegutsemist, kus ise mängin. Vaatan, et mida tema tegi ühes või teises situatsioonis ja jätan meelde, et ise järele teha.

Kas sul on lemmikmeeskond?

Minu lemmikmängija on väikesest peale olnud Mesut Özil. Teine lemmik on Toni Kroos. Üks mängib kõrgemal ehk ülemist poolkaitset ja teine on alumine poolkaitsja. Lemmikvõistkonda ei ole, aga elan kaasa oma lemmikmängijate võistkondadele. Riikidest olen alati Saksamaa poolt.

Sellest oli juba varem natuke juttu, aga mida sa soovitaksis praegustele 8–13-aastastele poistele, kes unistavad, et saaks kunagi Inglismaale mängima või tahavad lihtsalt heaks jalgpalluriks saada?

Mul on vend ka sama vana. Ja kordan ikka, et kui tahad midagi väga saada, siis pead selle nimel vaeva nägema. See ei tule kergelt, aga see ei tule ka väga raskelt. Mida veel öelda? Nutiasjad mõjutavad tänapäeval päris palju, aga need tuleks siis natukene unustada, panna need kapi peale, minna õue ja triblada torbikute vahel, kõksida, ükskõik, mida. Tulevikus võib see tuua väga suure eelise. See on küll vanus, kus poisid ei tea veel, kas jalgpall on nende õige spordiala. Vahet ei ole, kas see on jalgpall või mõni teine spordiala, ükskõik, teha tuleks alati natuke rohkem kui teised ja siis sa oledki natukene eespool.

Ilmselt on tähtis ka asja nautimine, midagi ei tuleks teha jõuga ja vastu tahtmist?

Just-just, lapsevanemad võivad tahta, et nende laps mängiks jalgpalli, aga kui talle endale see ei meeldi, siis see ei tohiks peale suruda. Kindlasti peaks laps ise oma tegevust nautima, siis tahab ta ka paremaks saada.

Kas sul endal on olnud mõni hetk, kus tunned, et enam ei viitsi?

Mul oli nii, et kui alati räägitakse, et kool peab tulema esimesena ja siis trennid, siis mina mõtlesin juba koolis olles trenni peale. Puudusin trennidest väga harva ja siis oli hea põhjus. Mul ei käinud kordagi peast läbi mõte, et ah ei taha jalgpalli mängida, et ei viitsi ja teeks midagi muud. Mul on olnud alati siht silme ees, ma pole kunagi tahtnud lõpetada – seda ütlevad ka mu vanemad.

Samas räägitakse, et Eestis pole tingimused kõige paremad. Kas isegi see pole häirinud, et talvel tuleb mõnes külmas saalis mängida?

Vastupidi, Eesti ilmastik on toonud lahedaid hetki. Hiiu staadionil sai treenitud ka –18 kraadiga. Väljakul oli jää, aga trenni minnes panid soojalt riidesse, soojad püksid ja kolm kampsunit. Trennist tulla oli nauding, endal oli lõbus. Võib-olla sellise külmaga ei tulnud jalgpallist midagi välja, aga kogu juhtunu oli lõbus.

Liigamänge tuli mängida ka halbadel kunstmuruväljakutel, aga midagi ei olnud teha. Praeguseks on palju muutunud, näiteks Wismari staadion on uus ja on palju teisi uusi väljakuid. Eestis on kunstmurustaadionid läinud heaks, selle üle viriseda ei tohiks.

Kui vaadata infrastruktuuri, siis me ei peaks kurtma, et meil on kõik vilets?

Isegi Inglismaal pole kõik super. Eelmisel aastal mängisime kunstmurul, mis oli samasugune nagu kunagi Wismari väljak, päris hull. Ja kõik jalgpallurid, kes on tippu tõusnud, on noorena mänginud ka halbadel staadionitel.

----------------------------------

Käit: Belgia mäng tuleb väga raske

Nikita Baranov, Mihkel Aksalu ja Mattias Käit esmaspäevasel Eesti vutikoondise treeningul (HEIKO KRUUSI)

Mattias Käit tunnistab Eesti–Belgia MM-valikmängu eel, et arvestades mullusügist skoori 1:8 ja vastase tugevust, tuleb väga-väga raske mäng. „Aga püüame koondisega kindlasti anda oma parima ja jätkata samamoodi nagu Horvaatia vastu mängisime,” lisab keskpoolkaitsja. Kas eelmine Belgia mäng tuleks unustada? „Vahepeal tuleb ette ka suureskoorilisi kaotusi. Aga siit tuleb edasi liikuda. Oli halb päev, aga sellest tuleb omad järeldused teha, see unustada ja minna järgmist mängu mängima,” filosofeerib Käit.

----------------------------------

Eelistas Fulhamit Evertonile

2012. aasta lõpus osales Mattias Käit kahes Eesti U16 koondise maavõistlusmängus Iirimaaga. Pärast teist mängu tulid inglased Käidi juurde ja ütlesid, et võtavad temaga ühendust. „Sel hetkel ma muidugi ei saanud hästi aru, et mida see tähendab. Aga Eestisse jõudes hakkas kõik see Levadia kaudu pihta,” meenutab Käit ja lisab, et temast olid huvitatud Everton ja Fulham. Mõlemas klubis oldi temaga rahul, kuid olles agendiga pakkumised läbi arutanud, otsustas Käit Fulhami kasuks.

„Mul oli toona kool pooleli, jõudsin reaalkoolis kaheksanda klassi ilusasti ära lõpetada ja algas üheksas klass. Ja siis tuli üksi võõrale maale minna. Õnneks sain kooli interneti teel lõpetatud. Olen väga tänulik, et kool oli minuga väga vastutulelik,” räägib jalgpallur. Tänaseks on ta Inglismaal läbinud sealse kaheaastase gümnaasiumi ja unistab vaikselt ülikooliõpingutest. „Sel aastal tahtsin minna ülikooli õppima treeneritööd, aga selgus, et see oli rohkem mõeldud kvalifitseeritud treeneritele, mitte mängijatele, kes tahavad kunagi tulevikus treeneriks saada. Vaatan, äkki õnnestub uuest hooajast ülikooli minna,” tähtsustab Käit haridust.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias