2
fotot
Selline vaade oli veerand sajandit pea kõigile kättesaamatu, edasi veerand sajandit lubatud vaid vähestele. Heiko Kruusi (Heiko Kruusi)

Soome laht on meid aegade algusest enamasti ühendanud, mitte lahutanud, ja ühel või teisel viisil kuulume alati ühte. Eesti vaimuinimeste ja teiste meie elu mõjutajate elukäik on kõigil aegadel olnud seotud Soomega. Paljudele on see olnud vaimne ankru-, aga ka pelgupaik sõna otseses mõttes. Soomest oleme saanud julgustust siis, kui olukord on tundunud lootusetu.

Selline vaade oli veerand sajandit pea kõigile kättesaamatu, edasi veerand sajandit lubatud vaid vähestele. Heiko Kruusi (Heiko Kruusi)

Ühes möödunud sajandi alguse karikatuuris vaatab eestlane pikksilmaga üle lahe. Soome paistab tohutu suur igas mõttes. Ja mõistagi vabam. Siia oli põhjust tulla. Helsingisse saabusid mh Villem Grünthal-Ridala, Johannes Aavik, Nikolai Triik ja Eduard Vilde. Helsingi lähedal maal redutas kolm aastat Konstantin Päts. Varjupaiga said põhjanaabrite juures ka vennad Astid ja Jaan Teemant. Soomes sai tuule tiibadesse Noor-Eesti.

Sada aastat tagasi olukord muutus ja rollid vahetusid. Ka Eestil olid nüüd vabadus ja võimalused! Ja oli mida pakkuda! Nii majanduslikult kui ka vaimselt. Seda viimast eriti, egas muidu käinud Tulenkantajat Eestist Euroopat otsimas. Soome intelligents tundis end naabermaal suurepäraselt. Eesti oli lähedal Euroopa suurlinnadele Pariisile ja Berliinile. Tallinn oli mõnede arvates vabameelsem linn kui Stockholm või Helsingi. Eesti – aken Euroopasse – selline oli tollal soomlaste hüüdlause. Nad leidsid Eestist seda, mis neil endil puudus: rikkaliku ajalooga keskkonna, lääneeuroopaliku luule ja teatri. Siin oli sundimatust ja teatud elegantsi, kuplivuutta ehk vabalt tõlkides pulbitsevat sädelust, nagu on öelnud soome kirjandusteadlane Auli Viikari.

Hõimuvendade tihe koostöö sai kurva lõpu 1939. aasta sügisel. Oktoobris pöördus üle Soome lahe Helsingisse tagasi viimane liinilaev. Järgnes kakskümmend kuus aastat katkestust ja äärmiselt piiratud läbikäimist, Leningradi kaudu. Helisild üle Soome lahe siiski säilis, sest raadiolainete levimist ei olnud võimalik takistada. Võib ka ilusamini öelda: Turu toomkiriku kellad kuulutasid tollal jõulurahu meilegi. Ehkki katseid tehti, ei õnnestunud kuigi suurel määral häirida Soome TV nähtavust Põhja-Eestis ning soomlaste reklaamtekstid jätkasid lendlausetena oma elu eesti keeles.

Kui Soomet poleks olemas

Paari aasta eest tehtud küsitluses taheti teada saada, mis oleks meil puudu, kui poleks Soomet. Saadi palju vaimukaid vastuseid. Tõesti, ehk ei oleks Kreutzwald ilma Lönnroti eeskujuta hakanud meie rahvuseepost kokku panema, ehk poleks meil Estonia teatrit ega Kumut, aga ilma Soome TV-ta poleks me kindlasti need, kes praegu oleme ega ka seal, kus oleme. Lennart Meri sõnul oli Eesti nagu uppunud allveelaev, mille periskoop on veepinnal. Välja hääl ei kostnud, sisse aga küll ja juba 1950. aastate lõpust alates võisid põhjaeestlased näha kõike seda, mida soomlasedki oma elutubade diivanitel nägid, teisisõnu – olla kursis maailma asjadega. Nüüd oli Soome eestlaste jaoks aken Euroopasse ja mujale maailma.

Julgustava sõnumi saime Soomest märtsis 1964, kui Eestis käis president Urho Kaleva Kekkonen, kes pidas Tartu ülikooli aulas oma legendaarse eestikeelse kõne. Muu hulgas ütles Soome riigipea hiirvaikselt kuulanud noortele järgmist: „Te olete erakordselt andeka eesti rahva esindajad, teil lasub vastutus [---] Teie ülesandeks on teadmiste ja oskuste relvadega osa võtta loomistööst, et see maa saaks progressiivseks ja arenenud maaks, millel püsib Eesti elu ilus pitser.” See kõlas uskumatult ja andis jõudu vastu pidada.

Valge sild

Ka kauaoodatud valge laeva saabus Soomest. See võimaldas kasvõi osalist avatust maailmale. Juulis 1965 võeti pärast 26-aastast katkestust Tallinna sadamas vastu esimesed soome turistid. Nüüd hakkas toimuma see, mida võimukandjad olid kartnud: algas lääneliku elulaadi ja lääneliku mõtte ohjeldamatu sissetung sotsialismi tegelikkusesse. Salakaubana sisse toodud raamatud, artiklid ja dokumendid „paljunesid nagu täid Gulagi laagris”, kui kasutada üht Lennart Meri viljeldud nõukogulikku võrdlust. Koidula ja tema sõprade leiutatud Soome sillast oli saanud lahe põhja- ja lõunakalda konkreetne ühendaja, ehkki liiklus sillal oli esialgu peamiselt ühesuunaline.

Soome etendas meie elus taas tähtsat rolli 19. augustil 1991. Õnneks ei jõudnud Eesti välisminister sel päeval Helsingist lahkuda, nagu plaan oli. Siin, Soome pealinnas, olid tal kõik võimalused võtta ühendust muu maailma poliitikutega ja taotleda tunnustust Eesti taastatud iseseisvusele. Olime saanud tagasi oma vabaduse ja ka võimalused!

Möödunud 25 aasta jooksul on Soome seisnud meie kõrval, olnud hooandja ja kaasaelav koostööpartner. Aga meilgi on jälle, mida pakkuda! Eesti kiire areng mitmeski asjas on hämmastanud meie kalleid naabreid ja usutavasti leidub lahe põhjakaldal neidki, kes nüüd suurendava pikksilmaga lõunakallast uurivad. Neile vaatab vastu tegelikkusest suurem Eesti.

"Nüüd oli Soome eestlaste jaoks aken Euroopasse ja mujale maailma." Eesti-Soome suhete hea ja kauane hoidja Kulle Raig kirjeldab Soome rolli Eesti ajaloos.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias