Tartlane Juhan Voolaid kirjutab suureks nii Tartu kui ka tõe otsingul inimese loo. (Aldo Luud)

Tartus on kirjanik, kes on tasapisi saavutanud tuntuse nii haritlaste, laste kui ka tartlase seas. Ja seda nii kirjaniku kui juba üsna kaua ka fotograafina.

Kirjaniku ja fotograafina on Voolaid eelkõige tartlane, aga üha enam jõuab tema kirjandusmaailm üle-eestiliste maastike haaramiseni. Nendele linlastele, kes tema talendi austajad, pakub Linnaleht igas numbris juba eelmisest nädalast rubriiki „Voolaiu vested”, kus avaldame lugusid kogumikust „Tuhastunud külavanem” (vaata lk 22). Neid absurdimaigulisi killukesi on kirjanik lihvinud pikki aastaid, koos paljude teistega ootab neid ees trükivalgus omaette raamatuna. Samuti on kirjutamisel või avaldamise ootel mitu raamatut, ka mullu laineid löönud „Ideaalse taiese” (2016) järg. Viimase töö valmimine on siiski vähemalt kahe aasta kaugusel.

Kirjutanud on geograafi haridusega ja Tartu linnavalitsuse linnamajanduse töötav, 47. eluaastat käiv Juhan Voolaid varasest noorusest peale. Alguses sõpradele, aga mida aeg edasi, seda rohkem avalikkusele.

„Kirjanikule on tähtis, et neidude-naiste silmad läheks raamatut lugedes särama ning mehed noogutaks tunnustavalt peaga,” sõnastab kirjanik Voolaid kirjaniku edukuse mõõdupuu ühe oma raamatutegelase suu läbi. „Sõprade arvamus on tore, aga mulle kui kirjanikule on olulisem just võõraste reaktsioon,” tunnistab Voolaid, kelle esimene teos „Erakordne info Maa elanikele” ilmus 2008. aastal. Praeguseks on raamatuid, nende hulgas ka üks fotoalbum („Aastaraamis Tartu”, 2014), ilmunud kokku juba seitse. Lisaks veel neli fotonäitust. Veel sel aastal, loodetavasti enne jõule, on tulekul „Läbilööjalammas ja marukoer”. …

Kuidas tunne on?

Loodame, et on hea. Eks küsimuste pealt vaatame, kuidas kujuneb.

Kuidas on tekkinud „Tuhastunud külavanema lood”?

Nende jupikeste ajalugu ulatub paljude aastate taha, absurdilaadis asju hakkasin kirjutama juba 1980. aastate keskel, kooliajal. Ma olen alati tahtnud lugusid jutustada. Noorena käisin korvpalliga võistlusreisidel, siis kirjutasin selliseid jutte võrdselt spordiasjadega võistluspäevikusse. Samuti rääkisin teistele poistele toas õhtuti jooksvalt välja mõeldud lugusid nagu seriaali. Aga siiani pole üle läinud see kirjutamise hoog. Sellised jupid tekivad kogu muu kirjutamise kõrvalt. Kehvemad jäävad kõrvale, paremaid lihvin. Isegi aastaid. Sellist raamatut pole veel siiani välja tulnud.

Mina näen viimasel ajal oma absurdilugusid kui analoogi abstraktse kunstiga, kui kunstnik paneb seina peale üles mingi sigri-migri. Et tundub justkui mõttetu, kuid samas võib mingi nüanss lugeja närvi tabada ja ta saab sealt elamuse. Või lihtsalt ka leida nalja, võtta seda kui nalja.

Kirjanikuna tahan, et need jupid esmajoones mind ennast rõõmustavalt välja kukuks, sest muud mõõtelinti mul pole. Töötan tegelaste ja puäntidega omajagu, kuid nende lugudega ei sihi ma mingit kõrget mäetippu.

Milline mäetipp on raamatute puhul sihikul olnud?

Muude raamatutega on nii, et oleneb raamatust, püüan öelda ikka midagi tõsist, kuigi raamatuti on sõnum muidugi erinev.

Sageli kuhjub mul pikema aja jooksul mingis valdkonnas mõtteid niivõrd palju, et ükskord saab karikas täis ja siis kirjutan need raamatusse. „Ideaalses taieses” näiteks on kirjas kõiksugu mõtted, mis on tekkinud kunsti kohta. Need oli vaja endast välja paisata, paigutada romaani, kus tegevus toimub Vesuuvi purske eelses kuurortlinnas Pompeis ja tänapäeval ühel soosaarel eraldatuses elavas perekonnas. Kunstimõtete väljapaiskamine oli ainult üks pool raamatust, seal oli mõtteid ja ideid kõvasti ka muudest valdkondadest. Ma tegelikult ei soovi raamatut kirjutades kunagi esitada lugejale mõttepäevikut, seal peaks olema ikka seiklust, et oleks huvitav ja põnev lugeda.

Kui andsin Paater Helmele raadiointervjuud, siis tema tunnistas, et ei tulnud selle pealegi, nagu oleks tegu kunstimõtete väljaelamise raamatuga. Tema jaoks oli see raamat paljust muust, aga mitte kunstist. Hea, et ta nii ütles, ju ma tahtsingi kirjutades, et nii oleks.

Raamatus on palju mõtteid inimeseks olemisest?

Seal on tõesti palju mõtteid inimeseks olemisest ja inimeseks kujunemisest. Mind lükkaski käima mõte – kui panna kaksikud, kes on sündides täiesti ühesugused, erilaadsetesse oludesse. Üks neist põgeneb kohutavate, lausa ulmeliste asjaolude saatel sohu üksindusse elama, teine kasvab inimeste seas – et milliseks nad siis kujunevad ja mis juhtub, kui nad täiskasvanueas kokku saavad. Kogu konstruktsioon tundus minu jaoks nii huvitav, et kõige ümber sai koondatud veel hulk muid mõtteid. See raamat valmis mul, nagu enamasti muudki, pikkamööda. Kirjutamisele kulus viis aastat. Esimesed versioonid, ka seiklused, olid hoopis teistsugused. Ja ideaalset taiestki polnud algvariandis. See tekkis alles siis, kui raamat oli kaks-kolm aastat n-ö seedinud. Siis ühel hetkel, nende kunstimõtiskluste ajal tuli mõte – kui parimat taiest, ideaali, ei peakski tegema inimene, et see on looduses olemas, nagu päikesetõus või öine kuu, mida on ilus vaadata, mis on ideaalne ja annab kunstilise naudingu.

Aga – siis tuli mõte, et äkki vedeleb ideaalne taies hoopis kuskil metsa all, valmiskujul, et seda ei peagi keegi, näiteks Picasso, maalima, valmis tegema. Nii saigi ideaalsest taiesest raamatu üks juhtmõte, püüdlus. Kokku kulus „Ideaalsele taiesele” vähemalt viis aastat. Ma õppisin seda raamatut kirjutades päris palju kirjutamisest endast – kuidas kirjutada, millele rohkem tähelepanu pöörata. See oli minu jaoks kõva kool.

Raamatule on kirjutamisel järg, kus peategelane Õuno läheb soosaarelt taas liikvele, et mitte vaimselt umbe minna. Läheb otsima päris inimesi, jõuab Tallinnasse.

Miks kirjanik kirjutab?

„Ideaalses taieses” on vanaisa, keda tsiteerisin alul, kes ehmatas aedikus olnud kanu kahe risti pandud pulga ja neid katva riidega, et kui kanad ehmatasid, siis see oli reaktsioon. Reaktsioon ongi minu kui kirjaniku eesmärk, seesama lugeja tunnustav peanõks. Meie lugejaskond on nii väike, et kirjanik enamasti kirjutamisest ära ei ela, ega minagi. Kui tunnustavaid peanõkse jääb napiks, siis hakkab ilmselt asi maha käima, siis ei peaks enam kirjutama.

„Ideaalse taiese” lõpetamisel tundsin, et saavutasin resultaadi, mida lootsin. Tõesti, pidasin seda raamatut enda jaoks ideaalseks taieseks, püüdsin sinna panna emotsiooni servast servani. Minuni on jõudnud reaktsioone, et tegu on ülinaljaka raamatuga, aga öeldud on ka, et see on nii õudustäratav, et ei taha lugedagi. Kõige parem, kui inimesed saavad aru nagu ma ise: et nagu akordion, kus üks ots on tõsine, teine naljakas.

Kuidas kujunesite kirjanikuks?

Tegelikult ei alanud asi nendest keskkooliaegsetest absurdijuttudest. Tegelik algus oli hulga varem, kirjutasin esimese, tikutoosisuuruse raamatu, mida andsin sõpradele lugeda, juba umbes kolmandas klassis. Mulle on kirjutamine algusest peale tundunud kui oma asi, see on minuga alati kaasas käinud, ehkki kirjanditega mul koolis eriti hästi ei läinud. Avalikkuse ette jõudsin suhteliselt hilja, aga mis siis, ju oligi vaja lihtsalt areneda.

Minu jaoks on kirjandus vahend maailma paremaks muutmiseks, ma loodan sellele.

Kas järgmine raamat on kirjutamisel?

Järgmine raamat on juba kirjastuses, seal on lühilood sellest, kui mõni loom omandab äkitselt inimmõistuse. Et mis siis juhtuma hakkab, kui nad saavad aru, millises olukorras nad on ja mis inimene nendega teinud on. Näiteks rääkiv lõvi soovib, et saaks oma teadmisi poegadele edasi anda, et ka lõvide sugu saaks omadega järje peale nagu inimesed. Või lugu, kuidas 3600 kanaga kanakasvatuses kaks kana omandavad mõistuse ja põgenevad metsa ilusat elu otsima. Raamatut „Läbilööjalammas ja marukoer” on loodetavasti oodata veel sel aastal... Mulle tundub, et kui kuuleksin, et selline raamat on tulekul, siis ma küll ostaksin endale.

Aga Tartu?

Tartuga on mul küll erisuhe – ma sündisin siin. Lugu on selline: kui ma väike poiss olin, hakkasin koos sõpradega linna uurima, selle varjatud saladusi avastama. See pakkus väga suurt rõõmu, kui jälle mõne uue paiga, näiteks Supilinna, avastasin. Aga ühel päeval kasvasin suureks ja rõõm sai otsa. Tundsin kurbust, et avastamisrõõmu enam pole. Nüüd, kirjutades Tartust, näiteks raamatut „Hokimängija Tartu linnamüüril” ( 2014), selle linna ajaloost, selle paikadest, kogen taas õnnetunnet, mis lapsepõlve lõppedes mu maha jättis. Tartu raamatuid kirjutades olen taas õnnelik.

Aga fotograafia?

Minu fotod, millest on mitu näitust ja raamat saanud, hakkasid tekkima eri põhjustel: üks oli see, et töötan Tartu kesklinnas ja lõuna ajal vanasti lihtsalt jalutasin ringi, Toomel näiteks. Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et mis ma niisama jalutan, et võiksin selle ajaga midagi teha. Siis hakkasingi pildistama. Teiseks aga – kui kirjutan ja pea kinni jookseb, on hea võtta fotokas ja minna pildistama. See on vaheldustegevus, sealt kujunevad lõpuks näitused ja albumid.

Viimase aja näitused pole olnud tavalised linnapildistamised, seal on pigem natuke trikitamist. Näiteks veeskuutrisõitjad Toomemäel poognaid tegemas, Emajões peegeldunud Tartu linna pea peale pööratud vaated ja nii edasi. Foto on tegelikult samamoodi jutt, mida kõnelen, seekord siis vaatajaile. Iga pilt jutustab oma lugu. Küll vaataja loo üles leiab, ma ju nii neid teengi, olgu siis peegelduste Tartu või nüüd nihestatud Tartu, kus panin Emajõe peale autotee. Nagu kirjutatud lugudegi puhul, soovin fotodega oma publikut üllatada.

_____________________

Juhan Voolaiu raamatud

„Erakordne info Maa elanikele” 2008

„Kullamäe lood”, 2012

„Hokimängija Tartu linnamüüril” 2014

„Aastaraamis Tartu” pildialbum 2014

„Supergripp Anton” 2015

„Ideaalne taies” 2016

„Tartu õuduskaupmees” 2016

1 kommentaar

P
persoon  /   22:16, 31. mai 2017
Kahju,et Eestis ISIKSUSI pole,peab pöösne laenama.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias