Lilleküla gümnaasiumi staadion on hea näide – kui sportimiseks on loodud tingimused, siis staadionit ka kasutatakse. Isegi vahetult pärast vihmasadu oli teisipäeval staadionil sportijaid. Lagastajad hoiab teataval määral eemale sportijate naabrivalve. (HEIKO KRUUSI)

Koolide staadioneid tehakse üha enam korda, aga kehalise kasvatuse tundidest – ja nendegi arvu on vähendatud – ülejääval ajal seisavad paljud Tallinna koolistaadionid suletuna.

Just kodukooli staadion oleks igale lapsele ideaalne koht, kus koos sõpradega palli mängida, end liigutada. Ei ole vaja ületada suuri teid, ei ole vaja issit-emmet, kes lapsed kohale talutaks – astu toast välja ja oledki spordiplatsil.

Karm tõsiasi on see, et pealinna koolid on üha sagedamini hakanud oma staadioneid sulgema. Kui siia lisada asjaolu, et ka majaesised platsid on enamasti autosid paksult umbe pargitud, ei olegi paljudel lastel ja miks mitte ka täiskasvanutel võimalik enam hoovisporti harrastada.

„Kolm-neli aastat tagasi tahtsin minna Mustamäel asuva Tallinna saksa gümnaasiumi staadionile jooksma. Öeldi, et mine jookse metsas… aga kell kümme õhtul, kottpimedas,” imestab pealinlane Marko. Ka Kalamajas elav Berit on pidanud Kalamaja põhikooli juurest pettunult tagasi jalutama. „Vähemalt sildid on Kalamaja põhikooli juures sellised, et mina sinna korvpalli põrgatama minna ei julge,” tunnistab ta.

Väike pilk 80-ndatesse: toonase Tallinna 44. keskkooli staadionil käis vilgas sportimine kevadel ja sügisel hiliste tundideni, mängiti nii jalg- kui ka korvpalli. Kooli staadionil, kus Olev Reimi raamatu järgi sai alguse Lõvide meeskond ehk Eesti vuti taassünd, nägi hoovisporti toona selle parimal kujul.

Täna on endise 44. keskkooli ehk praeguse Mustamäe gümnaasiumi staadion uhkem kui eales varem. Aga ilusatel kevad- ja sügisõhtutel naudib staadion vaikust – justkui oleks tegemist Lilleküla staadioniga, millele loetud tundideks lastakse mängima vaid Eesti parimad pallivõlurid. „Mina võin siin jalutada, teie mitte,” ütleb mulle poolvabandades staadioni väravast sisse astuv kooli majahoidja või valvur.

Miks otsustas Mustamäe gümnaasium sarnaselt paljude teiste koolidega oma staadioni sulgeda? Kooli pikaaegne direktor Kaidor Damberg selgitab, et varem, kui staadionil aeda ei olnud, algas koolipäeva hommik sellega, et kehalise kasvatuse õpetaja pidi harja ja kühvliga korjama ära kõik selle, mida ümbruskaudsed elanikud staadionile olid jätnud. Küll oli siin käidud napsutamas, küll koeraga jalutamas – taara, sageli lõhutud, ja junnid, kõik jäi tihtipeale staadionile. „Isegi tunni ajal saabusid mõnikord inimesed ja segasid,” lisab Damberg.

Nii polnud ime, et koolile öeldi, et staadionit ei ole mõtet enne renoveerima hakata, kui aeda ümber ei ole. Muidu lihtsalt ei püsi see korras. Dambergi hinnangul on koolile ikkagi esmatähtsad kvaliteetsed kehalise kasvatuse tunnid. Aga kas see siis kurb ei ole, et lapsed ei saa õhtuti staadionil sportida? „Põhimõtteliselt küll. Laseme väravast staadionile need, kellega on kokkulepe. Täiesti lahti kahjuks staadion ei ole, sest siis ei suudaks me seda lihtsalt hooldada ja korras hoida,” vastab Mustamäe gümnaasium direktor. Mõistagi pole Mustamäe gümnaasium erand, suletud staadionid on ka lisaks juba mainitud staadionitele näiteks Arte gümnaasiumil ja Laagna gümnaasiumil.

On ka vastupidiseid näiteid. Edumeelse ja sporti tähtsustava Lilleküla gümnaasiumi staadion on väga heas korras ning samal ajal lastele, noortele ja täiskasvanud sportijatele igal ajal avatud. Ja tulemus: kooli kunstmuruga vutiväljakul käivad hiliste tundideni kõvad vutilahingud. Kellel on seljas Flora, kellel Nõmme Kalju särk. Poistel on koht, kus trennis õpitud tarkusi kinnistada. Need poisid teavad, et meistriks ei sünnita vaid kolm korda nädalas trennis käies, vaid igal õhtul omal algatusel palli tagudes. Ka korvpalliväljakul käib kõva töö. Lilleküla gümnaasiumi staadionil näeb hoovisporti kõige ehtsamal kujul.

„Juba Lilleküla gümnaasiumi staadioni renoveerimise ajal otsustasime koos tollaste linnaosa juhtidega, et meie staadion jääb ümbruskonna rahvale avatuks. Me ei ole staadionit välja üürinud, sest siin käiakse väga palju pärast tunde koos lastega sportimas. Staadionil mängitakse nii korv- kui ka jalgpalli. Minu meelest on see normaalne,” räägib Lilleküla gümnaasiumi direktor Jaan Paas.

Ta lisab: „Sportimiseks on see staadion ju ehitatud. Lõppkokkuvõttes on staadionid linna rahaga tehtud ja peaks olema linnaelanike kasutada. Õpilased on linnaelanikud, aga ka nende vanemad ja teiste koolide õpilased täpselt samuti. Mina ei näe staadioni kinnihoidmisel mõtet. Vastupidi, kui me hakkaksime seda sulgema, siis arvan, et probleemid oleks suuremad kui praegu.”

Tõsi, ka Lilleküla gümnaasiumi staadionil esineb vahel lagastamist ja staadioni mittesihtotstarbelist kasutamist. „Aga harva,” rõhutab Paas ja lisab, et lõpuks on koolil olemas majahoidja, kes mõned tühjad ja mahajäetud õllepudelid ära koristab.

Samas peab Paas oluliseks, et staadionitel oleks aed: „Jalgvärav on meil avatud, enne renoveerimist oli koolimaja territoorium täiesti läbikäidav. Jalgpalliväljakult jalutati üle isegi kehalise kasvatuse tundide ajal. Meil oli probleeme, et inimesed harjuksid, et staadion ei ole koertega jalutamise koht. Piirdeaia paigaldamise järel lõigati aeda seitse korda läbikäik. Aga kui me selle järjekindlalt korda tegime, siis loobuti. Nüüd enam koerajalutajad staadionile ei tule. Tulevad need, kes tahavad sporti teha.”

----------------------

Hoovispordi tapja on lapsevanem vol 1

Aasta tagasi kirjutas Linnaleht, kuidas lapsevanemate endi suhtumine on paljuski põhjustanud selle, et lastel ja noortel puudub initsiatiiv tegeleda hoovispordiga.

Maadlusklubi Korrus3 eestvedaja ja maadlustreener Martin Plaser rääkis toona, et esimene ja peamine hoovispordi tapja on lapsevanem. „Näen tihti lapsi, kellel ema-isa ei luba õues käia. Ja kui lubataksegi hoovi ja mänguväljakutele, käiakse koos vanematega, kes istuvad kramplikult lapse kõrval, seisavad nutitelefon käes ja kogu aeg tänitavad-seletavad-keelavad,” tegi Plaser suurima etteheite tänapäeva lapsevanematele. Maadlustreener ütles, et seetõttu mängivad ja fantaseerivad tänapäeva lapsed järjest vähem.

“Ühiskond ei vastuta, vanemad ei oska. Lapsed käivad koolis, trennis, huviringis ja on aktiivsed. Järjest enam lapsi käib kolmes eri trennis, aga midagi ei oska ega suuda, tihti ka ei taha,” analüüsis maadlustreener olukorda, mis mõistagi on aastaga ainult hullemaks läinud.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias