Emmanuel Macroni võit Marin Le Peni üle pehmendas mõneti prantslaste hirme Euroopa Liidu tuleviku pärast. (AFP/Scanpix)

Euroopa Liidus on ärevad ajad. Ehkki puhtalt institutsionaalses mõttes on EL saanud oma paisumisega 28 liikmesriigi suuruseks enam-vähem hakkama, vaevab teda hetkel sügav kriis, mis puudutab palju laiemat üleilmastumise protsessi ning sellega kaasnevaid väljakutseid.

Kui Euroopa Liit oleks saanud maailma rõõmsalt seisma panna näiteks selle 2004. aasta seisukorra juures, oleks EL-il kindlasti olnud palju mugavam tegeleda vaid omaenda lõimumisprotsessiga.

Kuid maailm ei ole ühe koha peale tammuma jäänud, ta on muutunud mitmel olulisel moel: islamistlik terrorismiliikumine, Venemaa kui julgeolekuoht EL-i idatiival, massiline põgenikelaine – kui nimetada vaid suuremaid. Ning globaalne majandus tervikuna on ühest küljest ületamas ülemaailmset finantskrahhi, ent teistpidi jätkanud oma halastamatut vallutuskäiku mööda maakera tootmise ratsionaliseerimisel ning konkurentsieeliste tagaajamisel.

Sellises situatsioonis peaks Euroopa Liit justkui ühtse olendina suutma tegeleda kõigi nende asjadega. Ent EL-i paradoks seisnebki selles, et tema pretsedenditu edu ühtse, poliitilise, majandusliku ning sotsiaalse ühenduse loomisel on samas seadnud talle tema kodanike poolt sageli võimatuid ootusi või eeldusi uute probleemide lahendamisel.

Inimesed on ühest küljest sedavõrd enesestmõistetavalt rahul sellega, mida EL on neile võimaldanud, et nad eeldavad, et liit suudab lahendada komplekssemaidki probleeme. Kui too seda ei suuda, siis on kodanikud pettunud ning tekib kiusatus liidust lahkuda.

Kuidas olla?

Need on need küsimused, mis on kõige laiemas plaanis vaevanud Suurbritanniat Brexiti referendumi ajal, Madalmaid märtsikuu parlamendivalimiste ajal ning nüüd veel nädala eest Prantsusmaad presidendivalimistel.

Kusjuures kõige ilmekamalt tuli see välja Marine Le Peni ja Emmanuel Macroni viimase televäitluse ajal, mil Le Pen üritas valijate jaoks redutseerida kogu valiku kahe seltskonna, patriootide ja globalistide (les patriotes et les mondialistes), vahele.

Globalist oli mõistagi siinjuures halvustava tähendusega. Ning kätkes endas ka Euroopa Liitu, kes Le Peni seisukohalt jookseb vaid kaasa üleilmastumise ohtudega.

Järgmine peatus: Saksamaa

Et Marine Le Pen siiski kaotas Prantsusmaa presidendivalimised ning EL-i-vastane Geert Wilders ei saavutanud oodatud edu Madalmaade parlamendivalimistel. Võib tunduda, et Euroopa on saanud endale taas hingetõmbeaega.

Samas on ohud kui sellised jäänud. Ning valimiskampaaniate käigus pole uusi ideid nende probleemide ületamiseks eriti välja käidud. Mis siis vastu septembrikuu Saksamaa Bundestagi valimisi ees ootab?

Saksamaa kontekst sarnaneb paljuski Madalamaade omale, kuna tegemist on parlamendivalimistega ning seda põhiliselt proportsionaalse süsteemi järgi. Seega – kuigi seal on igati tärkavaks jõuks uus EL-i-vastane erakond Alternatiiv Saksamaale – on praegu võrdlemisi vähetõenäoline, et see suudab võita enam kui 10–15 protsenti häältest.

Samuti – erinevalt Prantsusmaast – on Saksamaa kaks traditsioonilist suurparteid, CDU ja SPD, jätkuvalt väga tugevad ning nende liidrid (Angela Merkel ja Martin Schultz) oma positsioonides igati kindlad. Võitjaks ning järgmiseks liidukantsleriks osutub ilmselt üks nendest, mis tähendab tegelikult suhtelist stabiilsust.

Pigem tuleks hakata mõtlema suuremale küsimusele ehk mida me eurooplastena Euroopa Liidult tahame, mida me talt vajame ning mida tema heaks teeme? Selles tähenduses on põhjust mõelda meil kõigil.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias