3
fotot
Aleksei „Tamma” Tammiste meenutab Eesti korvpalli kuldaegu ja loodab, et need ehk naasevad. (HEIKO KRUUSI)

Korvpall on olnud kaua aega eestlaste rahvuslik uhkus, rahvuslik spordiala. Selle uhkusala üks silmapaistev täht on olnud legendaarne Aleksei Tammiste, keda teavad ka need, kellele korvpall on kauge kas siis põlvkondlikus või eluviisilises mõttes. Rahvuslikke ihalusi kehastavat Kalevi ikooni, korvpallurit par excellence, armastas rahvas rohkem kui paljusid popstaare kunagi.

Aleksei „Tamma” Tammiste meenutab Eesti korvpalli kuldaegu ja loodab, et need ehk naasevad. (HEIKO KRUUSI)

Vanameister ise arvab nüüd, pool sajandit pärast oma karjääri algust, et Eesti korvpallil võiks olla ees sama head ajad, kui kuulsusrikkas minevikus – kui vaadata kuulsat Leedut või kui vaadata üha kuulsamaks saavat Läti koondist. Selleks on aga vaja olulist suhtumise muutust. Seda riigi tasemel, nagu meie lõunanaabrite juures, kes pool sajandit tagasi – siis, kui Tammiste (sündinud 1946) oma karjääri alustas – oli Eestiga sarnasel stardipositsioonil.
Aga samuti noortespordi tasemel, kus paljude alustajate seast ei kasva eriti mängijaid täismeeste võistkondadesse – osa noori pelgab tippspordi koormust, osa loobub tõsisemast trennist, kuna treenereid, kes nõus väikse palgaga, lihtsalt napib. Ja puudu on ka varasem motivatsioonitegur: tee tublisti sporti, saad maailma näha, NSV Liidu aegadel oligi see pea ainus võimalus raudset eesriiet teiselt poolt kaeda.
Ehk siis Eesti korvpalli hiilguse taastamisel on kaks takistust: moodsa elu mõnud ning spordiala alarahastatus, nendib meister Tammiste, kui kohtume temaga mõni päev enne seda, kui Eesti korvpalli kunagine kodu, Kalevi spordihall, pärast põhjalikku uuendamist taasavatakse. Keset hiilgavat põrandat on üles seatud võrkpallivõrk. Kunagine Eesti tähtsaim korvpallisaal taasavatakse siiski korvpallimatšiga. Täna, 5. mail peetakse vastsest lakist hiilgaval põrandal taas korvpallivõistlus, kohtuvad korvpalliklubide Kalev/Cramo ning Pärnu Sadama võistkond.

Mis on korvpalluri magusaimad hetked?
Eks ikka need, kui viimasel sekundil peale viskad, pall sisse läheb ja võidad mängu. Mäletan 1976. aasta paiku Leedus, kui mängisime Kiievi AKSK-ga. Kogu mäng oli mul üsna aia taha läinud, korvpallis juhtub seda, et kõik on nagu OK, aga sisse ei saa. Pärast siis Leedu lehtedes suur pealkiri: „13-st üks”. 13 korda viskasin peale, ühe korra sain sisse, selle viskega me võitsimegi.

Kuidas korvpalli juurde jõudsite?
Korvpalli hakkasin mängima kooliajal, Tartu 1. keskkoolis, kus kuulus August Sokk, kes ise Kalevis mängis, just siis korvpallitrenne tegi. Sealt läks lahti. Enne olin palju muid alasid proovinud, kergejõustikku, ka ujumist – sel ajal kasutati Emajõe sauna basseini. Sel ajal poisid elasidki ju väljas, kõike harrastati. Aga korvpalli puhul tundsin, et see on mäng just minu jaoks, see sobib. Nendest, kellega koos alustasin, küll koondisemängijaid ei tulnud. Korvpalli harrastati laialdaselt, aga korralikke saale oli vähevõitu. Tallinnas oli näiteks nii, et siin, Kalevi spordihallis oli üks, ja teine oli Luise tänavas, merekooli oma.

Milline on Kalevi korvpallihall?
Kalevis oli siis, kui spordihall oli alles mõne aasta vataud, 1967. aasta paiku, ka kergejõustik, saali keskel oli puitpõrandaga korviplats, võrguga piiratud ja võrgu taga ümber kogu platsi liivakattega jooksurada, samas olid ka kõrgushüppe liivakastid ning teises otsas veel kaks liivakattega tenniseväljakut. Alles hiljem sai sellest korvpallihall, üleni puitpõrandaga. Sellegipoolest peeti siin aegade jooksul igasuguseid võistlusi, isegi tsirkused käisid külalisetendusi andmas.

Milline oli korvpalli tähendus tollal?
Korvpall oli sellegipoolest tollal tohutult populaarne. Ega ma nagu ei mäleta, et tollal oleks teisi alasid üldse olnud (muheleb). Väga populaarne ala, rahvuslik ala ka. Ala oli tõusnud juba enne sõda, Berliini olümpiamängudel oli muide uue olümpiaala esimene ametlik korvpallimatš Eesti ja Prantsusmaa vahel. Eesti võitis.
Minu esimesed suuremad võistlused olid 1965. aastal Riias. Seejärel Moskvas, seal peeti üleliidulist ametiühingute spartakiaadi, kus tulime kolmandaks. Mängiti veel avaväljakuil, Malaja Arenal. Riias läks asi kenasti, sain esimest korda treener Ilmar Kullamilt kiita. See jäi ka viimaseks korraks, Kullam oli väga nõudlik, alati ütles, et „oleks saanud veelgi paremini”. Tema teene oligi suuresti, et Eesti korvpalli tase nii kõrgele tõusis. Kuigi meeskonnamäng, on korvpallis kõige alus iga mängija ettevalmistus. Tehnikat ja vastupidavust ning head mängu nõudis Kullam vägagi visalt.

Millised olid Tammiste tugevad küljed?
Olin mängujuht, kõik käis minu kaudu, minu juhtimisel. Kombinatsioonid ja ka kogu mäng oli minu käes. Kombinatsioonide puhul oli meil põhiline mure, kuidas saada nende pikkade vastaste vastu. Kuigi Eesti rahvas on pikka kasvu, oli meie kõige pikem koondises Tõnno Lepmets – legendaarne keskmängija, 194, mina ise 186 sentimeetrit. Praegu on tagamängijad näiteks kahemeetrised. Selline aeg oli. Aga mul oli hea tehnika, hea platsinägemine... Osa oli muidugi Kullami koolist, aga samas – korvpallis tuli mulle kõik nii loomulikult kätte, see oli minu mäng, looduse poolt kaasa antud. Igas mängus viskasin keskmiselt 20 punkti, toonasest mängust 2 x 20 minutit olin enamasti 38 minutit platsil. Praeguse mängutempo juures enam keegi kogu mängu kaasa teha ei jaksaks.

Kas tüdrukud lilli ikka kinkisid?
Et kas olime populaarsed? Issand jumal! Siin, Kalevi hallis, olid juba kaks tundi enne võistlust kõik kohad rahvast täis. Kohti väga palju polnud, tuhande ringis, hilisematel aegadel oli ka suur otsatribüün. Tüdrukud lausa tänaval lilli ei kinkinud, nii hull lugu ei olnud. Aga meie, Tartu poisid, kui Tartu Kalevist sai Tallinna oma, majutati Inturisti hotelli. See oli Eesti parim, hotell Tallinn, praegu siis Meriton. Seal küll proovisid igasugused tähtsamad tegelased meile igal võimalusel välja teha, kui õhtust sööma läksime...
Aga eks Kalevi edu andis korvpallile ikka laiemalt hoogu juurde. Need olid ajad, kui Eestile tõid kuulsust Priit Tomson, kahekordne NSV Liidu meister, siis Jaak Lipso, Anatoli Krikun, Jaak Salumets tuli küll hiljem, tema oli noorem... Neid teadis pea igaüks, eriti siis, kui saabusid televisiooniajad. Teadsid need, kes korvpalli jälgisid, aga ka need, kes spordist eriti ei hoolinudki. Ja teavad nüüdki, nooremad inimesed vist küll vähem.

Kas korvpall oli rahvuslik teema?
Eks korvpall oli ka osa rahvuslikust asjast. Näiteks, me võitsime 1967. aastal Moskva AKS-d, kes oli just tulnud maailmameistriks. Moskva omad said ära – vist 16 punktiga. Küll siis rahvas juubeldas! Lipso oli nende võitkonnas.
Üldse – kui liidu koondise mõni eestlane oli pingi peal, siis käis kogu aeg üks pidev tige vilekoor, alles siis, kui platsile läks, jäi vile vait. Küll nad olid pärast vihased.
Uhke oli ka USA koondist võita. See oli aastal 1970. Need polnud küll elukutselised, amatöörid ikka, aga võit on võit, rahvas oli ilmaimet – korvpalli sünnimaa mängijaid, päris välismaalasi, kaema tulnud, oma 5000 inimest.

Kas midagi jäi karjääris ka puudu?
Oma lollus oli, et NSV Liidu koondises nendega ühele meelele ei jõudnud. Minult oodati, et olen mängujuht, et ise viskan vähe. Aga mina olin harjunud Kalevis, et teen mängus täie himuga kaasa. Sealt tulid erimeelsused, nii see läkski. Montreali olümpiale 1976. aastal ka ei saanud, ehkki olin NSV Liidu koondise laagreis mängides pool maailma läbi käinud. Siis aga, kui koondise kokkupanekuks läks, valiti omad, nende mehed.
Tippsport on karm asi, tervis väga pikalt vastu ei pea. Minul hakkasid põlved tunda andma, valutama. Õnneks pole ühtki oppi vaja olnud. 1976. aastal lõpetasingi. Ei, pallimäng ära ei tüüdanud, mängiks või praegugi. Sealt edasi juba pidasin treeneriametit, hiljem olin näiteks Soomes tööl. Siis hakkasin ärimeheks, sporditarvetega kauplen siiamaani.

Kuidas saavutada legendiks muutunud Leedu taset?
Alguses, kui mina mängisin, oli tase neil ja meil üsna võrdne. Aga nüüd on nad Euroopas esikolmikus, üle ilma samuti vähemalt esikümnes. Leedus on hulk aastaid seda ala riiklikult toetatud. Ja nüüd on lisaks tõusmas Läti, seal on samuti tugev toetus taga. Läti, ennustan, läheb veel Leedust mööda, seal on minu silma järgi palju hästi võimekaid mängijaid.
Meie tase hakkas alla minema tükk aega pärast seda, kui mina lõpetasin, kui olid lõpetanud ka Tiit Sokk, Gert Kullamäe, Aivar Kuusmaa... Asi läks allamäge, kui noortetöö enam ei edenenud. Eks uuesti järjelesaamine võtab kõvasti aega. Ja vaadake: korvpallil pole oma Aivar Pohlakut, kes vajalikku lobitööd teeks, kõike tagant lükkaks.

Kas noored on valmis kadunud hiilguse taastama?
Põhitõed, mida meile sisendas Kullam, kehtivad praegugi, ka noorte jaoks: vaja on omandada tehnika, näiteks mõlema käega põrgatamine, pealevisketehnikad. Ja muidugi, palju hinnatakse seda, kuidas sa meeskonna heaks töötad, seda, mida kaitses tehakse, hindab treener väga. Rohkem kui paari õnnestunud pealeviset. Need võivad ka ebaõnnestuda, aga tõsine vaevanägemine on see, mis treenerile tegelikult mõju avaldab. Selles vallas on puudujääke pragu palju. Muidugi, peab olema võidutahe. Aga meil on võrkpall praegu paremas seisus kui korvpall, sest seal on võrk vahel, vastased ei sega, kontakte pole. Kõik on väga rahulik, keegi ei trügi.
Mul on hea näide ajast, kui tulin Tallinna. Siis olin spordimetoodik draamateatris, kus sain kokku Mikk Mikiveri, Tõnu Mikiveri, Lembit Ulfsaki, Ain Lutsepa ja veel mitme teisega, kes kõik harrastasid võrkpalli. Proovisin ka, aga ei nemad ega mina saanud särkigi õieti märjaks. Siis panin nad korvpalli mängima, kellele vaja, õpetasin. Siis oli hoopis teine asi. Mitu inimest jäigi uuele alale truuks. Kossus tuleb ju kõvasti üle väljaku joosta, pea kümme kilomeetrit iga matši jooksul. Korvpall on raske ala, eriti kui teha seda tipptasemel.

---------------------------------

Elu- ja spordiloolist
Alekesi Tammiste (29. VII 1946 Türi), korvpallur. 186 cm. Õppis 1979–1980 TPedI kehakultuuri teaduskonnas. Harrastas noorteklassis tennist, võrkpalli ja kergejõustikku (isiklik rekord kõrgushüppes 1.85).
Korvpallitreeninguid alustas August Soku õpilasena. Kuulus Eesti noortekoondisse, tippmängijaks kasvas Ilmar Kullami õpilasena. Kuulus 1968, 1970–71 ja 1974 NSV Liidu koondisse, tuli 1971 Euroopa meistriks. 1965–1978 mängis Eesti koondises ja Kalevi esindusmeeskonnas. Meistersportlane (1966), suurmeister (1972), Kalevi auliige (1974), 2010 valiti Eesti korvpalli kuulsuste halli. Aastast 1995 Tamma Spordi OÜ juhatuse esimees. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler (2001).
Allikas: Eesti Spordi Biograafiline Leksikon, 2011 http://www.esbl.ee

8 kommentaari

Û
Ûllar  /   18:18, 4. mai 2017
Tema pallikäsitlus oli vörratu! Sel ajal veel 3-e punkti viskeid polnud,aga kui tal käsi lahti läks siis enamus olid köik 3-e punkti joone tagant ja milline oleks siis tema punktisaldo! Kohtunike eksimuse korral neile armu ei andnud.
T
tiuks  /   19:39, 4. mai 2017
Hääled said niimoodi ära karjutud kaasa elades. et mitu päeva ei tulnud kiuksugi välja.
Korvpall oli üüratult populaarne ja korvpallurite nimed olid une pealt ka selged...!!!
M
Mihkel Espoost  /   14:11, 5. mai 2017
EPA saalis olime poistega alati 2 tundi varem kohal,vahel sai siis piletita sisse,rõdule 1 ritta.Pidupäev.
N
naine 60-ndates  /   14:59, 5. mai 2017
Muidugi olid nad populaarsed! Kogu toonane sats oli võrratu. Kui Tammiste ja tema eakaaslased lõpetasid, siis läks ka korvpalli tase alla, kahjuks.
U
Uunu  /   23:21, 5. mai 2017
Olin tollal poisike, aga Vot 1970-ndail oli tase.
R
Rudolf und Adolf  /   21:41, 12. mai 2017
Lugege raamatut " Tammiste kirg " Raamatukogust ehk saate.
V
vanavanaema  /   02:09, 3. juuni 2017
Ei mäleta enam täpselt, kuid kas polnud ühel korral nii, et vigade tõttu langesid kõik mängust välja, ainukesena jäi Tammiste ja me võitsime? Ma ei mäleta , kes olid vastasmängijad, kuid see pilt ei taha kaduda mu silmade eest. Ega see ometi ei olnud uni, mis kestab tänapäevani? Ma ei jätnud kordagi mänge vaatamata, kui selleks oli vähegi võimalust. Aga see, mis on mul kogu aeg meeles, seda vaatasin ma telerist. Siis olid ju need mängijad kõik nimepidi tuttavad ja eks tollel ajal ju olin ise ka enam-vähem sama vana. Ja korvpall huvitas mind väga.
N
No   /   21:00, 7. juuni 2017
Muidugi olid nad populaarsed! Kogu toonane sats oli võrratu. Kui Tammiste ja tema eakaaslased lõpetasid, siis läks ka korvpalli tase alla, kahjuks.
Ütleks, et Kuusmaa ja kes seal kambas olid, Kullamäe, tegid ka tegusid.
EMi kuuendad vist.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias