Ehkki maailmale on tiir peale tehtud, tahaks Aive Hiiepuu paljudesse kohtadesse uuesti minna. Reisides vaatab ta ringi hoopis teise pilguga, sest nii kohad kui ka ta ise on muutunud. (Heiko Kruusi)

Kuidas saada paremaks inimeseks? Vastus on lihtne – tuleb käia aeg-ajalt mööda maailma reisimas.

On neid, kes leiavad, et Eestis on kõik halvasti ja üha halvemaks ähvardab minna. Ent need, kes eksootiliselt välisreisilt koju tulevad, leiavad kui ühest suust, et küll Eestis on ikka kõik hästi. Kui Estonian Air veel lendas, tuli mõnel välismaalt koju lendajal lennukisse astudes lausa pisar silma, kui kõlas eestikeelne tervitus. Nii meenutab Eesti Suhtekorraldajate Liidu president ja kommunikatsioonibüroo PR Concept juht, kunagine Aerofloti ja Estonian Airi stjuardess Aive Hiiepuu, kes on koos abikaasa Andrusega reisides maailmale tiiru peale teinud. Oma reisijutud koondasid nad mullu ilmunud raamatusse „Maailm seljakotis”.

Ootamatused panevad proovile

Paljudes kohtades, nagu Süüria, Egiptus ja Liibanoni kurikuulus Bekaa org, jõudsid Hiiepuud enne ära käia, kui seal olukord liiga kuumaks läks. „Maailm ongi ohte täis. Muidugi, sõjakoldesse ei maksa ronida, aga põhimõtteliselt turbulentsetes piirkondades on ka väga põnev. Seal, kus on kõik korras, jonksus ja stabiilne, nagu näiteks meil siin Euroopas, ei ole rännumehel väga põnev seigelda. Ootamatusi on vähem. Just ootamatused teevadki reisi põnevaks, nii sa saad ju ennast proovile panna. Ja teine asi on see, et mida vähem sa sellest kohast ette tead, seda põnevamaks see lõpuks osutub,” räägib Aive. „Nüüd on internet see, mis kõik kätte toob, aga kui meie paarkümmend aastat tagasi reisimist alustasime, siis seda võimalust ei olnud,” meenutab ta. Alustati sellest, et külastati kohti, kus oli kas enda tuttav või tuttava tuttav ees. Nii viis tema esimene omal käel reis „raudse eesriide” tagant välja Ameerikasse kauge sugulase juurde. Aga enne seda, Aerofloti stjuardessina lendas Aive risti-põiki läbi suure Nõukogude kodumaa, käis ära Siberis ja Kesk-Aasias. Olles Pärnus lõpetanud vene keele eriklassi, tuli ta Tallinna Pedagoogikaülikooli vene filoloogiat õppima. Kui ühel päeval märkas ta koos sõbrannaga koolis seinal kuulutust, mis kutsus praktikale Aeroflotti, haarati sellest võimalusest kinni eeskätt keelepraktika saamise eesmärgil. Aasta oli siis 1989. Aive kahtleb, kas hilisem reisipisik just sellest alguse sai, sest stjuardessina lendamine tähendab eelkõige ikkagi rasket tööd, kuid ta nendib, et 19–20-aastasena Almatõs, Taškendis jt kaugetes linnades jalutamine ja sealse kultuuriga tutvumine on andnud talle erakordse elamuse ning avardanud maailmapilti väga palju.
 
Põhjalik kodutöö

Hiiepuud avastavad maailma põnevaid paiku omal käel, seljakott seljas. „Ega paketireis ei ole paha, aga see on võib-olla liiga mugav. Ja sa sõltud ikkagi 20, 30 või 40 inimesest. Iga inimesega kaasneb reisi peal risk, et tema tempo ei vasta sinu omale, et tema huvid on teistsugused – ja see on ka loomulik. Kui sa selle riski võtad ja paketireisiga lähed, siis sa pead selle riskiga arvestama, mitte kogu aeg kohapeal vinguma. Kui sa lähed kahekesi koos inimesega, kellega sa oled kogu selle protsessi eelnevalt läbi mõelnud, siis sa võtad need riskid maha,” räägib Aive. „Sellised reisid, nagu me oleme viimased 20 aastat Andrusega teinud, on puhtalt koostöö tulemus. Andrus planeerib strateegiliselt umbes aasta aega neid reise ette, nii on võimalik 4–6 nädala peale kogu regioon paika panna – mis kohas mida vaadata ja kui palju päevi sellele kulub. Ilma sellise ettevalmistuseta ei ole võimalik nii lühikese ajaga nii suuri regiooni üldse hõlmata,” tõdeb Aive ja julgustab kõiki minema maailma avastusretkele, arvestades, kui lihtne on reisida, kui soodsalt võib saada lennupileteid ja kui palju on üle maailma eestlasi.

Suhtluse kõrgeim pilotaaž

Eks igal pool maailma paikades võivad ähvardada mitmesugused ohud, aga kui oled mõistlik inimene ega otsi ise õnnetust, saab ohte minimiseerida. „Igal regioonil on oma eripära. Aafrika on tõeline tagasi juurte juurde mineku sihtkoht. Kui lähed Aafrikasse, siis pead arvestama, et seal inimesed mõtlevad täiesti teisel tasandil. Suurem osa sealsest rahvastikust asub Maslow' püramiidi alumises osas, inimelu ei maksa seal suurt midagi. Teed enda jaoks need printsiibid selgeks, arvestad nendega. Tegelikult on kõik inimesed iseloomult head. Alguses, kui me sünnime, oleme me kõik oma ema-isa väikesed lapsed ja see, et mõni inimene muutub agressiivseks, ei tähenda, et temas see pisikene headus oleks kadunud. Kui sa lähed täiesti võõrasse keskkonda ja suhtled inimestega nii, nagu suhtleksid sõbraga, siis avanevad sulle kõik uksed. See on suhtluse kõrgem pilotaaž, kui sa pead suhtluse esimesest hetkest saama inimesega sõbraks, kuna sul on vaja teda just sel hetkel ja praegu, et teada saada, kuhu liikuda, kust saada öömaja jne. Need on elementaarsed asjad, millele Eestis igapäevaselt üldse ei mõtle. Empaatiavõime kasvab iga reisiga. Sa muutud tolerantsemaks kõige selle suhtes, mida sa näed,” jutustab Aive. Kümmekond aastat tagasi hakkasid nad pidama reisiveebi, kuhu panid enda lood ja pildid üles just selle mõttega, et julgustada teisigi minema sinna, kus nad pole enne käinud, ja see omakorda võib-olla muudab ka neid paremaks inimeseks. „Sa muutud rahulikumaks, õpid hindama neid väikeseid asju, mille pärast inimesed tavaliselt närvitsevad, sa õpid hoidma suhteid ja aru saama, mis on tegelikult elus peamine – sinu ja sinu lähedaste õnn, rahulolu ja tasakaal. See on igal pool maailmas üks ja seesama,” kinnitab ta.

Inimesed panevad silma särama

Aafrika on praegugi Aive lemmik nr 1. Just sealt on pärit tema hindamatud hetked. Aga Aafrikas tuleks kiiresti ära käia, sest seda ehedat Aafrikat ei pruugi enam kauaks jätkuda, tõdeb ta. Suurkorporatsioonide eestvõttel tungivad tsivilisatsiooni ilmingud sealsete loodusrahvaste ellu üha jõulisemalt. „Tuleks kiiresti minna väga eksootilistesse, rasketesti ligipääsetavatesse paikadesse. Linnad ei muutu nii palju, linnareise jõuab teha alati,” nendib Aive. Eks valge inimene ongi aafriklaste jaoks kõndiv rahakott, aga sellest ei tohiks lasta end häirida, vaid mängida seda mängu kaasa, soovitab ta.
Just Aafrikas, täpsemalt Malis kohtus ta seal mitukümmend aastat elanud eestlanna Eva Dialloga. (Linnaleht kirjutas sellest säravast naisest, kes kasvatas Malis üksi üles kolm poega, 4. detsembril 2015) „Kui motiveeriv on elada, kui su elus tulevad ette sellised inimesed! Sa saad nendelt elutarkust ja särasilmsust ja kui sa seda kõike pärast peegeldad siin meie igapäevaelus, siis ei tundu mitte midagi enam ületamatu. Inimesed, kes tulevad rasketelt reisidelt tagasi, naudivad siinset elu. Ja tänu sellele on meil rohkem rahulolevaid, rõõmsaid ja enesekindlaid inimesi.”
Aive kinnitab, et teda just inimesed huvitavadki. „Ma tahan käia väikestes külades, näha, kuidas inimesed päriselt elavad, milline on nende käsitöö, mis neid kogu elu saadab ja mida põlvest põlve pärandatakse, näiteks ma olen väga suur vaipade fänn. Nomaadide elu ja kultuur mulle väga meeldib, samuti nende rahvusmustrid ja nende võrdlemine meie kultuuriruumi rahvusmustritega. Näiteks Guatemalast ma leidsin täiesti üks ühele Muhu mustri koopia. Kuidas selline asi on võimalik? Müstika. Need ongi kõige põnevamad hetked,” räägib ta vaimustunult.

Kompromisside kunst

Aga nn olmekriisid, mis reisil paratamatult ette tulevad? „Me oleme nii kaua koos olnud, tegelikult on suur õnn omada enda kõrval inimest, kellega sa oled nii kokku kasvanud ja sarnased situatsioonid koos läbi teinud. Iseseisev reisimine on väga intensiivne. Väga lühikese aja jooksul pead sa vastu võtma otsuseid, mis võivad muuta reisi kulgu, need on kõige pingelisemad momendid. Ma võrdleksin seda maja renoveerimise protsessiga, need on väga sarnased. Mõlemal juhul pead sa täpselt samamoodi väga lühikese ajaga jõudma kompromissidele ja olema pärast seda veel õnnelikult kahekesi koos,” räägib Aive. Mis maja remonti puutub, siis selle proovikivi on Hiiepuud edukalt läbinud. Nende Pärnus asuv põnevalt renoveeritud tsaariaegne elamu valiti ajakirja Kodukiri kauni kodu konkursil tänavu aasta algul rahva lemmikuks. „See on pesuehtne projektijuhtimise näide, mille puhul sa pead olema valmis kompromissiks, oskama enda ideed teisele heas mõttes maha müüa, kuna meil mõlemal oli ju ühesugune eesmärk luua endale väga mõnus kodu,” kirjeldab Aive renoveerimisprotsessi.

Antarktika ootab

See, et reisihuviline paar on maailmale tiiru peale teinud, ei tähenda, et neil enam polegi kuhugi sihte seada. Andrus Hiiepuu läheb aasta lõpus Antarktikasse, ent Aive jääb nende tütre Lauraga koju, kuna alla kaheksa-aastast last sinna ei lubata. „Mõtlesin, et las ta natuke kasvab, nelja-viie aasta pärast lähen mina temaga sinna,” ütleb Aive. Tütrega on nad juba päris palju reisinud. „Balkani ringi me saime juba teha lapsega, samuti Iraan, Omaan, Kuveit ja Dubai olid kohad, kus me käisime koos lapsega, ta on juba paras rännusell,” räägib ema ja lisab, et lapsele võõra kultuuri tutvustamine mõjub väga arendavalt. Lapsega reisides on neile avanenud ka paljud uksed, mis muidu oleksid võib-olla jäänud suletuks.
„Me oleme sihilikult valinud raskemad sihtkohad, sest niikaua kuni oled veel noor, siis sa suudad seljakotiga rasketes tingimustes rännata. Tuleb vaadata passi ja mõelda, et iga aastakümnega võiksid sihtkohad minna lihtsamaks, linnareisid oleme me kõik jätnud järgmisse kümnendisse,” selgitab Aive oma reisipõhimõtteid.
Lisaks tahaks ta paljudesse kohtadesse, kus kunagi käidud, uuesti minna. „Kohad on muutunud ja mina olen väga palju muutunud, ma näen reisides nüüd teise pilguga kui varem,” ütleb Aive. „Kunagi, kui käisin esimest korda Aasias, siis mind hämmastas kõik, mida ma nägin. Nüüd, kui ma olen korduvalt Aasias käinud, näen ma hoopis teisi aspekte.”

2 kommentaari

R
Reisimees  /   20:36, 27. apr 2017
Pealkiri on tabav, olen 100 nõus:)
K
Ka reisimees  /   09:52, 28. apr 2017
Tore lugu, vahvad inimesed! Üks veidi eksitav koht oli loos - need paketireisid. On muidugi selliseid pakette, kus liigutakse 40-kesi koos reisijuhi saatel, aga reisibürood müüvad valdavalt pakette, mis sisaldavad lennusõidu, transfeeri valitud ööbimispaika ja hiljem siis see kõik tagurpidises järjekorras. Olen perega neid variante sageli kasutanud, reeglina valinud öömajaks köögiga elamise. Hind tuleb kokku odavam, kui ise lend võtta ja booking.com-ist elamine. Teeme alati ise oma reisiplaani, üürime auto, matkame ja neid inimesi, kellega sai koos lennukis kohale lennatud, näeme alles kahe-kolme nädala pärast, kui tagasilennul kohtume. Või on need siis juba uued inimesed. Ei mingit rühmaga liikumist ega end teiste vajaduste järgi sättimist.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias