Ou mai gaad, kallid lugejad! Te ei usu, mis minuga juhtunud on! Ma ei tea, kas nutta või naerda. Igal juhul on mind kevadtervitusena tabanud ... tuulerõuged!


Alguses arvasin, et olen Benjamin Button ja puberteet hakkab tagasi tulema. Üks vinn siin, teine seal ... Ühel hommikul aga ärkasin, nägu punne täis. Siis hakkasin kahtlustama, et tavalisest aknekreemist nüüd vist siiski kasu pole.

Loomulikult oli mul selleks päevaks kalendris tähtis presentatsioon. Kujutage ette, et lähete lipsu ja ülikonnaga koosolekule, ruumi ees keerab enne seljaga olnud tütarlaps ringi ning vastu vaatab ei keegi teine kui Quasimodo. Oleksin tahtnud neid kohmetuid nägusid näha, kui oleksin 20 mädapaisega näos tööle tulnud.

Mõned asjad oli siiski vaja ära teha. Just esimesel tuulerõugepäeval pidi mulle saabuma uus telefon, mille vastu oli postiljonile vaja allkiri anda. Üritasin end siis nii palju kui võimalik pimedas koridoris peita ja panin ka kapuutsi pähe, et keegi kogemata mu nägu ei näeks.

„Andke allkirjaaparaat minu kätte, ma siin koridoris kirjutan,” panin postikanale ette.

„Teate, preili, see on nii kallis masinavärk, et seda ma küll käest anda ei tohi,” vastas too.

Heakene küll, astusin sammu maja välisuksest tänavale ja paljastasin, maksku mis maksab, oma näo. Te ei suuda ette kujutada karjet, mis pakikandja suust kostus. Ta pillas isegi oma hinnalise aparaadi maha, mille ma kinni püüdsin, et allkiri ära anda. Kisa peale pöördus ka tänaval mööda jalutav paarike meie poole vaatama. Neiu ehmus ja tõmbus instinktiivselt noormehele lähemale. Sain sel hetkel kogeda võimu, mida tunneb ilmselt Godzilla -- keegi ei julge teda ärritada. Kurat, oleks ikka pidanud sellele koosolekule minema!

Ah jaa, kuulsin, et niinimetatud Eesti Naisliit arvab, et üksikema ei sobi aasta emaks. Elagem siis edasi koduvägivallatseja või alkohoolikuga, peaasi, et lastel isa majas, eks ju.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias