2
fotot
Puidu päralt on tulevik, õpetavad nii tudengeid, ametnikke kui ka avalikkust arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam. (Tiina Kõrtsini (Õhtuleht))

Tegelikult teame me kõik tänavusi noore arhitekti preemia laureaate vähemalt kaudselt – nende projekteeritud keerukas puitkonstruktsioon püüab pilke arhitektuurimuuseumi ees murumäel juba poolteist aastat.

Sellisest puidukogusest saab ühe eramaja, meie mets kasvatab sellise koguse puitu ühe minutiga. (Tiina Kõrtsini)

Projekt, mis kerkis kahe noorarhitekti juhendamisel ja kunstitudengite käte läbi, osutus nii populaarseks, et linnavõimud palusid autoreilt nõusolekut jätta 2015. aasta arhitektuuribiennaali põhinäituse silmapaistvaim objekt rahvale vaatamiseks üles ka siis, kui biennaal läbi sai. Nüüd valmistavad kaasarhitektide poolt auväärsete loorberitega pärjatud noored arhitektid ette selle installatsiooniprojekti rahvusvahelise osalusega jätku. Ikka selleks, et näidata – puit on tulevikumaterjal.

Värskeimalt oli arhitektuuripraksise PART moodustava duo loomingut näha äsjalõppenud Tallinn Music Weeki ajal – kohalikku toorainet vineeri, jääkideta tootmist ja prügisorteerimist propageerinud väikevormid (sorteerimiskstidest konverentsi lavadeni) ,kõlakoda Musumäel ja teine objekt Nunne tänavas – seal oli väljas helilainet ning väravat kujutav mahukas installatsioon.

Sille Pihlak ja Siim Tuksam võitsid äsja elektrisüsteemide haldusfirma Elering võistluse kõrgepingeliinide uudse ja kauni konstruktsiooni väljatöötamisel. Loomulikult on lahendus – puidust. Ka seda iseloomustab uudne arhitektuurne ja julge insenerlik lahendus.

Puidu päralt on tulevik, õpetavad nii tudengeid, ametnikke kui ka avalikkust arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam. (Tiina Kõrtsini (Õhtuleht))

Noore arhitekti (ehk alla 40-aastase looja) preemia andmise üheks peamiseks põhjuseks on olnud nende sihikindel ja aastaid kestnud tegevus uuenduslike arhitektuurisuundade (raaljuhitud protsessid ja tööstusrobotid) ja materjalikasutuse, eelkõige puidu, tutvustamisel avalikkusele, Eesti ja välismaistee arhitektidele, kunstitudengitele (mõlemad on Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnakujunduse doktorandid ja teadurid) kui ka puidutöötlemise ettevõtetele.

„Ehitusalal, arhitektuuris on tulevik puidu päralt, see on ehitamiseks äärmisel sobiv materjal, olles loomulikult ka keskkonnasõbralik, aga – mis pole vähem tähtis – võimaldaks luua väga suurt lisandväärtust puidutööstuse sektoris, mis on niigi Eesti suurim eksportija ja riigi sissetulekute allikas,” ütles kaksikintervjuu sissejuhatuseks Sille Pihlak, kui kohtume tema ja Siim Tuksamiga nende büroos, mis asub kuulsas juugendmajas – Eliel Saarineni enam kui sajand tagasi projekteeritud maja viimasel korrusel, kus aastaid asus Itaalia suursaatkond. Suurepärased vaated, muide.

Puidu uhke taastulemine

„Nõukogude ajal ei lubatudki eriti puidust ehitada,” märgib Pihlak. „Nüüd on uued tuuled, puidust ehitakse ka kõrghooneid. Püüan just praegu koostöös rahandusministeeriumiga koostada meedet Eesti riigile, et tulevikus 50 protsenti kõigist avalikku ruumi projekteeritavatest linnahoonetest valmistataks puidust. Sellised kavad on tugevalt seotud euroliidu määrusega, et 2020. aastaks peavad kõik ehitatavad majad olema null-energiamajad. On tõsiasi, et hiigelsuure CO2 jäljega materjali ehk betooni puhul on seda väga tülikas, kui mitte võimatu saavutada, puidu puhul tunduvalt lihtsam,” räägib Sille Pihlak eelseisva revolutsiooni lähtekohast.

„Puidutöötlemine on nii arenenud, et keskkonna- ja inimsõbralike tehnoloogiate kasutamisel on ehitiste garanteeritud eluiga pool sajandit, see annab samuti betoonile silmad ette. Samuti on puit väga lihtsalt töödeldav, kaunis, vajamata keerukat sise- ega välisvooderdust,” lisab Siim Tuksam.

„Peale selle, et puit on väga tänuväärne materjal, on selle kasutamine ehitamisel kõige õigem viis metsa majandada. Meie installatsioonis on ühe eramu jagu puitu, selline hulk lisandub meie väikese riigi metsades ühe minutiga,” üllatab Pihlak hoopis uue vaatenurgaga. Ümarpuidu ohjeldamatu väljavedamise asemel sellest puithoonete materjali valmistamine hoiab metsa, sest tekkiv väärtus on suurem, tarvilik puidukogus aga tunduvalt väiksem.

„Keskkonnaministeerium kutsus meid paar nädalat tagasi külla, et arutada uue keskkonnamaja ehk keskkonnaministeeriumi uue hoone ehitamist. Me oleme õpilastega selle 29 miljonit eurot maksma mineva, 10 000-ruutmeetrise hoone lahendused juba läbi mänginud, et suurejooneliseest puithoonest saaks kujuneda kõikide uute ja end õigustanud ideede katedraal, avalik näidis kõigi jaoks,” tutvustab Pihlak lähiaja tähtsaima projekti senist kulgu.

Arhitekt kui mõjutaja

„Arhitekt Frank Gehry loodud hoone Pariisis Luis Vuittoni Fondi jaoks on selline, kus arhitektuur mõjutab oma lahenduste suurejoonelisusega iga selle uhke hoone igas ruumis viibijat, kogesin äsja isiklikult. Ja mõjus kaheti – nii otseselt emotsionaalsel, aga mulle kui arhitektile ka ratsionaalselt. Mulle oli hästi loetav, kuidas arhitekt on pannud ruumi mängima ja kuidas asi on ühtlasi ka insenerlikult lahendatud,” vahendab ta oma värskeid muljeid arhitekti põhiülesande – kui ruumi ja keskkonna organiseerija – edukast täitmisest.

Sille Pihlak lisab: „Selliseid näiteid on ka meil võimalik esile tuua. Näiteks huvitava konstruktsioonilise nihkega okupatsioonide muuseumi hoone. Eriti muljetavaldav on maestro Raine Karbi saavutus linnahalli puhul, mis on nii suur ja monumentaalne, et sellist megastruktuuri tekitatud elamust on meil harva võimalik kogeda.”

Linnade päästmine

Linnade, ka Tallinna kasv on jõudnud sinnamaale, et samasugust arenguteed järgides ootab ees autoliiklusse lämbumine. Sellest pääsemiseks, uute lahenduste leidmiseks, on vaja probleemi teadvustamise kõrval otsida elulisele väljakutsele uusi, inimmõõtmelisi lahendusi, oli kõneks juba möödunud arhitektuuribiennaalil, kus Pihlak ja Tuksamil oli oluline roll.

„See ongi põhjus, miks pühendame üle poole oma ajast õpetamisele. On väga oluline kasvatada peale uut kultuuri, et asjad muutuksid. Kõik võtab muidugi aega, nõuab kannatlikkust,” ütleb Tuksam. „Peamine soov on viia lähemale arhitektuursed lahendused, insenerlikud teadmised ja tööstuse võimalused, et see moodustaks ühtse produktsiooniahela. Õpetame tudengitele arvutitarkvara selle lõhe ületamiseks ning suuname puidu kasutamist ehituskunsti põhimaterjalina. Seda koostöös puidutööstuse ja nende masinapargiga,” täpsustab ta ning lisab, et see kultiveeribki uut lähenemist ehitamisele kui kunstile.

Põlvkonnavärk

„Kui näiteks renessansi ajal oli katedraali ehitaja ühtaegu nii ehituskunstnik kui ka ehitusala käsitööosa viimsete peensusteni tundev meister, siis hulk aastaid on olnud suund, et hoida lahus arhitekt kui kunstnik ja insener kui projektide realiseerija, kuna nii palju teadmisi ei saa ju ühte inimesse mahutada,” märgib Siim Tuksam: „See jõudis äärmuseni põlvkond enne meid. Meie jaoks on olukord teine.”

Ta selgitab lähemalt, et praeguseks on nii projekteerimiseks kasutatav programmvarustus, arvutustehnika, arenenud nii kaugele, et arhitekt saab oma ideede arendamise käigus kaasa kogu rajatise insenerliku lahenduse. Kui mingit mõõdet on vaja muuta, näitab programmistik ära, kas materjalid ja konstruktsioonid kannavad selle muudatuse välja.

„Kui veel lisada, et kohe on võimalik väljastada andmestik, mille järgi saab automaattööpink vajalikud detailid valmis teha, siis võib öelda, et oleme tervikliku looja positsiooni saavutamisele vägagi lähedal,” rõõmustab Tuksam. Näiteks: kuna soolalao juures oleva taiese kõik elemendid said programmjuhtimispingil valmis 10 tunniga, siis jäi tudengeil asi vaid numbrite järgi kokku panna.

Siiski – suur osa nende uuenduslikest ideedest alles ootab elluviimist: „Arhitektuur on ala, kus asjad kulgevad aegamööda,” märgib Siim Tuksam. Aga mitte arhitektide endi jaoks – ehkki on pühapäev, toimub meie intervjuu nende tööruumides, kus järjekordne projekt ootab kiiret lõpetamist.

Kuidas saada arhitektiks?

Sille Pihlak (snd 1985): „Astusin kunstiakadeemiasse suure konkursiga sisearhitektuuri erialale, sest eks ole ju peetud seda rohkem tüdrukute alaks. Siiski mõistsin peagi pahameelega, et kellegi teise projekteeritud majja, etteantud raamidesse oma loomingu surumine – see ei ole minu jaoks. Läksin vahetusüliõpilaseks Viini tarbekunsti ülikooli, see oli tollal üks aremaid eksperimentaalse arhitektuuri ülikoole. Eksperimentaalne selles mõttes, et hoone loomisega kaasnevad nii sisu- kui ka vormiotsingud, kõikide eksisteerivate piiride pidev nihutamine.” Ta lisab, et hoolimata piiride nihutamise soovidest on arhitekt siiski väga tugevalt seotud rajatiste insenerliku küljega, et arhitekti loominguline palang oleks ka tegelikkuses realiseeritav.

Siim Tuksam (snd 1986): „Mina sattusin arhitektiks pikkade kõhkluste järel, ootamatu lahendusena. Olen olnud üsna tugev nii matemaatikas, füüsikas kui ka geomeetrias, samas ka joonistamises. Nii kõhklesingi kaua, enne kui otsustasin füüsika või kunsti asemel hoopis arhitektuuri kasuks. Ja ehkki ma enne seda ala väga hästi ette ei kujutanud, võin nüüd nentida, et kõik teised teed oleksid olnud minu annete ja huvide vaid osaline realiseerimine. Arhitektuur on otse kümnesse, tean nüüd,” meenutab ta oma esimest raskemat eksamit – elukutse valikut. 

1 kommentaar

  /   13:09, 13. apr 2017
tee siis ometi midagi mõistlikumat, kui nii hea vinge arhitekt oled. meil arhitektidega suht kehvasti. teevad kunsti, praktiline pool kipub kahjuks unuma ning kiratsema.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias