Karjääritee ei pea nüüdisajal olema sirgjooneline kulgemine punktist A punkti B, vaid kasuks tulevad käänakud ja ootamatud pöörded, kinnitab tööõnne spetsialist Tiina Saar-Veelmaa. (Teet Malsroos)

Unustage kohusetundlik töölkäimine, uus aeg ja muutunud töösuhted eeldavad töötajatelt pigem loovust, mängulisust ja katsetamisjulgust, kinnitab tööõnne asjatundja Tiina Saar-Veelmaa.

Tiina Saar-Veelmaa on karjäärinõustaja, psühholoog ja koolitaja, kelle sulest on ilmunud mitu raamatut. Tööõnne eksperdi enda teekond tööõnneni oli käänuline. „Ma olen naljatanud sel teemal, et kui sa väiksena ei tea, kelleks saada, siis võib sinust saada karjäärinõustaja,” ütleb Saar-Veelmaa muiates. „Väga raske on noorena teada, kelleks saada tahad ja minu lugu oli täpselt selline,” tõdeb ta. Keskkooli lõpus oli tal vaid üks mõte – teater. Aga lavakunstikooli sisseastumiskatsetel ei saanud ta edasi esimesestki voorust. Siis läks naine tagasi sünnilinna Rakverre ja töötas seal lasteaiaskasvatajana. Siis proovis Tartu kunstikooli sisse astuda, ent jäi napilt ukse taha. Siis õppis kutsekoolis ettekandjaks, hiljem koolitas end Soomes. Kuni viimaks pärast mitmesuguseid töökohti mõistis, et psühholoogia on ka üks ala, mis teda huvitab. Nii leidis ta teeotsa, mis viis praeguse ametini. Saar-Veelmaa tõdeb, et noore inimese otsused võivadki olla suvalised ja palju sõltub sellest, mis kaardid elu parajasti kätte mängib. „Ma arvan, et võin olla tänulik selle eest, et minu teekond on olnud nii käänuline ja kirju, sest kuidas muidu saaksin olla kaasteeline inimestele, kes on ka kuskil sellel teel ekslemas,” ütleb ta.

Tänapäeval ongi loomulik, et inimesel on elu jooksul 4–5 karjääri. „Karjäär ehitatakse n-ö rätsepatööna inimese ümber. Kui kogu karjääriplaneerimist käsitleda inimesekeskselt, mitte niipidi, et meie maal kõik tööd on head, vali millist tahad, vaid rohkem sellest lähtudes, mis võimeid mul on ja mida ma teha tahan, siis võimegi kõike katsetada. Nüüd on selline tore ajajärk, et võime valida ja oma esimese valikuga isegi puusse panna. Kui selgub, et valitud ala ei ole ikka päris see, siis võib uuesti valida. Ja varasemalt õpitu ja tehtu ei lähe mitte raisku, vaid kogemusi saab kasutada uues ametis,” räägib Saar-Veelmaa.

Juhtidevaba juhtimine

IT-ettevõte Proekspert, kus Tiina Saar-Veelmaa tööõnne spetsialistina töötab, on ettevõtete hulgas selles mõttes pioneer, et seal ei ole ühtegi juhti. Ettevõtte töötajad ise on need, kes ettevõtet juhivad. Uuendusmeelse personalipoliitikaga firma sai hiljuti Berliinis tunnustuse osaliseks. The European Excellence Awards HRi võitjaks pürgis oma personalipoliitikaga üle 200 Euroopa ettevõtte, neist Proekspert ainsana Eestist.

„Infoühiskond loob meile võimalused, et info ei ole tänapäeval defitsiit. Sa võid õppida iseseisvalt ülikooli online-kursustel ja harida ennast. Ja tööandjate jaoks on see tihtipeale isegi atraktiivsem või kaalukam argument, et keegi on ise õppinud, ise ennast täiendanud, tal on konkreetse ala vastu huvi. See teeb inimesed mitmekesiseks ja samal ajal võrdseks partneriks tööandjaga. Tulevikus töötajad tõenäoliselt ei taha siduda end ühe tööandjaga 24/7, vaid leiavad, et mind huvitab see ja see, tahan teha seda, teist ja kolmandat. Muutunud töömaailm justkui kirjutab ette, et ei ole mõistlik kasutada tingimata sellist hierarhilist juhtimist, millega määratakse, et töötaja peab 40 tundi nädalas siin postil töötama,” räägib Saar-Veelmaa. Hierarhilised käsuliinid kaotati Proeksperdis nelja aasta eest. Igal töötajal on piisavalt autonoomiat, kõik rollid on võrdsed ja igaüks vastutab. „Kardetakse, et kui juhti ei ole, et kes siis vastutab? Äkki ei vastuta keegi? Tegelikult on vastupidi – kõik vastutavad. Aga selleks on vaja uusi töömeetodeid,” lisab Saar-Veelmaa. „Eestis ja kogu maailmas on paljud organisatsioonid jõudnud selleni, et vanamoodi enam ei saa, sest ettevõte ei saa omale talente ja noored niikuinii ei tule hierarhilistesse ettevõtetesse, mis neid ahistavad. Uutmoodi töötada me veel ei oska. Minu meelest võiksid tööandjad võtta oma töökeskkondi laboritena, kus proovitakse uusi demokraatlikke töömeetodeid. Ei saa ka päris niimoodi, et kaotad juhid ära ja siis lähed vanamoodi edasi, peab midagi teisiti tegema ja minu meelest on see Proeksperdil õnnestunud,” leiab ta.

Noored ei taha enam tööl käia

Uued töömeetodid sobivad hästi noortele, kes ei taha enam tööl käia (rõhk on sõnal „käia”), vaid midagi toredat ja arendavat teha. Eristatakse x, y ja z- generatsioone, kellel on oma eripära ja sellest tulenevalt ootused tööle. X-generatsiooni sünniaasta jääb enne 1980. aastat, y-generatsioon on sündinud aastail 1981–1991 ning z-generatsioon vahemikus 1997–2003.

„Nooremad generatsioonid tahavad teha piirideta karjääri, nad ei taha tingimata seda, et tööandja ahistab nad käeraudadega ehk täistööajaga enda külge. Noortel ei ole midagi selle vastu, et teha huvitavat ja ägedat tööd, aga nad teevad seda võib-olla teistel kaalutlustel, kui tegid eelnevad generatsioonid. Kui noortele rääkida, et pead olema tubli kodanik, pead elatist teenima, võivad nad teha suured silmad. Ja need tööandjad, kes praegu ütlevad, et meile see ei sobi, kus on kohusetunne, kus on töökus, jäävad neist noortest ilma. Siin tuleb generatsioonidevaheline erinevus tõsiselt sisse – vanamoodsates hierarhilistes või väga struktureeritud organisatsioonides töötavad x-põlvkonna noored ütlevad, et mulle ei meeldi, aga ma kannatan ära, aga y- ja z- põlvkonna noored enam ei kannata, nemad lähevad ära. Mida peaksid tööandjad teisiti tegema? Alustuseks on hästi tähtis dialoog, st tuleks küsida nende noorte käest, et mis teid siis õnnelikuks teeb, milline võiks olla nende töökeskkond või motivatsioonipakett? Vahel, kui ma esinen kuskil konverentsil ja räägin oma revolutsioonilise jutu ära, et kõik on muutunud, kõik tahavad, et töö oleks mänguline ja tore, siis leidub ikka mõni heas mõttes vanakooli juht, kes pärast esinemist tuleb minu juurde ja ütleb, et no kuulge, nii ju ei saa! Eitamine ja lootus, et äkki muutunud maailm ikka pöörab tagasi, on praegu põhiline takistus,” räägib Saar-Veelmaa.

65 on uus 35

Vanemaealised on küll kohusetundlikud, kuid ka neil on praegu tööturul raske. „Tööõnn või eneseteostus ei sõltu vanusest, see on valdkondade- ja eaülene. Ei ole nii, et kui teatud vanusepiiri ületad, ei ole sul enam õigust olla tööturul aktiivne või sul ei ole õigust valida seda, mis sind tegelikult huvitab,” kinnitab Saar-Veelmaa. „Muutunud karjääriparadigmas on 65 tõepoolest uus 35, aga mängu tulevad ka muud asjaolud. Olen töötanud palju küpsemas eas inimestega ja tihtipeale ei ole teema niivõrd vanusenumbris, kui selles, millised on eakama inimese hoiakud. Kas ma olen jäik, konservatiivne, hirmul? Uue aja pädevused liiguvad ju selles suunas, et kõik on vabad, eksimine on inimlik, kohusetunne ei ole nii oluline, kohanemisvõime küll. Pigem on küsimus, kas vanemad inimesed lähevad sellega kaasa? Rohkem paindlikkust, loovust, valdkonnaülesust, seda hindab tänapäeva tööturg. Mina leian, et ei loe niivõrd vanusenumber, vaid see, kas inimeses on säilinud mängulisus ja julgus katsetada. Ja kui see on olemas, siis tegelikult ei tohiks muret olla. Tihtipeale poevad küpsemas eas inimesed oma vanuse taha ja ütlevad, et mind ei taheta. Aga kas nad on valmis katsetama uutmoodi töötamist ja töötama demokraatlikes ettevõtetes, kus neile ei öelda ette, mida nad peavad tegema? Kas nad julgevad ise vastutust võtta ja ka eksida?” arutleb Saar-Veelmaa.

Aga kui töötaja ei taha hommikul tööle minna ning mõtleb, et jääks parema meelega koju teki alla magama, on see tõsine märk sellest, et midagi peab muutuma ja nii jätkata ei saa. Kui tajutud töökoormus on liiga suur ja tööpinged kuhjuvad, võib tulemuseks olla tõsine stressihäire – läbipõlemine. „Iga tööandja võiks mõelda, kuidas mina annan oma töötajad tööturule tagasi parema, ilusama ja väärtuslikumana,” koputab Saar-Veelmaa tugevalt tööandjate südametunnistusele.

Inimene ei võrdu tema ametiga

„Me elame tohutute võimaluste ajastul, kui uusi ametikohti ja erialasid sünnib iga päev,” tõdeb ta. Tänapäeval ei võrdu inimene enam ametikohaga, elu võib olla palju rikkalikum ja mitmekesisem. Saab teha paralleelselt kahte karjääri või teenida lisaraha sellega, milles tugev oled. Kui vanasti nimetati lisaraha teenimist halvustavalt haltuuraks, siis nüüd võib selle ära unustada. Üks tulevikutrende on vabakutselisus. Uue käsitluse järgi tähendab see, et inimesed on vabad tegelema oma kutsumusega. Loomulikult nõuab uus aeg ka uusi oskusi. Üks tulevikupädevustest on näiteks virtuaalse koostöö oskus, s.o võime teha koostööd nii, et tiimi liikmed silmast silma ei kohtu.

“Üks asi, mis on absoluutselt kõigile kättesaadav, kes tahavad olla konkurentsivõimelised ja omada rohkem võimalusi, on õppida iga aasta midagi täiesti uut, isegi midagi sellist, mille peale esimese hooga mõeldes tundub, et see ei ole üldse minu „tass teed”. See võib olla isiksust vägagi avardav,” soovitab Saar-Veelmaa.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias