Vastupidiselt rahva seas levinud arvamusele, et seal mäe otsas muud peale laisklemise teha polegi, on Tiina Kangro tööpäevad riigikogus enamasti veel pikemad kui lehetoimetuses. (HEIKO KRUUSI)

Kaksteist aastat Linnalehe peatoimetaja olnud ja mullu detsembris Juhan Partsi asendusliikmena riigikokku siirdunud Tiina Kangro jätkab poliitikas nendesamade teemade ja püüdlustega, mis olid pikki aastaid südameasjaks ajakirjanduses.

„Lihtsalt töövahendid on nüüd pisut teised ja mulle tundub, et majas seespool olles on siiski uusi võimalusi eesmärkide saavutamiseks,” tõdeb aastaid puuetega inimeste ja omastehooldajate õiguste eest seisnud Kangro.

„Muidugi ei käi asjad nagu välk ja pauk. Kui päris ausalt öelda, siis nüüd näen päris lähedalt, kui raske on veenda rahva poolt riigikokku valitud esindajaid üldse sotsiaalteemadel kaasa mõtlema. Varem püüdsin äratada neid inimesi oma artiklitega. Vahel see ka õnnestus. Ajakirjanikuna suutsin viimase poole tosina aasta vältel esile kutsuda vähemalt viie-kuue seaduse või rakendusakti muutmise, meenutagem kas või perekonnaseaduse muudatust, millega langes teovõimetute lähedaste eestkostjatelt kohustus esitada kohtule tšekke iga piimapaki ja leivapätsi kohta, mille ostmiseks nad olid kasutanud oma hoolealuse invaliidsuspensioni,” arutleb Kangro.

Linnalehe kuldaeg

Nüüd, poliitikuna loodab ta sotsiaalteemasid jõuliselt tõstatada riigikogu sotsiaalkomisjonis, oma koostööfraktsioonis Isamaa ja Res Publica Liidus, koalitsioonis, aga ka riigikogu kohvikus inimestega suheldes. „Kuna ma ei kuulu ühtegi parteisse, siis annab see mulle võib-olla pisukese eelise mõelda, tegutseda ja üritada natuke laiemalt. Näiteks vajab mõistlikku sekkumist ebaratsionaalne erihooldekodude reform. See, et ehitame praegu eurorahade toel suure hooga üles n-ö läänelikku sotsiaalteenuste süsteemi, mis ei ole meile juba lähitulevikus jõukohane ja mis peale selle jätab väga paljud raskustes inimesed lihtsalt kõrvale, on aga küsimus, mis vajab kiiret ja laialdast tähelepanu,” viitab aastaid Linnalehte peatoimetanud Kangro oma poliitikuväljakutsetele. Ta saab tegeleda teemadega, mille pärast otsustas poliitikasse minna: „See, mida varem tegin lisatööna, kui ajaleht valmis sai, on nüüd mu põhitöö ja selle üle on hea meel.“

Millised märksõnad tulevad talle aga Linnalehe-aastatele mõeldes esmalt pähe? „Linnalehes oldud aeg oli väga põnev. Mind kutsuti seda lehte peatoimetama 2004. aastal ja esmalt oli juttu kolmest aastast klausliga, et eks siis vaatame edasi. Läks aga nii, et olin Linnalehe peatoimetaja kaksteist aastat,” meenutab ta. Tegelikult kohe pärast peatoimetajaks saamist hakkas Kangro ette valmistama suurt laienemist, mis päädis juba aasta hiljem, 2005. aasta talvel, seni nädalalehe formaadis ilmunud tarbijalehe muutumisega eesti ja vene keeles ning tööpäevade varahommikuti ilmuvaks tasuta uudisteleheks.

„Kui paljudes maades alles käivitati tasuta lehti, siis meil oli eelisseisund: Linnaleht oli aastast 1997 juba Tallinnas, Tartus ning Pärnus tegutsenud ja paljud tundsid seda,” meenutab Kangro. 2005. aasta lõpust algas Linnalehe kuldaeg: kaks Eesti ajakirjandusturul tegutsenud suurimat meediaomanikku otsustasid panna rahad kokku ja asutasid Linnalehe väljaandmiseks iseseisva ettevõtte AS Linnaleht. Reklaamiandjatest puudust ei olnud, raha tuli sisse kolinal ja lehte arendati jõudsalt. Tipphetkel oli Linnalehel kolmes linnas asuv ja 56 töötajast koosnev ühendtoimetus, mis andis välja nelja, hiljem viit leheversiooni.

Faktitruu ja asjalik

Linnaleht tõusis kiirelt Tallinna edetabelis kõige loetumaks ajaleheks, üle-eestilises haardes oli leht oma kolme linnaga üleriigiliste Postimehe ja Õhtulehe järel enamasti kolmas.

Järgnes masu, millest ei jäänud reklaamituru kukkumise tõttu puutumata ükski ajakirjandusväljaanne Eestis ega laias ilmas. „Ja maailma mastaabis said suurima löögi just tasuta lehed – lihtsal põhjusel, et neil polnud reklaamitulude kõrval muud sissetulekut, nagu klassikalistel lehtedel on kaanehind. Maailma mastaabis on pisut rohkem kui pool tasuta ajalehtedest praeguseks oma tegevuse lõpetanud. Linnalehel on olnud õnn ja au olla selle teise poole ehk allesjäänute seas. Kuigi ka meil tuli maksta valusat lõivu: minna tagasi nädalalehe formaati, kärpida sisu, lõigata personali. Kummaline on mõelda, et Linnaleht alustas Eesti Päevalehe rüpes, oli iseseisvana Ekspress Grupi ja Eesti Meedia (Postimehe) omanduses ning pani masu järel kulude optimeerimiseks leivad ühte kappi Õhtulehega. Mul on hea meel, et siiani on leht, vähemalt paberleht, suutnud säilitada oma põhiolemuse: faktitruuduse, asjalikkuse ja inimlikkuse,” võtab Kangro Linnalehe-aastad kokku.

Pikaaegse peatoimetaja sõnul on Linnalehe toimetusse jäänud lõigete järel ja kiuste tõeline raudvara: „Need on inimesed, kes teevad seda lehte vastutustunde ja hoolimisega. Oleks ainult lehes rohkem pinda, mida täita ajakirjandusega!”

Tasuta lehtede tulevik

Milline saab üldse olema tasuta lehtede tulevik? Kangro meenutab, et sellest polegi kaua aega möödas, kui ennustati, et nii umbes aastaks 2016 on ajalehed kadunud. Kuid nad on alles. „Kui seitsekümmend aastat tagasi tuli televisioon, siis ennustati, et raadio kaob. Aga me kuulame raadiot endiselt. Interneti massidesse levikuga pidi saabuma lõpp televisioonile, aga TV toimib ikka. Jah, suur osa mainitust on kolinud arvutisse ja mobiiltelefoni, aga ennustus, et kogu ajakirjanduse võtab üle blogindus ja sotsiaalmeedia, pole samuti tõeks osutunud,” analüüsib Kangro.

Mõistagi on paberil ajaleht taanduv trend, aga paljude praeguste lugejate jaoks on väga oluline, harjumuspärane ja meeldiv võtta hommikusöögi või pärastlõunase kohvitassi juures kätte just päris ajaleht. Või päris raamat.

„Iseasi, milline saab olema tulevik just tasuta ajalehtede jaoks nüüd, kus n-ö klassikaline ajakirjandus on sunnitud müüginumbrite kukkumisest tekkivat rahalist auku kompenseerima internetis avaldatava sisu tasuliseks muutmisega. Samas liigub ka avalik-õiguslik meedia ehk raadio ja televisioon hoogsalt veebi ja nemad kui maksurahast finantseeritavad avalikud kanalid peavad jääma kättesaadavaks tasuta. Kas tasuta lehtedest saavad ajapikku tasuta sisu pakkuvad veebiportaalid, sõltub sellest, kas reklaamiandjad tahavad osta neis portaalides pinda või leiavad müügitööks teisi kanaleid,” ennustab Kangro.

Ta ise jätkab poliitikutöö kõrvalt 10 000-eksemplarilise trükiarvuga tasuta ajakirja Puutepunktid väljaandmist. See ajakiri valmib vabatahtlike annetuste ja toetuste abil. Kangro toob näite, et ka Suurbritannia ajaleht The Guardian, millel samuti paberlehe müügitulud on kokku kuivamas, kuid mille toimetus ei tahaks internetisisu tasuliseks muuta, kutsub juba mõnda aega oma lugejaid tegema annetusi tasuta kvaliteetajakirjanduse toetamiseks. Ka USA-s on paljud avalikud telejaamad tegutsenud aastakümneid annetuste varal. Võimalik, et just siit tuleb otsida üht ajakirjanduse tuleviku märksõna.

Eesti ajakirjanduse jaoks on Kangro sõnul tulevikus suurim väljakutse sisu: „Peaasi, et meil ei läheks majanduslikes heitlustes ja meediarevolutsioonides kogemata kaduma inimesed, kes on huvitatud ja võimelised tootma tõsist ja vastutustundlikku ajakirjanduslikku sisu.”

5 kommentaari

E
Enna  /   18:45, 23. märts 2017
Lõpuks ometi üks mõistlik inimene Toompeal, aga kas sellest seal ka midagi muutub?
M
mari  /   06:55, 25. märts 2017
Mis mõttes raske? See peaks ju nende töö olema. Nad on lausa kohustatud probleemidega tegelema. Kes konkreetselt ei taha tegeleda?
V
vanaema  /   18:38, 26. märts 2017
Sotsiaalteemad on mitmekihilised ja seal on kulud-tulud keerulistes seostes. Pealiskaudsed inimesed, muidugi, ei saa aru. Kahju, et tänapäeva poliitika nii pealiskaudne on ja jumala õnn, kui mõni seoseid tabav inimene ka nüüd Riigikogus on.
M
maeitea  /   17:19, 28. märts 2017
Nüüd alles hakkab jama peale ,Tallinnast Luhamaani, ei saa terved inimesed tööle, töölt koju, mis siis ratastoolist veel hädaldada? Head rongisõitu!
R
Ratastooliinvaliid  /   12:25, 5. apr 2017
Paraku on riik huvitatud ainult täisväärtuslikest inimestest, teised teda eriti ei huvita. Klaar, et minusugused ja ka penskarid eksisteerivad veel, sest EL nõuab...

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias