Mait Vaik on tuntud ka muusikuna. Ta on enamiku menubändi Sõpruse Puiestee lugude sõnade autor. (Jörgen Norkroos (Õhtuleht))

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosalaureaadiks sai novellikogu „Meeleparanduseta” kirjutanud Mait Vaik, kes on avalikkusele seni rohkem tuntud muusiku ja laulusõnade autorina.

Kaheksast jutustusest koosnev Vaigu kolmas proosateos räägib paljuski tänapäeva urbaniseerunud haritlastest, kes on jõudnud oma eluga murdepunkti. See on raamatu tutvustuse järgi varjatud iroonia läbi kurbuse.

Mait, kas ise tunnete end rohkem siiski jätkuvalt muusika ja laulutekstide autori kui kirjanikuna?

Ma väga ei mõtle sellele, et kumb ma nüüd olen. Laulutekstid on viisistatud luuletused ja luule on enamasti spontaansem ja vähem on vajadust vormiliste otsingute järele. Selles valikus vastaksin, et mina olen mina.

Milles on teie jaoks kirjutamise võlu?

Kirjutamise võlu peitub kindlasti mängus ja mängulisuses, kuid vajadus kirjutada (ja ilma selleta ei saa ega ole ka mõtet kirjutada) peitub kuskil sügavamal. Kindlasti on selleks eneseanalüüs, aga mitte ainult. Olles ka luuletaja, on lihtne kogeda ja märgata. See on ikka mingi sund. Lisaks kõigele, mis jääb selle peale ja ümber.

Kes on teie enda kirjanduslikud eeskujud? Milline on kõige erilisem viimati loetud raamat?

Kirjanduslikke eeskujusid on olnud läbi elu mitmeid ja õnneks need muutuvad. Mõnest vanast iidolist on raske lahkuda, kui tundub, et uus bestikas on peale tulnud. Samas on see muidugi ka hea. Jäänud on Ristikivi, Oks, Dostojevski, Tuuri, Fitzgerald, Salinger, Tšõpkin ja paljud teised. Parimaks raamatuks pean ma aga Gruusia kirjaniku Tšabua Amiredžibi „Datha Thuthašhiat”, kuigi ise olen hoopis teistsuguse stiili kirjanik. Küllap ka inimesena märksa lohakam.

Praegu loen Agu Tammeveski raamatut „Mööduvate päevade soolane ja magus”. Vaieldamatult üht Eesti parimat novellisti. Väga põnev stiil, kus tuleb end lugejana häälestada juba puht füüsiliselt täiesti uut õppima. Pean silmas lugemisharjumust ja kiirust ja tavapärast silmade ja aju kostööd, rütmi.

Kas uus raamat on juba kirjutamisel või suisa valmis?

Uus raamat on kirjutamisel, üritan romaani. Üldiselt olen aeglane kirjutaja ja millal see ilmavalgust näeb, ei julge lubada. Tahan, et kirjutamisega käiks alati kaasas tunne või energia. Ilma selleta on oht, et tekst muutub grafomaaniaks. Eks taolise tunde saavutamine ja kontrollimine on ka omamoodi professionaalsus ja selles ma väga tugev ei ole. Et istun maha ja tuleb... Seisundi saavutamine võtab ikka aega ja vajab omaetteolekut. Muideks, luuletused võivad tulla küll prahmaki ja hoiatamata ja kõige ebasobivamal hetkel.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias