Tanel Veenre oma loomingu keskel Embassy of Fashioni stuudiopoes. (HEIKO KRUUSI)

Loengupidamise järel kutsutakse nii Eestis kui ka kogu maailmas tunnustatud ehtekunstnik Tanel Veenre sageli ka näitusega esinema.

Selle aasta algul esines Veenre isikunäitusega kaugel Uus-Meremaal Wellingtoni galeriis AVID. Uus-Meremaa on geograafiliselt ilmselt kõige kaugem koht, kus tema ehted on väljas olnud. Põhimõtteliselt on näitusi olnud üle kogu maailma. Muuhulgas on need jõudnud ka moepiibliks tituleeritud ajakirja Vogue külgedele. Ka on Veenre loenguid pidanud ja töötubasid korraldanud terves maailmas.

Tanel Veenre lõpetas 2001. aastal Eesti kunstiakadeemia metallikunstnikuna, magistrikraadi kaitses 2005. Nüüd peab ta ise üliõpilastele loenguid, olles Eesti kunstiakadeemias disaini ja rakenduskunsti professor.

Kui mõelda tagasi ajale, mil veel Eesti kunstiakadeemias õppisite, siis mis võlus just ehtekunsti juures, et otsustasite selle eriala kasuks?

Äsja keskkooli lõpetanu otsused, mis paradoksaalselt mõjutavad tihti kogu elu, on toored ja juhuslikud. Ma teadsin juba varasest lapsepõlvest, et saan kunstnikuks. Kuid peas keerles nii maalikunstniku, graafiku, disaineri, moelooja perspektiiv... Ehe jäi lõpuks lauale, sest unustasin end tihti detailidesse – olen alati olnud unistaja, hoidnud palju omaette ning rännanud oma fantaasiamaailmas.

Nüüd olete ise kunstiakadeemias õppejõud. Milline on teie põhisõnum oma üliõpilastele?

Minu jaoks on kõige algus ja ots inimeses. Kõige hirmsam on kalestumine, silmist inimliku mõõtme kaotamine. Kellele jaoks me üldse siin planeedil oleme? Milline jälg meist jääb? Ma kutsun tudengeid pilvedele jalutama, et siis alla vaadata ning näha suuremat pilti – milline on meist igaühe roll? Kuidas elada nõnda, et ka teistel oleks võimalikult hea? See on tegelikult kohutavalt lihtne ja keeruline korraga, kõige võti on armastuses.

Kust tuleb inspiratsioon, loomaks isikupäraseid ehteid, millel on selge oma käekiri?

Loomine on sisemise ja välise ühismõju tulem. Laevakiil, mis hoiab purjeka püsti ja suuna selge, on sisemine. Väljast tuleb pigem meeleline – värvid, lõhnad, hetkelised valgussähvatused, mis tunduvad kuidagi tähenduslikena. Ning lõpuks oleme kõik oma aja lapsed, ju ma valin oma keele, milles inimestega kõnelda ning olla tähenduslik, oluline ja empaatiline tänases maailmas.

Mil määral on ehtekunstniku töös rahulikku ateljees nokitsemist ja mil määral tuleb tegeleda ärilise poolega?

Liigun praegu kahes maailmas korraga – ehtekunsti (näitused, ideepõhine looming) ja moeehte (lihtsalt kantav seeriaehe) vahel. Kusjuures mõlemas tuleb kasuks annus strateegilist mõtlemist, mis aitab hoida suuna selge ning energia vaid olulise jaoks. Tunnistan, et viimane aasta on olnud kaubamärgi arengus murranguline – oleme kasvanud mitu korda, laiendanud tohutult müügivõrgustikku. See on olnud väljakutse, enese lülitamine uuele režiimile. Kuid olen loomult avastaja, paigal loksumine teeb mind rahutuks – nõnda olen kogunud korralikult toidumoona ja asunud uljalt uute vete poole teele. Paradoksaalsel kombel olen ehitanud enda ümber süsteemi nõnda, et hoolimata marulisest laienemisest on mul võimalik võtta vaba aega märksa enam kui mõne aasta eest. Nii olen saanud rahus pikad päevad kodus lastega möllata, unustades kõik muu.

Ehtekunstnik Kärt Summatavet on varem Linnalehe rõhutanud, kui oluline on selle töö puhul ametioskuste meisterlik valdamine. Alles, siis kui oskused omandatud, saab asuda loomevabadust nautima ja uusi võtteid looma, mida teised järele ei oska teha. Ilmselt olete päri?

Iga töö puhul on tehnika valdamine oluline – olgu selleks põranda pesemine, raamatupidamine või kunsti loomine. On ju fantastiline vaadata, kui näiteks ühe mehe puuriit on tõeline meistritöö! Selles plaanis austan ma iga meistrit, olenemata elualast. Arvan, et me peaks ühiskonnas rohkem väärtustama inimesi, kes teevad oma tööd armastusega. Minu vanemad on siin mulle piirituks eeskujuks – isa on pillimees, teinud seda kogu elu südamega, nakatades muusikaga inimesi enda ümber. Ning ema on lapsehoidja – erakordne, kuidas kõik põnnid tema hoole all õide puhkevad.

Ehe on kui sõnumikandja. Olete öelnud, et ilma isikliku seisukohavõtuta pole mõtet ehet luua. Sellega seoses meenub esimese ereda näitena USA eksvälisminister Madeleine Albright, kes kandis poliitilist sõnumit kandvaid rinnanõelu. Kas seda kommet võiks ka Eestis rohkem ja julgemalt praktiseerida?

Madeleine Albright on tõesti hea näide – võimekas daam mitmel tasandil muutumata kalestunud mutriks poliitbürokraatias (mida näeme paraku üha enam). Sõnum on oluline – kuid see ei tarvitse tähendada vaid lihtsalt sõnastatavat lipukirja. Pean oluliseks oma väärtuste eest seismist, olgu selleks ürgne inimlikkus või kummastav ilu. Kõige hullem on tuimus, masinlik kunsti loomine, mingi stiili orjamine. Moe-ehtes on muidugi hoopis teised kriteeriumid – see on puhas mängu ilu, üleliigsete sõnumitega ei tasu seda koormata.

Kasutate oma ehete valmistamisel huvitavaid materjale, sh mitmesugust orgaanilist ainest. Kui suurt rolli mängib ehte puhul selline valik?

Olen tõepoolest väga materjalitundlik. Kuigi viimastel aastatel olen eelistanud kasutada kunstis vähem jutustavamaid materjale, keskendunud enam kujundile. Puit on küll olnud üks armastusi, mis on mind saatnud läbi aastate – selle soe orgaaniline tekstuur on lihtsalt rahustav.

Ja lõpetuseks – tänavu tekitas presidendi vastuvõtul elevust galerist Olga Temnikova kaelaehe, samuti teie looming. Selgitasite, et on tegu raketiga, mis sobib naisele kui kontseptuaalse kunsti eestkõnelejale suurepäraselt. Kuigi esmamulje järgi tõlgendati seda ehet natuke teisiti. Kas selline reaktsioon häiris teid? Või on igasugune tähelepanu pigem hea kui halb?

See hetkeline plahvatus häiris mind kohutavalt, arusaam, kui ebaoluline detail võib kirgi kütta ning samal ajal ei näe keegi olulist. Kuid rahustas mõistmine, et see tabloidne lora kestab vaid loetud päevad. Paraku on see tänapäeva meediaruumi reegel – elame pidevas närviliste lainetuste pinnavirvenduses. Klikipõhine meedia mängib vastandustel ja madalatel tungidel, see haarab masse, on lihtsalt loetav. Kuid kas me kuuleme selles müras veel kanaarilinde? Mõnikord on mul hirm, et räigelt üle dramatiseeritud pseudoprobleemide varjus toimub midagi palju olulisemat, mis meie elu ja tulevikku tegelikult muudab. Peagi võtab tehisintellekt üle meie mõistuse, algoritmid algatusvõime ja robotid töökohad – kuidas sellises murrangus defineerida inimeseks olemist ja kultuuri? Millise maailma pärandame oma lastele? Ma olen ise väga õnnelik inimene ja tajun vastutust seda õnne edasi anda.

----

Kodune ehete meisterdamine kui teraapia

Rääkides ehete loomisest, siis viimasel ajal leidub meil palju käsitööhuvilisi, kes kodus nokitsedes selles vallas kätt proovivad. Pärlite, helmeste ja tarvikute valik on ju lai. Korraldatakse igasugu koolitusi. Aga mõistagi ei konkureeri asjaarmastajate loodu ehtekunstnike loominguga.

„Ma olen rõõmus, kui inimesed leiavad midagi, mis nende hinge helisema paneb,” märgib Tanel Veenre. „Käsitöö on teraapiline ja segastel aegadel võib sellest leida pidet. Usun, et see on omamoodi vastureaktsioon närvilisele uudistevoole ja küünilisele poliitikale. Käega midagi meisterdades on võimalik saada ühendust oma päriskoduga, tekib võimalus kasvõi alateadlikult vaadata enda sisse, kus on igaühe ankur, mis hoiab meid uppi minemast. Sedasama eesmärki võib kanda ka musitseerimine, peenarde rohimine, küpsetamine, puude lõhkumine – need on meile kõige loomuomasemad meditatsioonid. Siis pole vaja mingeid programme järgidagi, elu loksub ise paika.”

1 kommentaar

K
Katrin  /   15:30, 20. märts 2017
Üks südamlikumaid ja armsamaid õppejõude ja lisaks nii tohutult andekas ehtekunstnik, Tanel on perfektusele lähedaseim inimene :)

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias