Elu esimese kahe sain mina eesti keeles.

Ei, valetan, see pidi olema ikka kehaline kasvatus. Kama, kas lõuatõmbed või jooks või üle kitse hüpped – ma ei saanud millegagi hakkama.

Ega ole kunagi kavatsetudki sporti tõsiselt võtta või ülepea tervise ja ilu eest hoolt kanda. Kui pole eeldusi, ei aita mingi pingutus.

Niisiis, ma sain kahe. Kuigi kirjandid ja etteütlused olid tuima järjekindlusega viied. Kontrolltööd, tunnikontrollid võisid küll minna liga-loga, mööda kruavi äert, muidu untsu. Peakene ei võtnud. Kõik neid reegleid, mille järgi väidetavasti õigekirjaoskus näppudesse ja paberile jõuab. Juhmikene oli sügavalt eksiarvamusel, et sõna kirjutatakse nii sellepärast, et see kirjutatakse nii, aga miks, pole vaja pead vaevata. Selline pimeusklik. Lõpeb, tähendab seda, et miski saab otsa, lõppeb, et loom kooleb ära. Sellepärast on põhhide arvukus tähtis meeles pidada. Kuigi viimane aeg kõik muudkui lõppeb ja lõppeb, nojah, kes see lojustest enam midagi teab.

Niisiis ajan rahumeeles lapsepõlvetrauma süüks, et emakeelepäeval etteütlusest viilisin. Mõte oli, ausalt. Aga loomulikult läks meelest, niikuinii poleks viitsinud ega julgenud ka. Võib-olla.

Mõned päevad varem interneeduses ringlema läinud eesti keele test hirmutas ära. Natuke masendas kah. Jõuti vist viienda küsimuseni, siis tuli käega lüüa: olen omal ajal omandanud arvatavasti mingit teistsugust eesti keelt.

Kosutav oli muidugi teada, et ma pole oma vaimses tagurluses üksi. Mitmed tublid kodanikud jaurasid, kuidas nemadki jätsid testi pooleli samas, kus mina. Suši man, mida keelereeglid õigemaks loevad kui seni teatud sushit.

Uued keelereeglid, unustasin märkida.

Nii et tolle etteütluse oleks kah puusse pannud. Kikkpoksija asemel kick-poksija, rekamehe asemel rekkamees kirjutanud, ju midagi veel. Näh, praegu autokorrektuur või iseparandaja kah tarib punaseid jooni alla, teil, kodanik, on õigekirjaga sügavaid jamasid.

Kurb teada saada, kui aastakümneid – juba?! – on selle keele tarvitamisega igapäevast õlut ja vorsti teenitud. Kõik on äkki valesti, aeg kolida prügi- või muidu kasti.

Aga kes see ikka ennast süüdistada võtab, et pole ajaga kaasas käidud.

Kaege, üks viga minu arvestamisväärtusetu arvamise kohaselt, mida keelehooldajad järjekindlalt teevad, on kiirustamine. Peale selle teatav maast lahti mõtlemine, liigne usk, et läheb nii, nagu valemite järgi peab minema. Mis viib uiuni, et ammu oleks aeg filoloogia tunnistada reaalteaduseks.

Lemmiknäide keeletegijate tegudest, tollal olid nad just tegijad, Veski, Aavik, ülejäänud ansambel, kes keelt lõid, on Jüri Parijõgi raamat „Semendivabrik”. Möh, ütlesime me kõik kunagi koolipingis, kuda nii, tsemendivabrik peab olema.

Meile seletati, et ettenägelikult arvasid tollased ennesõjaaegsed keelehooldajad, et ju see tõhh kaob ära. C on ikkagi võõrtäht, ts võõrhäälik, eestlane ei viitsi seda hääldada, tsemendist saab ajapikku sement.

Aga vat ei saanud. Tsement, tsentner, tsentuurio jt püsisid veidral moel alles. Võibolla tähistusena, et need on võõrsõnad. Võibolla on jälle setud süüdi oma tsirk ja tsibihärblane sõnadega.

Sedapidi kannab sushist suši tegemine kiirustamise ja eksliku ettenägelikkuse maiku. Arutada, et keegi ei häälda sushit sušiks, pole ma vähemalt kohanud, pigem saab sh-st kõnedefekti sarnane poolvilisev s (ma olen sihukese veaga sündinud pudilõug, muide). Š, kuis kellelegi, aga seostub kohe Venemaa-Ukraina-Valgevenega, samuraide suupistega küll mitte. Ajab segadusse.

Eks te ise tea. Vana tropp jäi väheke nõutuks küll.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias