Üle 20 aasta telesarja ETV poolt vedanud Anu Säärits „TV 10 olümpiastarti” maskotiga. Naerusuisest naisest endastki on saanud erilise sarja üks maskotte (HEIKO KRUUSI )

Spordiajakirjanik olla ei pruugi sugugi alati tähendada vaid numbrite ja tulemuste rägastikus orienteerumist. Anu Sääritsa näitel saab öelda, et spordiajakirjanik võib olla missioonitundega ühiskonnategelane, kes tegelikult muudab meie elu paremaks.

ETV „TV 10 olümpiastarti” on Eesti, aga võib öelda, et kogu maailma üks erilisemaid telesaateid. 1971. aastast käivitunud sari on teadaolevalt maailmas ainulaadne, kus noorkergejõustiklaste võistlust kajastatakse regulaarselt populaarseima telekanali parimal eetriajal. „TV 10 olümpiastarti” on ka vanim Eesti telesari.

1994. aastast on saadet kajastanud spordiajakirjanik Anu Säärits. „Väga paljud lapsed võistlevad sarjas mitu hooaega ja nii jäävad nad meelde kas ühe või teise seigaga. Need lapsed on mulle nagu omad lapsed,” ütleb spordiajakirjanik laia naeratuse saatel.

Kui spordiringkondades pole vist kedagi, kes sarja olulisust ei mõistaks, siis ühiskonna laiema tunnustuse sai Säärits tänavu aasta algul, pälvides kultuurkapitali aastapreemia.

Säärits toob välja, et lisaks sarja järjepidevusele läks paljudele spordisõpradele korda mulluse 45. juubelihooaja raames suvel Kadrioru staadionil korraldatud spordimess, kus linlased said tasuta proovida 30 spordiala. „Laps ei pea ju kümneaastaselt teadma, et temast saab kergejõustiklane, jalgpallur või käsipallur. Lapsel on vaja proovida mitmesuguseid alasid. Kõige tähtsam, et ala meeldib talle ja ta protsessi käigus õpib. Aastakümnete jooksul olen kutsunud sarja etappidele palju sportlasi, oleme näidanud lastele judot, vehklemist, sõudmist, korvpalli, jalgpalli, kõiksugu alasid, mida meil harrastatakse,” räägib Säärits. Sel suvel toodi Kadrioru staadionile kohale näiteks sõudjate neljapaat, purjekad ja vehklemisvarustus. Paljusid alasid said nii lapsed kui ka täiskasvanud proovida spetsialistide käe all elus esimest korda.

Kui küsida spordiajakirjanikult tema enda rolli kohta sarja tegemisel, jääb ta üksjagu tagasihoidlikuks. Seevastu jätkub Sääritsal korduvalt kiidusõnu kaaskorraldajate, õpetajate-treenerite, laste ja nende vanemate kohta.

„Suur tänu lapsevanematele, kes hoolivad oma lastest, saadavad nad treeningutele või ükskõik, millise huvialaga tegelema. Nad annavad lastele nii võimaluse, et neil oleks tegevust ja kujuneks laiem silmaring. Ja muidugi kalli kõigile nendele õpetajatele ja treeneritele, kes panustavad lastesse peale töönädala ka nädalavahetusel, ise midagi väga suurt vastu ootamata. Muidugi saavad nad osa laste rõõmust, kui on võite ja eneseületusi, vahel ka kurbusest, kui on suuri nuttusid. Aga see ongi nende ühine seiklus ja karastumine,” kiidab Säärits „TV 10 olümpiastarti” kogukonda.

Eelkõige põhineb sari Sääritsa sõnul fanaatilistel kehalise kasvatuse õpetajatel ja treeneritel: „Vahel on nii, et koolil pole raha ja kool ei saa võistkonnaga välja tulla. Aga siis õpetajad võtavad lapsed oma autode peale ja toovad nad võistlusele. Kellele ostavad saia, kellele suppi ja vaatavad, et õiged riided seljas oleks. Nad ei löö käega. Nad on järjepidevuse hoidjad, keda ei heiduta see, et ühel aastal on tulemused head ja teisel mitte. Nad on supertegijad. Näiteks Jaak Vettik on Rakvere reaalgümnaasiumis endale nii palju häid kolleege kõrvale kasvatanud, et kooli õppima minevad lapsed juba teavad, et neid ootab ka „TV 10 olümpiastarti.” Hea ja südamlik näide on seegi, kui olümpiavõitja Erki Nool käis Tartus sarja võistlust vaatamas ja nägi, kui kehva teibaga üks Hiiumaa tüdruk hüppas. Noolele läks see hinge, ta vaatas oma garaažis teibad üle ja saatis hiidlastele normaalsed spordivahendid. Muide, Sääritsa sõnul mõjus „TV 10 olümpiastarti” omal ajal Noolele isevärki moel: nimelt Erki enda kool sarjas ei osalenud ja ta vaatas kadedusega, kuidas naabripoissi telekas näidati. Just see olukord süütas tulevases olümpiavõitjas kire veel tugevamaks saada.

Kuigi sari n-ö toodab tippsportlasi, saab enamik lastest eelkõige ägeda kogemuse ja armastuse spordi vastu. „Staadionid, kus võistelda saab, on parimad. Võisteldakse nii nagu MM-il või olümpial,” räägib spordiajakirjanik kogemusest, mille laps sarjas osaledes saab.

Teisalt on Eestis palju lapsi, kes oma lapsepõlves ei saa sisuliselt mitte millestki osa. Nad ei käi spordiringis ega tegele kunsti, muusika, looduse või tehnikaga. „See on kõige halvem. Lastel peaks olema palju võimalusi. See ei ole kinni ainult rahas, vaid paljuski tahtes. Laps ise ei oska tahta, kui talle ei pakuta võimalusi, ta ei lähe ise end võistlusele registreerima. Kuigi meie sarja puhul on ka selliseid näiteid,” arutleb Säärits.

Levinud on arusaam, et varasemate põlvkondadega võrreldes on praegused lapsed vähem initsiatiivikad – lapsevanemad peavad kõik nende eest ise ära tegema. Alates trenni ja kooli viimisest kuni söögitegemiseni välja. Lapsi võistlussarjas nägev Säärits selle väitega päris nõus ei ole. „Ei ole mõistlik noori süüdistada, et nad on ühe- või teistsugused. Noored on ikka noored, lihtsalt aeg on teine,” leiab ta.

Küll on Säärits märganud, et teatud vanuses ei julge noored enam võistelda. Just vanuses 15–16 on protokollides märgatavalt vähem lapsi, kui veel kaks aastat nooremate laste hulgas. „Eduhirm on nii suur, et keegi ei julge olla keskmik või viimane. Kuigi selles vanuses ei ole üldse tähtis, kas oled esimene, keskmik või viimane. Eneseületust näitab see, kui tuled starti ja startidega arened. Nii võib sellest kõvast viimasest või keskmikust saada kõige kõvem tegija, kui tema arengut ei ole forsseeritud, ta teeb sporti loomulikult ja õpib vaimselt ise võistlema. Lõpuks oled sa staadionil üksi iseendaga, mitte keegi ei suru ega sunni sind,” mõtiskleb spordiajakirjanik.

Ja lisab, et iga laps vajab sooja toetust. Pole vahet kas on 70-ndad, 80-ndad, 90-ndad või aasta 2017, lapsel ja noorel on vaja, et keegi usuks temasse ja toetaks teda. „Lapsevanemad peaks julgustama noori proovima. Kui laps ei ole eri asju proovinud, siis on väheusutav, et ta hakkaks vanuses 30+ üldse elus mingeid asju reipalt katsetama.”

On isegi peresid, kes võtavad puhkuse, et tulla oma lapsele finaalvõistluse ajal kaasa elama. „On näha, kui uhked on lapsevanemad, kui näevad, et laps on sooritusega hakkama saanud. Muidugi ei tohi lapse jaoks latti liiga kõrgele seada, vanem saab olla pinge maandajaks. Õpetajad ja treenerid õpetavad, aga lapsevanem saab olla emotsionaalseks toeks,” leiab Säärits.

Erinevalt paljudest teistest spordiajakirjanikest näeb Säärits meie praeguseid tippe tegutsemas juba lapseeast saati. „Näiteks Ksenija Balta tuli koolist, kus õpetajal oli suur tahe, et tema grupp läbi lööks. Ja tüdruk ise jäi kohe silma oma huvitava jooksustiili, tohutu tahte ja hea kiirusega. Kui ta tegi valestarte ja jäi auhindadest ilma, siis oli näha, et see läheb talle väga hinge. Ta jäi silma võitlejahingega, ta tuli võitma” kirjeldab Säärits Eesti eelmise aasta parimat naissportlast, kes hiljuti tuli sise-EM-il kaugushüppes 6.79-ga viiendaks.

Eelmise aasta Eesti parimat meessportlast, tõkkejooksjat Rasmus Mäge mäletab Säärits päris pisikesest peale. Tartus üles kasvanuna ja seal kergejõustikutrennis käinuna teadis ta kõiki sealseid treenereid, muidugi ka Rasmuse isa Taivot. Juba siis oli Rasmus staadionil alati kaasas. „Kui ta hakkas sarjas võistlema, siis ta oli selline laps, kes tuli juurde ja küsis, et mis koha peal ta oma tulemusega on. Ta käis vaatamas ka statistikaraamatut. Toona hüppas ta väga hästi kaugust, ta oli laps, kelle jalad ulatusid peaaegu lõua alla välja. Ja ta oli alati hästi rõõmsa naeratusega laps. Kui ta praegu näib paljudele väga tõsine, siis lapsepõlves oli ta hästi rõõmus poiss. Ta paistis silma sellega, et tahtis teada oma tulemuse sisu, et mis on selle väärtus.”

----------------------------

Kibeles Lahti MM-i radadele

Eelmisel nädalal lõppenud suusatamise Lahti MM-i ajal unistas Anu Säärits sellest, et saaks suusarajad ise ära proovida. „Lapsepõlves käisin väga palju suusavõistlustel ja seetõttu oligi esimene mõte Lahtis, et nii ägedad rajad,” annab Säärits mõista, et spordi tegemine meeldib talle vahest rohkemgi, kui spordi vaatamine ja kajastamine.

Kas midagi jääb kripeldama, et ta ise tippspordis läbi ei löönud? „Ma ei usu, et oleksin nii võimekas olnud, et mõnel maailma tippalal läbi lüüa. Küll oleks mul olnud rühkimistahet, samas meeldib mulle loominguline lähenemine. Samas, kui konkurent on nõrk, läheb mul süda haledaks ja tahan anda ka teistele võimaluse. Tippspordis ei ole see hea, seal peab olema kägistaja,” räägib nooruses tõsisemalt korvpalli ja kergejõustikuga tegelenud Säärits. Kui üldse, siis natuke kahetseb ta seda, et tema korvpallimängud jäid aega, kui Tartu naiste korvpallis polnud enam kuldajad.

-------------------------------

Respekt sportlastega

Anu Säärits leiab, et spordiajakirjanikuna peab tal olema sportlasega respekt. „Kui su vastas on professionaalne sportlane, siis ta mõistab ka ajakirjaniku ametit ja seda, miks ajakirjanik just nii küsib,” leiab spordireporter. Kui vaja, siis Säärits enda sõnul sportlasele pai ei tee. „Sportlane peaks olema aus. Kui tal läheb kehvasti, näiteks seetõttu, et oli naisega riius ega puhanud võistluseks välja, siis võikski seda öelda. Fännid saavad aru, sest kõik on ju inimesed. Aga kui sportlane räägib, et ootab medalit, kuigi pole elus 30 parema hulgaski olnud, siis üritan ta küsimustega maa peale tuua. Kulla mees, vaata, kus sa oled ja respekt teiste sportlaste vastu peab ka ikka olema,” avab Säärits oma töö tausta.

2 kommentaari

M
Mihkel Espoost  /   20:46, 9. märts 2017
Spordile elatud elu,kadestamisväärne.Vana tuttav jooksumees tervitab sind.Kõike head.
T
tony  /   17:41, 11. märts 2017
see on viimane aeg mil tehakse dopinguvaba sporti.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias