14
fotot
Miinijahtijad Sakala, Ugandi, Admiral Cowan ning teenistuse lõpetanud Tasuja. (HEIKO KRUUSI)

Eesti merevägi on küll kaitseväelaste arvult väike, kuid tal on täita suured ülesanded.

Mereväe kodu on paik, mida Vene ajal linnaplaanil polnudki. Tööstuse tänavat pidi käies polnud näha, et inetute müüride ja lohmakate plankude taga on ilusad tsaariaegse tööstusesteetikaga hooned ning küllaltki suur sadam. Nüüdseks on kõikvõimalikud plangud ammu kadunud, miinisadam paistab Tööstuse tänavalt nagu peo peal: mitu uhket korras hoonet, pikk kai ning selle ääres neli tinahalli, Läänemere-karva sõjalaeva, suured valged numbrid külgedel. Aga enamik meist ei teagi, mida läbipaistva tara taga asuval linnakus tehakse.

Miinijahtijad Sakala, Ugandi, Admiral Cowan ning teenistuse lõpetanud Tasuja. (HEIKO KRUUSI)

Sel päeval, kui Linnaleht läks uurima, kuidas edeneb mereväelaste – ajateenijate ja tegevväelaste – teenistus selles sõjasadamas keset linna, oli tõeline „mereleminekuilm”: üle 20 m/s puhuvate vihuritega tuisk, nähtavus vähem kui meremiil. Igatahes – üle lahe Pirita ei paistnud, Meriväljast rääkimata.

Laevad lehevad merele iga ilmaga, tuukrid ujuma samuti. (HEIKO KRUUSI)

Hommikuti ujuma

Alustame ringkäiku mereväe kõige eksootilisemast allüksusest – tuukrite väljaõppe- ja treeningkeskusest. Mereväebaasi kõige silmahakkavam ja suurem hoone on punane maja, mis tsaariajal oli miiniladu.

Punanses majas on kasarmud, tuukribaas ning ka sõsarväeosa, sõjaväepolitsei vahipataljon. (HEIKO KRUUSI)

See on kasarmuhoone, kus paikneb ka baasis asuv sõjaväepolitsei vahipataljon. Lisaks on seal tuukrijaam. Suures ruumis ripuvad stangedel reas mustad sukeldumisülikonnad ning akvalangid ja sukeldumisaparaadid. Nurgas püüab pilke suur ratastel dekompressioonikamber.

Vanemleitnant Priit Kaasikmäe käe all saavad õpet sõjaväetuukrid. (HEIKO KRUUSI)

„Sõjaväetuukrite ülesanne on otsida merest lõhkekehi, eelkõige miine, ja need vajaduse korral kahjutuks teha. Ajateenijad saavad viie nädalaga põhiväljaõppe, kuid kogu väljaõpe kestab mitu aastat, alles siis saab ameti selgeks. See käib muidugi juba elukutseliste kaitseväelaste kohta,” ütleb vanemleitnant Priit Kaasikmäe, mereväe laevastiku koosseisu kuuluva tuukrigrupi ülem, kes tutvustab meile selle eriala detaile. „Tuukriamet on väga nõudlik, seepärast on ka väljaõpe pikk. Ka füüsiliselt on nõuded tavalistest kaitseväe normidest tunduvalt karmimad, sukeldumine on kurnav, varustus raske. Iga Playstationi põlvkonna noormees sellega hakkama ei saa,” ütleb vanemleitnant Kaasikmäe.

Miinisadamas asub Eesti mereväe mereväebaas ja vahipataljon. (HEIKO KRUUSI)

Peale oma igapäevatöö osutavad tuukrid abi ka päästeametile, näiteks õnnetusohvrite leidmisel veekogudest.

Kui laeva mastis on lipp "Alfa", siis tähendab, et meres töötab tuuker. (HEIKO KRUUSI)

„See on kohati päris karm, veel närvesöövam, kui tegeleda miinidega,” märgib Kaasikmäe. Selleks, et sukeldumisvorm ja võitlusvaim püsiks tuukreil kõrge, käivad nad ilmast hoolimata igal hommikul sadama lauges osas ilma kalipsota ujumas. Igal hommikul, ka näiteks sel tuisuhommikul.

Tuukrid käisid meres ujumas ka sellise tuisuilmaga. (HEIKO KRUUSI)

Aga laevadest

Kui tuukrijaam nähtud, külastame mereväekooli, kus parasjagu on eksamid, vaatame üle korralikult sisustatud jõusaali ja puhkeruumid.

Selles majas on mereväekool. (HEIKO KRUUSI)
Mereväelaste jaoks on merebaasis ka jõusaalid ning puhkeruumid. (HEIKO KRUUSI)

Ja siis jõuab järg laevadeni. Miinisadama kunagine lagunenud kai ehitati kümnend tagasi põhjalikult uuesti üles, nüüd saavad seda 505-meetri pikkust rajatist kasutada suured NATO laevad.

505 meetri pikkune sadamakai. (HEIKO KRUUSI)

Miinisadam on kodusadamaks neljale sõjalaevale – staabi- ja toetuslaevale Wambola, see on praegu sõidus, ning kolmele merehallile sõsarale – miinijahtijale Ugandi, Sakala ja Eesti merelaevastikul lipulaevale Admiral Cowan, kõik ilusti üksteise järel kai ääres reas. Praegu on kai ääres ka vähe väiksem alus, mullu oma teenistuse lõpetanud Tasuja, mida ootab ilmselt paik naabruses olevas Lennusadamas teiste eksponaatide kõrval.

Eesti mereväe lipulaev Admiral Cowan. (HEIKO KRUUSI)

Miinijahtijate kanda on Eesti mereväe üks peamine ülesanne – teha miinitõrjet nii Eesti kui ka liitlasriikide vetes.

Rahuaja ohtlik töö

Miine on leitud merest tuhandete kaupa, kahe suure sõja ajal on neid sellesse väiksesse merre lastud kümnete tuhandete jagu.

Miinisadamas asub Eesti mereväe mereväebaas ja vahipataljon. (HEIKO KRUUSI)

„Miinid on tõhusad relvad. Teise ilmasõja ajal sulges Saksamaa miiniväljadega Nõukogude punalipulise laevastiku Soome lahe soppi kogu sõja ajaks. Laevastik murdis sellest suurte ohvrite hinnaga läbi alles 1944. aastal,” märgib kaptenleitnant Ain Pärna, kes on laevastiku ülema ülesannetes. „Miiniväljad on halvasti kaardistatud, pärast sõda näiteks Nõukogude Liit meie rannavetest miine ei otsinudki, lahti traaliti ainult laevateed. Need, vahel isegi esimese maailmasõja aegsed miinid on siiani ohtlikud, neid uhuvad välja hoovused, neile satuvad peale nii kalurid kui ka harrastussukeldujad,” räägib kaptenleitnant Pärna, kui oleme jõudnud lipulaeval veidi ringi vaadata. Sõjaväelaev nagu filmis: kitsad koridorid, palju maaroti jaoks tundmatu otstarbega seadmeid. Ühest luugist paistab laeva suur kollane peamasin. Parasjagu käib Belgiast operatsioonilt naasnud laeva hooldus, mereleminekut on oodata kuu lõpus.

Laevastiku ülema ülesannetes kaptenleitnant Ain Pärna ja miinijahtija Admiral Cowan komandör kaptenmajor Tanel Leetna tutvustavad sõjalaeva olusid Cowani ohvitseride messis. (HEIKO KRUUSI)

„Mehed on aasta jooksul merel nii õppustel kui ka missioonidel viis-kuus kuud, koos on ajateenijad ja kutselised mereväelased, kõigist moodustub teenistuse jooksul ühtne meeskond. Meie ei tee vahet, kõik on võrdsed. Merevägi on meil väike, iga mees on vägagi arvel. Aastas tuleb kutsealuseid kaks korda 25 noormeest, neist vormimegi mereväelasi. Osa neist jääb edasi teenima,” ütleb miinijahtija Admiral Cowan komandör kaptenmajor Tanel Leetna.

Laeva ohvitseride messis kuuma kohvi juues kuulame kaptenmajori ülevaadet, kui kaugel on meie mereväelased käinud. „Mereväes saab maailma näha. Vahivabadel päevadel külastame suuremaid sadamalinnu, kõige kaugem koht on Cowanile olnud New York. Sõit üle Atlandi ookeani kestis kaks nädalat üks ots, vahepeal pidime Bermuudal provianti juurde võtma,” räägib Leetma.

„Mereväel on palju ülesandeid. Kolm miinijahtijat, eraldi veel staabi- ja toetuslaev, tuukrigrupp, siis laevastikku toetav mereväebaas. Baasis on ka mereväekool – ja kõike seda vähem kui 300 kaitseväelase õlul. Paljud liitlased on küll üllatunud, kui neid numbreid kuulevad. Aga me saame meile püstitatud ülesannetega hakkama,” kinnitas kaptenleitnant Ain Pärna kokkuvõtteks. Ringkäigu lõpuks hakkas ilm selginema, Pirita juba paistis üle tinahalli, lainesäbrus mere, kuid tuul oli kaldal ikka nii tugev, et kippus mütsi peast viima.

Miinisadama ajalugu

Miinisadamale pani nurgakivi keiser Nikolai II 1912. aastal, kui Tallinna ja selle ümber asuti ehitama Peeter Suure merekindlust, mis pidi tulevase sõja puhul võimaldama Soome lahe lukku panna. Kahe sõja vahel oli siin Eesti enda sõjasadam. Eesti omaks sai 1940. aastal punalaevastiku poolt üle võetud baas taas 1994. aasta augusti viimasel päeval, kui sadamast lahkus viimane punaste sõjalaev. Sellest peale on Miinisadamat arendatud Eesti mereväe kui NATO ühise kaitselaevastiku osa kodubaasi. Kai renoveeriti aastal 2007, suuremad hooned aastal 2015 ja 2016.

Miinisadama rekonstrueeritud aku- ja torpeedokojas asub söökla. (HEIKO KRUUSI)

1 kommentaar

L
l i b l e   /   12:22, 12. märts 2017
mujale äi saa ju,sest kõik ju päälinna mehed.Prooviti ju mõnda asutust linnast välja viia aga tutkit,sõrad aeti ju vastu.Kui oleks mõni kanal Toompea lähedal,siis seisaksid need laevad kindlasti seal.Hea,et nad veel Snelli tiigis pole.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias