3
fotot
Leo Kunnas leiab, et kuni Venemaa ei anna oma totalitaarsele minevikule selget hinnangut, jääb ta kõigi oma naabrite jaoks ohtlikuks. (HEIKO KRUUSI)

Meie riik ei ole valmis meie kaitseks võimaliku rünnaku puhul, kaugeltki mitte, on olnud reservkolonelleitnandi Leo Kunnase sõnum juba sellest ajast peale, kui ta kaitseväest reservi läks.

Olukord pole muutunud paremuse poole, nendib ta ka praegu, kümnend hiljem. „Hoolimata poliitikute, riigiametnike ja kaitseväe juhtide kinnitustest, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem, on tegelikult tehtud hädavajalikust vaid pool. Pool rehkendust aga tähendab sõja ajal kaotust. Nad kipuvad puhkama loorbereil, mida pole välja teeninud,” toob Kunnas esile sõnumi, mida on edastanud ajaleheartiklite kaudu juba aastaid.

Kui artiklitest ei piisa, tuleb kirjutada raamat. Veel parem – kaks raamatut. Veel parem, kui need on ulmeraamatud. Kuigi ulmelist on viimasel kümnendil peamiselt kirjaniku ja stsenaristina (film „1944”) tegutsenud Kunnase äsjailmunud mahukas raamatus „Sõda 2023. Koljat/Sõda 2023 Taavet”, mis on olnud hulk nädalaid raamatukaupluste müügiedetabeli esikümnes, tegelikult üsna napilt. Vaid niipalju, et olukord, milleks justkui peaks olema kogu viimase veerandsajandi valmistunud kogu meie riik, eriti kaitsevägi, jõuab kätte, õnneks mitte sel sügisel, vaid „kaugel” aastal 2023, 26. septembril. Siis, kui oma armee moderniseerimise lõpule viinud Venemaa pöörab järjekordse suurõppuse Zapad laiaulatuslikuks sõjaks.

Raamat nagu sõjapäevik

Sealt edasi on kõik vägagi realistlik, nagu endisele informeeritud staabiohvitserile kohane: lahinguskeemide ja tegelike väeosanumbriteni välja. „Alustasin seda nn dokumentaalromaani veel sündimata sündmustest 2015. aastal, kui mulle sai selgeks, et Venemaa ei kavatse piirduda vaid Krimmi ja Donetskiga. Panin ootele Põhjasõja aegadest kõneleva ajaloolise romaani käsikirja, järgmised poolteist aastat kulus „Sõda 2023” peale. Arvan, et sai korralik tulemus,” valgustab Kunnas veidi asjaolusid, kuidas sündis see vägagi realistlik kaksikromaan, mis on pigem hoiatus- kui ulmeteos. Raamatu esimene tiraaž, 4000, on juba lõppemas, lisa on tulekul.

Kaksikraamat pakub kaks äärmuslikku, kuid siiski realistlikku varianti sündmuste arengus. Üks variant, kui asjad on kaitsevõimega nii, nagu senini kulgenud, viib kiirelt Eesti kaotuseni, ohvriterohkete kaitselahinguteni maatasa pommitatud pealinnas ja üsnagi musta rahuni, Teise variandi puhul, kui kaitsevõimet on tugevdatud, ja ka NATO teinud läbi põhjaliku muutuse – saanud missioonideorganisatsioonist taas oma liikmete kaitseorganisatsiooniks, õnnestub tulistes lahingutes riik alles hoida. Nii või teisiti: mõlemal juhul on ohvrite arv väikese riigi jaoks suur – hinnanguliselt 30 000 ja 10 000 inimest, suur osa neist tsiviilisikud.

„Siiski on enese kaitsmine, relv käes, vähem ohvriterohke kui alistumine. 1939/1940. aastal väikses ringis tehtud otsuste järel kaotas Eesti lõppude lõpuks enam kui 300 000 inimest tapetute, küüditatute, põgenenute näol,” nendib Leo Kunnas. Raamatute kohta võiks öelda, et ühe pere liikmete silmade kaudu kujutatud – miks mitte öelda kangelaslood – on ühtaegu puudutavad kui ka põnevad lugemised, kui need poleks nii masendavalt tõepärased, masendavalt usutavad. Ka see n-ö parem variant. Usutlesin Leo Kunnast vabariigi aastapäeva järgsel päeval.

Miks raamat?

Raamatu kirjutamine on minu meelest vajalik, sest ajaleheartiklid enamikule inimestele asjast õiget pilti ei anna. Inimesed, kes teevad oma igapäevatööd, ei oska ette kujutada, mida tähendab, et sõjaaja kaitseväe suurus on kas 21 000, 42 000 või 55 000. Nad ei oska midagi arvata sellest, kas meil on keskmaa õhutõrjevõimekus, rannakaitse ja soomusmanöövrivõimekus – need, mis on meie riigi kaitsevõime peamised puudujäägid. Seda ei suuda ette kujutada ka paljud vastutavad ametiisikud, kes peaksid seda oskama. Nii jõudsin sinnamaale, et püüdsin kogu olukorra nii piltlikuks teha, et lugeja suudaks end samastada tegelastega ja suudaks ka sõjapildist aru saada.

Miks aasta 2023?

Aega ei saa küll nii täpselt määratleda, ole kui suur spetsialist tahes. Küll aga on teada, et 2020., 2021. aastaks on Venemaa viinud lõpule oma sõjaväe ulatusliku uuendamise, mis otsekohe kasvatab sõjaohtu. Venemaaga on selge – kuni Venemaa ei anna oma totalitaarsele minevikule samasugust selget hinnangut, nagu seda on teinud Saksamaa, jääb ta kõigi oma naabrite jaoks, kes ei taha Kremli mõjusääri kuuluda, ohtlikuks. See on nii lihtne ja selge. Kreml muidugi ühtlasi ootab, et Lääs, eriti Euroopa, käiks alla, aeg töötab siin Venemaa huvides.

Mis sõjaplaanide koostamise ajamahukusse puutub, siis ka minu romaanis kirjeldatud suurte, mitmel suunal ettevõetavate rünnakute kavad on Vene kindralstaabis juba ammu viimase nööbini valmis tehtud. Nende rakendamist on juba pikemat aega suurõppustel harjutatud. Plaanid on palju põhjalikumad kui NATO võimalikud vastutegevuse kavad.

Miks just 26. september?

See on sümboolne kuupäev – just 40 aastat varem, 26. septembril 1983. aastal oli maailm kõige lähema tuumasõjale, kui Nõukogude Liidu eelhoiatussüsteem andis valehäire, nagu oleks USA lasknud välja ballistilised tuumaraketid. Valvekorras olnud alampolkovnik ehk kolonelleitnant Stanislav Petrov külma sõja kõrgepingest hoolimata häiret ei andnud, vaid otsustas isiklikul riisikol, et tegu on valehäirega, päästes tuumasõjas vältimatust hukkumisest sadu miljoneid inimesi.

Aga NATO?

NATO on juba pikemat aega valmistunud hoopis teistsuguseks sõjaks, sõjaks võõral territooriumil, peamiselt mitteregulaarvägedega. Nad kahandasid oma relvajõud sisuliselt kergüksusteks, nagu Venemaal on rahvuskaart. Oma territooriumi kaitsmine jäeti aga unarusse. Kaitsekulutuste alandamine kestis 1990. aastate algusest kuni eelmise aastani, alles siis, kaheksa aastat pärast Vene-Gruusia sõda, kaks aasta pärast Krimmi annekteerimist ning sõjategevuse algust Ukrainas, on kaitsekulutused pööranud kasvule. Aga olulist pööret ei tule enne, kui NATO on teinud U-pöörde, ehk naasnud oma territooriumi kaitsemise põhimõtete juurde.

Lääne analüütikud alahindavad pidevalt Venemaa sõjalist võimekust, lähtudes selle rahuaja suurusest. Oma raamatus kirjeldan ma Venemaa relvajõudude arengut nende endi plaanidele toetudes. Aastal 2011 oli neil ainuüksi vanemat relvastust vähemalt 200 lahingbrigaadi jaoks. Mõned analüütikud hindavad, et 48-brigaadiline võimekus, mida ma oma romaanis kirjeldan, on Venemaal käes juba tunduvalt varem, juba järgmisel aasta lõpuks.

Aga meie?

Jah, sellise Pätsi-aegse rahustamispoliitika, et kõik on hästi, selle peaks ära lõpetama. Me peame ikka väga palju rohkem pingutama, kuni on veel aega. Ma näitan raamatus, et n-ö poole rehkenduse mehed saavad sõjas tappa. Nii lihtne see ongi. Ja näitan ka puust ja punaselt, et praegune juhtimissüsteem kukub kokku juba esimesel sõjapäeval, et kaitseringkondade kaotamine on hävitanud võimaluse kaitset sõja ajal üldse juhtida.

Ja veel väga olulisest, mis puudutab tsiviilelanikkonda. Millised on riigi võimalused kriisiolukorras, sõjaolukorras, elanikkonda kaitsta ning hädavajalikuga varustada ja pakkuda näiteks varjendikohta? Ausam oleks öelda: see kust te süüa, juua, kütust, sularaha ja ravimeid saate on kriisi ajal teie oma asi. See oleks küll valus ja valmistaks pettumust, aga siis oskaksid inimesed vähemalt iseseisvalt valmistuda. Nagu raamatus näitan, saab igaüks päris palju ise ära teha. Minu raamatu eesmärk on juhtida kõigile neile asjadele tähelepanu, see on klassikaline ulmekirjanduse ülesanne.

Aga Leo Kunnas?

Ei, ma ei kavatse kaitseväkke naasta, sest need asjad, mille eest ma seisin – et kaitseväe juhatajat ei allutatakse kaitseministrile, et säiliksid kaitseringkonnad, et arendataks õhukaitset, rannakaitset ja soomusvõimekust – selles vallas pole suurt midagi muutunud. Kaitseväkke naasen sõjaolukorras. Praegu nokitsen muude asjade kõrvalt ka edasi polleliolevat ajaloolist romaani Põhjasõjast.

----------------------

Leo Kunnas

Sõda 2023. Taavet. Koljat

512 lk

kirjastus Küppar & Ko 2016

„1939/1940. aastal väikses ringis tehtud otsuste järel kaotas Eesti lõppude lõpuks enam kui 300 000 inimest tapetute, küüditatute, põgenenute näol.”

Leo Kunnase hinnangul on enese kaitsmine vähem ohvriterohke kui alistumine

-----------------------------------------------

Eluloolist

Leo Kunnas (1967)

Aastal 1984 mõisteti ta Nõukogude Liidust põgenemise katse eest vangi, seejärel teenis Nõukogude armees.

Õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ja Helsingi ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, seejärel Soome riigikaitse kõrgkoolis.

Kaitseliitu astus 1990. aastal. Oli kaitseväe lahingukooli ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem. Aastail 2001–2007 kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem, 2005 teenis Iraagis USA ühe brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. 2007. aastal läks ta reservi kolonelleitnandi auastmes.

2011. aasta riigikogu valimistel kogus ta üksikkandidaadina 3269 häält, kuid ei ületanud 5% künnist.

Leo Kunnasel on Kotkaristi IV klassi teenetemärk, USA maaväe Pronkstäht, ta on pälvinud Bernhard Kangro kirjanduspreemia ning kolm korda ulmeauhinna Stalker.

Ta on kirjutanud raamatud „Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener”, „Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast”, „Takerdunud rünnak. Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused”, „Gort Ashryn” I–III osa, „Sõda 2023. Koljat. Taavet”. Ta on 2015. aastal linastunud filmi „1944” stsenarist.

13 kommentaari

K
Kogu lugupidamise juures  /   17:56, 2. märts 2017
häirib siiski aksioomina kõlav luulu, et Venemaa ilmtingimata ründab. Ründab sõjaliselt, tankide-, lennukite-, allveelaevade- ja dessantbrigaadidega. Ründab Eestit, Lätit, Leedut, Soomet, Rootsit, Poolat ja võib-olla isegi et Portugali. Küsimus "milleks?" saab vastatud teise aksioomiga, et Venemaa juba ongi selline agressor ja teisiti ei saakski. Kust aga võtab Venemaa nt. Eesti okupeerimiseks vajaliku ca 100-tuhandelise militaar- ja tsiviilpersonali (Soome või Rootsi tarvis kuluks aga juba kordi rohkem) või milline Venemaa oblast või respuublika selle tarvis läände tühjaks küüditatakse, sellest ei sõnagi.
Kui aga Venemaa okupantide asemel tulevad "välis investoritena" vene "pokupandid", siis on ju elu kui lill, sest Eestimaa on ilmatu suur ja seda saab jupi-ja lapikaupa maha parseldada veel oi-oi-kui-kaua. Pankade abil soetatu tulemus aga on märksa püsivam kui tankidega vallutatu.
L
lugeja  /   10:21, 3. märts 2017
Lõpetasin Koljati (pessimistlikum variant) lugemise ja leian, et see on optimistlik. Meil läheb tõenäoliselt palju kehvemini. Selge, see et NATO ei alusta sõjategevust Venemaa vastu: USA sõdib ainult enda huvide eest, Lääne Euroopa riigid võitlevad aina suureneva terrorismiga, Türgi, kes on ka NATO liige vaatab rõõmuga pealt.
Aga Kunnase raamatus puudub kolmas stsenaarium: EL vanades riikides on võimul islam... Eesti elanikkond, ka eestlased, tervitavad vene vägesid kui kitsjat võõra kultuuri eest...
Igal juhul väga huvitav raamat. Soovitan soojalt.
X
x  /   10:25, 3. märts 2017
Kuna russiat juhib seaduslik maffia ehk Kremljovskaja OPG siis oodata võib kõike . Praegu nad piirduvad oponentide kõrvaldamisega ehk saadavad kliendile kirurgi.
K
kas  /   11:58, 3. märts 2017
härral on nii suur hirm,või isu sõda mängida.kus aga ta sõna võtab,kogu aeg on sõjahüsteeria.kui palju seda sõjatehnikat ja võõrsõdureid on siia vaja tuua.keda siin hakatakse kaitsma,kui oma rahvas hääbub.maaelu hävitatud.sellest on hea,et nüüd jääb rohkem ruumi sõjamängude pidamiseks.palun,ärge õhutage sõjaolukorda,me kõik tahame elada rahus.
N
ns  /   12:23, 3. märts 2017
Kunnas kui aus ja otsekohene sõjaväelane räägibki Eesti kaitsejõudude veel olevatest puudujääkidest nii nagu on. Paistab, et kõrgemal pool teda eriti kuulda ei võeta. Seepärast on raamatute kirjutamine parim moodus selgitamaks mis juhtub tegelikus sõjaolukorras, kui kaitsevõime tugevdamisel on "pool rehkendust" tegemata.
Järgmiseks võiks Kunnas kirjutada raamatu "Tsiviilkaitse organiseerimine 2020- 2023", sest tsiviilkaitse arendamisest isegi ei räägita.
Kui keegi võimul olev poliitik hakkab rääkima Venemaa ohust ja võimalikust agressioonist, siis tuleb alati küsida mida on tehtud eesti tsiviilelanikkonna kaitseks.
M
Mann  /   15:42, 3. märts 2017
Ainus siin Eestis, kes teab, mida kujutab endast meie kaitsejõudude olukord.
L
laduge plusse  /   00:02, 4. märts 2017
Kunnas on kurb,et tal pole tanke!
P
poeedi luulelood  /   00:57, 4. märts 2017
Vähemalt kui loen järjekordseid Kunnase väljaütlemisi 1939 aasta sündmuste kohta, veendun taaskord, et tegemist poeediga ja mitte midagi enamat.
K
kunnas  /   08:21, 4. märts 2017
puhkab loorberitel ja talle ei meeldi,kui teised sedasama teevad ja teda ei toida...
hirmutamine ,,vaenlase,, toitmisega on sama mis turvavöö-jääknähuga peedistamine.
1
1 Ja samaplära kogu aeg kaa kaa kaa, Aga köigepealt tuleb küsida Eestirahvalt kas ta tahabki üldse seda riiki kaitsta kui seda riiki juhivad sellised poliitikud kes Eestirahvast ei hooli  /   10:16, 4. märts 2017
Selles on küsimus
K
kas Kunnas  /   16:01, 4. märts 2017
siis ei näe,et meid juba ,,kaitstaksegi'' -taevas lendavad madallennul võõrad sõjalennukid,järjest enam tuuakse siis võõrsõdureid ja sõjatehnikat ja võõras ideoloogiagi surub ennast peale,augustis tuleb Tallinnas tore,värviline paraad ja Haapsalus näeb harivaid filme,kuidas kakaauku saab ka muuks otstarbeks kasutada.
K
Kaitses.  /   21:03, 4. märts 2017
Toetan Kunnast 100%. Ründaja kalkuleerib alati enne rünnakut, kas tasub ära see rünnak. Kui me paistame välja, et suudame Eestit kaitsta mingilgi tasemel ründajale probleeme tekitades siis ta kaalub väga rünnakut. Kas Venemaa oleks Krimmi hõivamiseks hakanud konventsionaalset sõda pidama? Ei iial. Ta nägi, et mingit vastutegevust ei tule ja tegi lihtsalt asja ära, sama oli Gruusias. Ega Eesti täna ei suuda rohkem vastu hakata ründajale kui Krimm või Gruusia. Nii, et mõtelge patsifistid. Rikkurid nagunii põgenevad ja vaene rahvas hakkab kalkuleerima kas tasub kaitsele asuda vüi on parem alla anda. Eesti territooriumi kaitseks on vaja vähemalt 90 000 - 100 000 mehelist sõjaaja kaitseväge, seda on näidanud siin toimunud sõjad.
S
See on hoiatus.  /   21:48, 6. märts 2017
Neile,kes jaanalinnu kombel pea liiva peidavad ja arvavad,et siis on nad 100% kaitstud.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias