Näituse pealkiri on „Seeking Souls” ning see märgib samuti autori enda otsingute teekonda. „Otsimine ei lõpe, selles mõttes igav ei hakka,” kinnitab Loreida Hein. (Tiit Motus)

Eestlased ehitasid islandlastele, kes esimesena tunnustasid meie iseseisvust, tänutäheks betoonist kõlakoja.

Paljud teavad Tallinnas Lauluväljaku pargis paiknevat nurgelist betoonobjekti, mille siseruum visualiseerib kromaatilist muusikalist heliastmikku, koosnedes 12 betoonkambrist (ehk nagu klaveri ühe oktaavi jagu musti ja valgeid klahve). Betoonist kõlakoja iga kamber kõlab vastu eri helikõrgusel.

Vähem teatakse seda, et sama meeskond tegi aasta hiljem ümmarguse betoonist kõlakoja ka islandlastele. Sisearhitekt Loreida Hein (36), olles ettevõtmisest vaimustuses, viis kandilise Eesti kõlakoja selle ümarale Islandi vennale külla ja pani ettevõtmise käigus sündinud fotolavastustest kokku näituse.

17. märtsini on riigimetsa majandamise keskuse Tallinna kontori aatriumis (Toompuiestee 24) väljas Loreida Heina installatsioon „Seeking Souls” – fotolavastused Eestis ja Islandil. „Seeking Souls” („Otsivad hinged” ehk „Hingi otsides”) on fotolavastuste seeria, mida inspireerisid Eesti ja Islandi lummav loodus ja erakordsed heliskulptuurid. Tegemist on eksperimentaalse rändnäitusega, mis olenevalt asukohast eksponeerib töid eri seades ning vastavalt sellele, millised kaadrid kõrvuti satuvad, muutub vaataja jaoks jutustuse kulg.

Viimati oli näitus üleval 2015. aastal Kultuurikatla aias PADA, mis sai 2016. aasta sisearhitektuuri aastapreemia nominendiks. Nüüd on pildid väljas RMK kontoris, mis valiti Eesti sisearhitektide liidu aastapreemia avaliku ruumi kategooria üheks võitjaks aastal 2013. Tookord žüriis olles jäigi see ruum Loreida Heina intrigeeriva ekspositsioonipinnana kummitama.

Betoonist kõlakoda väikeses külas

Loreida Heina jaoks algas lugu 2012. aastal, kui ta kuulis, et eestlased ehitasid Islandi idarannikul asuvasse pisikesse külla müstilise ümara betoonskulptuuri Tvísöngur – tänutäheks meie iseseisvuse tunnustamise eest esimese riigina aastal 1991. „Sellest ei teata üldse, aga minule tundus ettevõtmine sensatsiooniline. Mõtlesin, et nui neljaks, ma tahan seda näha, see on nii eriline asi, mille ümber võiks performance`i teha. See, mis välja tuli, on näitusel näha,” räägib Hein.

Arhitekt otsustas tekitada silla Tvísönguri ja tolle Tallinnas asuva tahulise analoogi Cromatico vahel, mis püstitati lauluväljaku parki 2011. aastal, kui Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn. Mõlema teose ehk mitmekõlaliselt resoneeriva ruumiansambli autor on Saksa skulptor Lukas Kühne. „Tundub, et projekti algatajad ei otsi rahva tunnustust, aga minu meelest on see nii eriline lugu. Seepärast tahtsingi ettevõtmist näituse kaudu tutvustada,” räägib Hein, lisades, et kolmas sama sarja heliskulptuur paikneb ühel Soome saarel.

„Väike küla, kuhu Tvísöngur ehitati, asub väikeses fjordis Islandi idaosas ehk Reikjavikist põhimõtteliselt kõige kaugemas punktis, ükskõik kummalt poolt sõita. Samas on seal Islandi ainus kruiisilaevade sadam. Küla on hästi elav ja tore koht, väga loominguline seltskonnaga, seal resideerub palju kunstnikke.

„Island on omamoodi koht,” räägib ta oma muljetest. „Golfi hoovus hoiab temperatuuri nulli kandis, talvel ei lähe nii külmaks kui meil. Suvel on tavaline 10–15 kraadi sooja, kui on 20 kraadi, siis on juba uskumatult palav. Põhiline on seal tuul,” kirjeldab Hein Islandi kliimat. „Puid Islandil eriti ei ole, kui ära eksid, siis öeldakse, et tõuse püsti,” naerab ta.

Eestlaste nägu islandlased

Kui temalt pärida islandlaste kohta, vastab ta, et „islandlased on üsna eestlaste nägu, samuti tegu. Minule põhjala rahvad väga meeldivad. Samuti kõik sellised külmad kohad, mida harilikult esimeseks reisisihtkohaks ei valita, pigem minnakse palmi alla. Mina eelistan just jahedamaid paiku ja reserveeritumaid inimesi, kellega sõbraks saamine on omaette väärt saavutus,” sõnab ta. Põhjalat hakkas ta armastama Norras elatud poole aasta jooksul. „Reisisin seal tõenäoliselt rohkem ringi kui keskmine norrakas,” arvab ta.

Näituse esimesed kaadrid on üles võetud hoopis Eestis. Tuttav metsamees juhatas ta Järlepa rabas asuva vapustava iidvana tamme juurde. „Läbi kühmas tamme kasvasid sirged peenikesed pärnaridvad ja haraline tüvi moodustas mingis vaates avause, kust päike just sel hetkel läbi paistis, see oli nii lummav,” kirjeldab Hein.

Aasta hiljem läks kunstnik sama tamme juurde tagasi koos ettevalmistatud võttegrupi ehk karja sõpradega ning kangale prinditud Cromaticoga, et reaalsuse muutmise eksperiment jäädvustada. „Seejärel printisin tamme koos müstilise metshaldjaga kangale ning need rändasid koos minuga mööda maailma, et näha, kuidas muutuv taust, vorm ja materjal muudab objekti mõju või vastupidi – et luua tugev side kardinaalselt erilaadsete paikade vahel. Loomulikult jõudsime ka Islandi Tvísönguri juurde,” räägib näituse autor.

„Ma ei pretendeeri sellele, et olles fotonäituse teinud, olen fotograaf. Osade piltide puhul olen hoopis ise kaadris, osad on sündinud pooljuhuslikult mobiiliga sihtides. Olen pigem kontseptsiooni kokku pannud ja sessioone suunanud,” ütleb ta. Projekti juures oli tal abiks palju sõpru – kas siis pildil või pildistamas.

Olles sisearhitekt, oli selle näituse üks idee eksperimenteerida ruumi ja ruumi mõjuga, kuidas üks asi töötab ühes paigas ühtemoodi, teises teistmoodi. „Iga pilti igasse kohta panna ei saa. Need, mis kõrvuti satuvad, hakkavad mõjutama seda, kuidas vaataja neid tajub, mida ta näeb enne, mida pärast, kuidas lugu hargnema hakkab,” räägib autor.

Loreida Hein on interjööriprojekte loova Stuudio La omanik ja moodulmööblit tootva LESS Furniture kaasomanik ning Eesti sisearhitektide liidu juhatuse liige. Ta on kujundanud mitmeid era- ja avalikke ruume ning teinud seinagraafikat ja kunstiprojekte koos mitmesuguste loominguliste meeskondadega.

Sisearhitektist ettevõtja ja kahe poja ema, kes praegu on noorema põnniga lapsepuhkusel, meenutab, et lapsena ei teadnud ta sisearhitekti ametist midagi – kogu pere on ehitajad ja lapsest saati tegeles ta ainult joonistamisega. „Nüüd on joonistamine natuke kõrvale jäänud. Nii palju ilu on ümberringi, füüsiliselt ei jõua kõike seda pliiatsiga haarata, samas on olemas lihtsad tehnilised abivahendid. Kui inspiratsioon tuleb, siis korgin värvipotid jälle lahti,” ütleb ta.

----------

Vaade koduaknast on isegi olulisem kui maja ise

Sisearhitektina hindab Loreida Hein naturaalseid materjale ja inimsõbralikku keskkonda.

Millised on praegu trendid büroode sisekujunduses?

„Paindlikkus on põhiline. Start-up-ettevõtted tekivad ja laienevad väga kiiresti, äkki tekib tohutu tööjõu ja ruumi vajadus. Tähtis on see, kuidas inimesed suhtlema panna, et nad ei istuks igaüks omas boksis, vaid neile tekitatakse jutu- ja kohvinurki, kus ideed saavad hakata liikuma. Planeeringu, mööbli paigutuse ja mööbli iseloomuga saab seda paljuski suunata. Neid aspekte arvestab ka meie moodulmööbel LESS, mis suudab ruttu reageerida muutunud vajadustele. Rääkides materjalidest – olgem ausad, inimeste tundlikkus on erinev, mõned võib-olla arvavad, et nad ei ole liiga hellikud, aga võib olla nad lihtsalt ei märka, kuidas sünteetiline keskkond hoiab neid tagasi. Seda, kui oled natuke uimasem või ei haara kõike lennult, ei oska kohe ruumi või materjalide süüks panna. Muidugi on see valdkond komplitseeritud, mitte ainult ühe muutujaga võrrand.”

Kuidas suhtute raudbetooni kasutamisse meie nüüdisaegses arhitektuuris?

„Raudbetoon on kasutusele võetud teatud põhjustel – sel on mitmeid ehitustehnilisi eeliseid. Kõik tahaks elada vanalinnas mere ääres metsa sees, aga enamik peab muinasjutu asendama millegi maisemaga. Alati võib materjale miksida, sümbioosid on teinekord eriti inspireerivad.

Niipalju kui on inimesi, on ka maitseid. Püüan mitte erutuda sellest, mis ei meeldi, vaid keskenduda innustavale. See aitab nii ennast kui ka kõiki ümberringi. Kui rääkida arhitektuurist, siis mõnes mõttes on oma majast olulisem aknast paistva naabri maja välimus, kuna see on see, mida kodus olles koguaeg näed.”

Milline ehitis Tallinnas on teile kõige hingelähedasem?

„Mul on lemmikmaja täiesti olemas, see on KoKo arhitektide projekti järgi tehtud Inglise kolledži spordihoone Vabaduse väljaku ääres, mis toetub metallist puutüvedele. Nii lahe idee, puid on linnas ju vähe ja kui vaja hoonemahtu tõsta, siis miks peaks seda tegema igavalt. Selle hoone lahendus rõõmustab mind alati, kui ma sealt mööda lähen.“

Kui ehitaksite endale maja, siis milline see oleks?

„Hea küsimus! Seepärast ma polegi veel maja ehitanud, et pole päris kindel, milline see peaks olema. Ideaalis hästi keskkonnasõbralik, sisekliima naturaalne ja mõnus, materjalid looduslikud, et poleks mingeid mürkaineid õhus lendumas. Aga millal alustada ja kuhu see teha, pole veel välja mõelnud. Ootan hetke, millal mõte paika loksub. Ma elan praegu linnas, olen praegu veendunud korteri-inimene, aga rohenäpuks hakkamine on ainult aja küsimus.”

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias