Aare Toikka on 30 aastat olnud tegev Eesti esimeses erateatris VAT-teatris. (HEIKO KRUUSI)

Kui 30 aastat tagasi nimetasid VAT-teatri tegijad on teatrit naljaga pooleks „väga akadeemiliseks teatriks”, siis nüüd võib jällegi naljatades nimetada sedasama Eesti esimest erateatrit „viimaseks akadeemiliseks teatriks”.

VAT-teatri eestvedaja, kunstiline juht ja lavastaja Aare Toikka ei salgagi, et oma teatri nimega talle mängida meeldib. Omal ajal oli nimes palju irooniat, sest oli ju tegemist intellektuaalide ninanipsuga RAT-idele ehk riiklikele akadeemilistele teatritele, milleks olid näiteks Estonia ja Vanemuine. „Miks ei või teatri nimi olla lihtsalt mingi häälikute ühend, mis väga palju midagi ei tähendagi. Siis saab nime tähendus ajas muutuda. Meie nimi ja logo on täpselt sellised, nad on hea vormiga. Vat nii on justkui lihtsalt hüüumärk ja tähenduse saab teater, mida selle märgi all tehakse, ise oma lavastustega juurde luua,” mõtestab vaieldamatult Eesti üht omanäolisemat teatrit selle hing Aare Toikka.

Täpselt nädal tagasi algas tema jaoks tööpäev nagu tööpäev ikka. Aga ühtäkki oli rahvusraamatukogus VAT teatri saalis kohal ETV võttegrupp. Sedapuhku ei tulnud nad uue lavastuse puhul uudislugu tegema. Toikka on hoopis üks neist, kes tänavu presidendilt ordeni saab. „Muidugi tegi see rõõmsaks, see oli meeldiv üllatus,” ei varja teatrimees nädal hiljemgi oma rõõmu.

Vabadus ja enesedistsipliin

Nõukogude aja absurdsust, ka vene tanke raadiomaja lähistel näinuna tunneb ta rõõmu, et saab elada ja töötada vabas Eestis. „Maailm on praegu muutumas ja me ei tea, mis ees ootab. Siiski loodan inimesi mõistvat, et vabadus nõuab teatavat enesedistsipliini. Inimeste peas võib muidugi tekkida lapsik unistus, et keegi kuskil tuleb ja teeb sinu isikliku elu paremaks. Aga see on õhuloss. Iga inimene toimetab ikka ise ja selleks, et inimene saaks toimetada ise, on vaja vabadust,” filosofeerib teatrimees Toikka. Ta rõhutab mitmel korral, et tunneb mõnu Euroopas elamisest, sest see on ühiskond, kus riigi sekkumist on täpselt nii palju kui tarvis, aga nii vähe kui võimalik.

Praegu on VAT-is käimas Cervantese „Don Quijote” proovid ja nii sattus Toikka kätte ka üks Cervantese-aegne Euroopa kaart, mis kujutas Euroopat kui mütoloogilist naist. Kui selle naise kroonitud pea on kaardil kujutatud Hispaaniana, siis ühes seelikunurgas on näha ka Livooniat ehk Liivimaad. Meie olemegi osa Euroopast, kuidas on teistmoodi üldse võimalik mõelda, imestab VAT-teatri eestvedaja. Ei ole nii, et teater või ükskõik mis muu tegevusala kuskil Londonis või Berliinis on midagi erilisemat, kui see, mis meie siin Eestis teeme. Meie olemegi Euroopa.

Samas tunnetab Toikka, kuidas jätkuvalt on neid, kes mõtlevad, et mis meist ikka nii väga sõltub, oleme ju Euroopa perifeeria. „Provintslus algab sellest, et ma annan oma vabaduse kellelegi ära, loovutan oma õigused ja ka vastutuse kellelegi teisele. Kellelegi, kes teab paremini, kes taipab paremini, kes teeb midagi paremini. Immanuel Kant on sel teemal kirjutanud ühe essee, mis oleks kirjutatud nagu alles äsja. Ta nimetab mõistet nagu omasüüline alaealisus. Mulle tundub, et provintsliku mõtteviisi ja omasüülise alaealisuse vahele võib panna võrdusmärgi. Vaba inimene ei tohiks endale omasüülist alaealisust lubada,” filosofeerib Toikka.

Igapäevane eluvõitlus

Seesama vabadus eristab VAT- teatrit nii mõnestki suuremast. VAT-teatril on olnud palju rohkem võimalusi teha just seda, mida nad on tahtnud. Toikka täpsustab siiski, et kõik on õige, aga teatrit on tehtud ikkagi niimoodi, kuidas on õnnestunud olude kiuste oma tahe läbi viia. „Mulle tundub, et see on väga igapäevane inimlik eluvõitlus. Ei ole vahet, kas teha seda teatris või kuskil mujal. Mulle on ise otsustamine väga tähtis.”

Kas VAT-is ei juhtu nii, et teatri kommertsosakonnast antakse suuniseid, et oleks vaja rahvalikumaid tükke, uurin siiski üle. Seepeale tõdeb Toikka, et tegelikult pole tal ühegi žanri vastu midagi. „Ma ei ole kunagi osanud ega tahtnud etendada sellist eliitteatri värki. Ütlen ausalt, et kui hakkan üht teatritükki tegema, siis mõtlen väga lihtsalt. Mõtlen niimoodi, et mina olen esimene vaataja ja küsin endalt, kas see tükk läheb mulle korda. Ma olen millegipärast seda usku, et me oleme inimestena kuskilt kandist väga sarnased,” selgitab Toikka ja lisab, et kontrollpublikuks on tal veel sõbrad ja lähisugulased.

Üks on Toikka kui lavastaja jaoks selge: maailmas on niigi liiga palju musta tunnet, mida tekib pidevalt juurde, seetõttu ei peaks teatri ülesanne olema seda juurde tekitada. „Ma ei taha, et mu vaatajad teatris vihastavad. Samuti on selliseid asju nii lihtne teha, mulle meeldivad keerulisemad võrrandid.”

Lavastaja õnnehetked

Lavastajatöö pole Toikka juttu kuulates sugugi meelakkumine. „See ei ole roosipidu, vaid paljaste jalgadega vartel tants,” tõdeb ta. Ja lisab, et raske tööprotsessi kõrval on lavastajatöös siiski mõned erilised hetked, mis tekitavad vaat et õndsa tunde. Näiteks see aeg, kui lavastaja saab üksinda lavastust välja mõelda ja teha eeltööd. Või siis, kui lavastusprotsessis on teatud etapid läbitud ja lavastus hakkab realiseeruma kujul, nagu Toikka lavastajana oma peas ette kujutas. See on eriline tunne, mida ilmselt võivad kogeda kõik loojad.

Samamoodi tunneb ta lavastajana täpselt ära, millal on aeg üht või teist tükki lavastada. Just nii tundis Toikka mõni aeg tagasi, et just praegu oleks õige aeg lavale tuua Cervantese „Don Quijote”. Tükk, mille proovid praegu VAT-teatris käivad ja mis esietendub 7. märtsil linnateatri Hobuveskis.

Kas tunnetate endki natuke Don Quijotena, mehena, kes võitleb ideaalide nimel? „Kindlasti,” vastab Toikka ja lisab, et Don Quijote ja Sancho Panza moodustavad tervikliku paari. „Need tegelased on ju surematud. Ühelt poolt kindlameelne ideaaliusk, mis peitub igas inimeses. Mingi kandi pealt on iga inimene tohutult jäärapäine ja võib minna mingi asja nimel läbi halli kivi. Samas on igas inimeses ratsionaalne meel, mis toetub kasuhimule. See on Sancho olemus. Seega – mässaja, punkar, kes ideaali nimel võib kasvõi iseenda hävitada, ja sinna juurde alalhoidlik, ratsionaalne pool, kes mõtleb, kuidas saada supikõrvane. Need pooled on igas inimeses olemas, see võitlus on pidev. Sancho Panza ja Don Quijote on igavesed rändurid. Niikaua, kui on inimesi maamunal, nad rändavad,” arutleb Toikka, keda ennast võib julgelt nimetada Eesti teatri Don Quijoteks.

Teatrimaagia

Kes arvab, et piisab vaid „Don Quijote” raamat lahti lüüa või teatritükk leida ja ideaalid on hopsti üles leitud, võib mõnes mõttes pettuda. „Cervantese romaanis ei ole ühtegi vastust, seal on puhas seiklus ja palju küsimusi. Cervantes ei tegelenud sellega ja ka meie ei tegele vastuste andmisega. Me tegeleme teatriga, meie maailmaga. Eelkõige on tegelaskujude rännakud väärt vaatamist,” selgitab lavastaja.

Jutuajamise lõpuks küsin lavastajalt, et mis on see miski, mida leiab vaid teatrist, ei kuskilt mujalt. „Seda on keeruline lahti seletada,” annab Toikka esmalt mõista, et küsimuse taoline püstitus nõuaks vastamiseks vähemalt eraldi loengut. Aga toob seejärel väikese ja hea mõttemängu. Kõik teavad, et vesi on märg. Aga siis võtab lavastaja endale ülesande tõestada vaatajale siin ja praegu, et vesi on märg, ja niimoodi, et tõde jõuaks vaatajani emotsionaalse vapustuse jõuga. Nii et see ehmataks ja vaataja oleks tänu näitlejate mängu tekitatud emotsiooni ja mõtte koostoimele üllatunud teadmisest, mida me muidu nii tavaliseks peame. „Sa lähed teatrisse ja ühel hetkel taipad teatrisaalis, et appi, vesi on ju märg. Mõistad? ” küsib Toikka lõpetuseks. „Mõistan,” vastab Linnalehe ajakirjanik.

------------------------

Lavastused, mis toovad naeratuse näole

Kui küsida, et millised VAT-teatri lavastused on 30 aasta jooksul Aare Toikkale enim südamesse läinud, vastab ta, et eelkõige Eesti enda autoritega koostöös lavale jõudnud tükid. Näiteks ka praegu teatri repertuaaris olevad Andrus Kivirähki „Alias” ja Indrek Hargla „Varjuprohvet”. „Eesti autorite tööd on mulle südamelähedased. Aga ka 2012. aastast mängukavas olev „Faust”. Püüdlen ikkagi selle poole, et minu teatri repertuaaris oleksid kõik tükid sellised, mille üle uhkust tunneksin,” räägib Toikka.

---------------------------

Unistus oma majast

VAT-teater tegutseb Tallinnas rahvusraamatukogu teatrisaalis, kuhu mahub sadakond vaatajat. Võimalusega tegutseda ühes ägedas ja omapärases hoones, on Aare Toikka väga rahul. Muidugi unistab temagi suurest saalist ja oma majast, aga samas annab väiketeater endale aru, et praegu ei ole see reaalne ja võib-olla on suuri saale Eestis juba niigi palju.

„Ma tahaks seda, et me saaks rahvusraamatukogus tornisaali välja ehitatud. See on raamatukogu kupli all. Kujutage ette, et rahvusraamatukogu püramiidkatuse alla tuleb teatrisaal. Me oleme seal etendusi juba teinud. Projekt on olemas ja seda soovib samuti raamatukogu, nüüd tuleb oodata ainult raamatukogu suuremat remonti. Mul on unistus, et rahvusraamatukogu suur saal muutuks mitmefunktsioonilisemaks, kui see on praegu,” arutleb Toikka. Ja lisab siis, et mõistagi kantakse südames unistust päris oma majast. „Kunagi sõbraga isegi tegime mingisuguse projekti. Las unistus olla, sellega tegeleme. Aga muidu võtame lavastus korraga.”

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias