2
fotot
28. jaanuaril kell 17 näeb Artises kunstnik Sandra Jõgeva debüütfilmi „Armastus…”. Häirivalt otsekohene film on ka festivali avafilm. ( DocPoint Tallinn)

Saamaks veidigi paremini aru üha mitmekihilisemaks muutuvast nn tõejärgsest maailmast, on hädavajalik vaadata maailma mõtestavaid ja eri paikadesse viivaid dokfilme – just sellise võimaluse DocPoint Tallinn annabki.

Samamoodi nagu varasematel aastatel, on kaheksandat korda toimuva festivali kavas ka tänavu palju dokumentaalfilme, mis keskenduvad sotsiaalsetele ja poliitilistele teemadele. Festivali korraldajad on märkinud, et dokumentalistika on uudiste vahendamise meedium, aga võimaldab seda teha kunstilises võtmes.

Tuleva nädala kolmapäevast pühapäevani toimuva festivali eripära on tänavu see, et igal festivalipäeval esilinastub üks Eesti dokfilm. Linnaleht uuris festivali programmi koostajalt Filipp Kruusvallilt, milliseid filme tuleval nädalal Artises ja Sõpruses näha saab.

Tänavusel festivalil esilinastub viis Eesti uut dokfilmi. Kas neis filmides võiks olla potentsiaali maailmas läbi lüüa?

29. jaanuaril kell 14 näeb Artises Ksenia Okhapkina filmi „Tule tagasi vabana!”, mis räägib sõjast räsitud Tšetšeenia külast, kus surm on igapäevane külaline. (DocPoint Tallinn)

Kõigepealt on meil ülimalt hea meel, et üks Eesti dokfilmidest on juba maailmas hea kajastuse saanud ning režissöör Ksenia Okhapkina film „Tule tagasi vabana” pälvis maailma suurima dokfilmifestivali IDFA žürii eripreemia. Festivali DocPoint raames toimub selle Eesti esilinastus.

„Tule tagasi vabana” helitausta on loonud äsja ERR-i aasta muusikuks nimetatud Robert Jürjendal, kes lõi muusika ka teisele meil esilinastuvale filmile. Selleks on tuntud Leedu režissööri Audris Stonyse kaunis loodusdokk „Naine ja liustik”, mis kõneleb Tjan Šani mägede romantikast ja üksindusest. Nende mõlema filmi näol on tegemist produtsent Riho Västriku kahe eduka rahvusvahelise projektiga, kus tootjamaa on Eesti.

Millise filmi Tallinnasse saamise üle tänavu korraldajatena kõige rõõmsamad olete?

Kõige värskemate ja auhinnatud filmide Eestisse saamine nõuab palju vaeva ning on hea meel, et enamik kõige kuumemaid nimesid õnnestus jaanuari lõpuks Tallinnasse tuua. Esile võiks tõsta äsja IDFA publiku lemmiku tiitli saanud filmi „La Chana – flamenko kuninganna”, mis kõneleb kaasahaaravalt suurest flamenkoartistist ja inimesest La Chanast. Seda filmi näitame lausa kahel korral. Reedel kell 11 linastub film kinos Artis väärikate kinoseansi raames ning sel on lisaks soodsamale hinnale eestikeelsed subtiitrid.

Teiseks oleme õnnelikud, et saame esimest korda Balti riikides n-ö eellinastusena näidata sellist põnevat dokki nagu „Vabaduspäev Põhja-Koreas”. Tegu on režissööride Morten Traaviku ja Ugis Olte ainulaadse ettevõtmisega, kus nad filmisid Põhja-Korea vabaduspäeva ettevalmistusi. On väga üllatav, et Kim Jong-un kutsus sellele päevale esinema skandaalse Sloveenia industriaal-radikaalgrupi Laibach. Kahe täiesti vastuolulise maailma kohtumine annab Põhja-Korea fenomeni avava ja silmaringi laiendava elamuse.

Samuti on meil väga hea meel, et sellel aastal tuleb Tallinnasse palju külalisi, režissööre ja isegi filmide kangelasi. Linastuse järel saab neilt küsida filmide ja lugude kohta täpsustavaid küsimusi.

Kas võrreldes varasemate festivalidega on tänavu programmis ka midagi uut?

Sel aastal on meil programmis rohkem filme kui kunagi varem – kokku 45. Ühelt poolt on see andnud võimaluse panna kokku tõeliselt eriilmeline ja mitmekülgne programm. Samas jääb see piisavalt kompaktseks, et jõuaks 15 minutiga kõik filmitutvustused läbi lugeda ja endale meelepärane valik teha.

Mis meid sellel aastal pärast programmi valmimist üllatas, on naisrežissööride suur hulk. Esilinastuvatest Eesti filmidest on viiest neljal naisrežissöör. Kogu programmist on täpselt poolte filmide autorid naised. Veelgi huvitavam, et naiste tehtud filmid paistavad silma sellega, et tehtud korduvalt oma elu ohtu pannes. Näiteks Nanfu Wang filmis varjatud kaameraga Hiina võimude kuritegelikku käitumist inimõiguste aktivistist rääkivas filmis „Hooligan Sparrow – Hiina tüütu varblane”. Õbluke Alisa Kovalenko („Alisa sõjatandril”) sukeldus kaameraga Ukraina sõtta ja võeti Donetskis isegi vangi. Siiani tapmisähvardusi saav Maia Zinštein jäädvustas filmis „Puhtaim klubi Iisraelis” muljetavaldava loo radikaalsetest jalgpallifännidest. Kuulus operaator Kirsten Johnston on 25-aastase karjääri jooksul viibinud maailma eri paigus Aafrikast Bosniani ning võtnud oma karjääri kokku poeetilises filmis „Inimene kaamera taga”.

Kui palju teete koostööd Helsingi DocPoindiga ja kuivõrd tegutsete täiesti iseseisvalt?

DocPoindi näol on tegu maailmas ainulaadse kahes riigis ja kahes linnas toimuva festivaliga. DocPoint Helsinki annab meile eelkõige võimaluse tuua Eestisse filme, mis muidu siia ei jõuaks. Samuti annab sünergia võimaluse kutsuda külalisi, kes on Helsingisse tuleku kõrval tulnud ka Tallinnasse. Võime tõdeda, et läbi aastate on Helsingist tulnud külalised olnud Tallinnast eriliselt vaimustuses ning Tallinna DocPoindil on täitsa oma nägu, mis režissööridele väga meeldib.

Samas otsustame me Tallinna festivali programmi üle iseseisvalt ja pöörame alati tähelepanu Eesti dokkidele. Selgi aastal on meil iga päev ühe uue Eesti doki esilinastus ning festivali avab samuti Eesti film, kunstnik Sandra Jõgeva režissööridebüüt „Armastus...”.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias