Pelgulinna gümnaasiumis alustatakse talvelarvutite ja väikeste robotitega nutitunde juba 1. klassist. 2. klassist alates õpitakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IKT-d) juba põhjalikumalt. Fotol on arvutitunnis 6. klassi õpilased. (Heiko Kruusi)

Läinud aasta septembrist on koolidel võimalik kaasa lüüa algatuses „Nutitund igasse kooli!”, mille käigus võetakse ette mõni õpiülesanne või -tegevus, lahendatakse see digivahendeid kasutades ning jagatakse oma kogemusi, kuidas digiseadmed õppimisele või õpetamisele kaasa aitavad.

Nutitunni projekti eestvedaja on Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi IT-arendusjuht ja õpetaja Birgy Lorenz (38). Tegus naine on algatanud ja kaasa löönud paljudes projektides, mis tegelevad nutimaailma ja selle turvalisusega (näiteks „Targalt internetis”). Ta on Eesti informaatikaõpetajate seltsi juhatuse liige, Tallinna ülikooli lektor nuti- ja digiturbe alal ning ka sealse digiturbe labori projektijuht.

Nutitunni mõte on näidata koolidele, et digivärk on vahva võimalus muuta õppimine aktiivsemaks ja huvitavamaks ja on toetada digipöörde elluviimist igas Eesti koolis.

. Algatusega on praeguseks liitunud üle 110 kooli, kes on teinud ettevõtmise Facebooki kogukonna lehele www.facebook.com/groups/nutitund/ üle 650 postituse. Koolides on korraldatud väga põnevaid asju – alates neist, kel on tunnis kasutusel tahvelarvutid, kellel robotid, kuni nendeni, kes on klassis katsetanud 3D-d või virtuaalreaalsust. Auhindade jagamisele algul ei mõeldudki, kuid kuna projektiga liitusid mitmed toetajad (peatoetaja Telia), loositakse nüüd iga kuu osalejate vahel auhindu. Kõigil koolidel, lasteaedadel, huvikoolidel ja kutsekoolidel on võimalik veel kaasa lüüa, sest ettevõtmine kestab 2018. aasta veebruarini, olles ühtlasi osa Eesti vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud üritustest (ev100.ee/et/nutitund-igasse-kooli).

Segane käekiri avas ukse digimaailma

„Minul on väga kole käekiri,” naerab Birgy Lorenz, kui pärin, kuidas ta üldse digimaailma toimetama sattus. Kuna segase ja loetamatu käekirjaga kirjutatud CV-d ei hakka tööandja vaatamagi, esitas ta 15 aasta eest, kui Pelgulinna gümnaasiumi tööle tuli, arvutis koostatud ja paberile trükitud elulookirjelduse. Meenutuseks – tol ajal oli veel täiesti tavaline, kui CV oli käsitsi kirjutatud. „Digivaimustus tabas mind juba ülikoolis,” räägib Lorenz. Algul õppis ta Tallinna ülikoolis kunstiõpetuse õpetajaks, hiljem kaitses seal magistrikraadi multimeedia ja õpisüsteemide alal. „Kui kõik tegid oma töid veel paberil, vormistasin mina joonestustöid ja disainitöid arvutis, tegelikult olid need väga elementaarsed asjad,” märgib ta ning lisab, et tegelikult sai ta selleks inspiratsiooni juba varem, varateismelisena Õismäe humanitaargümnaasiumis (varasemas Tallinna 9. keskkoolis õppides). „Meile tulid kooli Juku arvutid ja lapsevanemad nõudsid, et arvutiõpetust ei antaks ainult vanematele klassidele, vaid ka noorematele. Nii saime arvutitunnid, kus programmeerisime kolmnurka ja tegime biorütme. Sealt selle pisiku sain. Meie lennust on hästi paljud digivaldkonda läinud. Just positiivne elamus millegi loomisest on mulle selle ala puhul alati meeldinud,” räägib ta.

Ebavõrdsus laste seas

Võrreldes tollase ajaga võivad nüüdisaja lapsed juba õige varakult nutimaailmaga tutvust teha. Mõni vanem annab nutitahvli kätte juba aastasele lapsele, teine hoolitseb selle eest, et laps enne kooliminekut ühtki nutiseadet ei näeks. Kumba lähenemist peaks eelistama? Birgy Lorenz tõdeb, et laps, kelle tutvus nutiseadmega hiljemaks jääb, on kooliteed alustades ebavõrdses olukorras, võrreldes lapsega, kes omandas digipädevuse juba lasteaias. „Muidugi, vanematel on siin väga suur vastutus. Nad peaksid vaatama, mida laps nutiseadmega teeb ja palju aega tal selleks kulub, samuti jälgima, et laps ei satuks suhtlema võõrastega, kellega ta ei peaks suhtlema.. Kui laseme lasteaialapsel 8–10 tundi nutimaailmas olla ja kasutame tehnikat lapsehoidjana, siis ei ole see kõige õigem lahendus. Aga kui laps teeb nutiseadmega midagi asjalikku, mis on tema huvidega seotud, näiteks otsib infot või aitab vanaema-vanaisal midagi uut avastada või teha, siis see ei ole üldse halb,” arutleb ta.

Teisalt varitsevad nii täiskasvanuid kui ka lapsi digimaailmas ohud. Netiturvalisus on teema, millega Birgy Lorenz on põhjalikult tegelenud. Ta uurib seda oma doktoritöös „Teismelise internetikasutaja turvastrateegiad”, millega on lõpusirgele jõudmas. „Minu doktoritöö räägib 10–14-aastaste õpilaste digikäitumisest ja sellest, kuidas lapsevanemad ja koolid saaksid olla lapsele paremad partnerid ohuolukordade lahendamisel. Me ei räägi enam ohtude vältimisest, sest need on vältimatud. Nüüd peame küsima, kuidas probleemidest välja tulla, et saaksime täisväärtuslikult ja õnnelikult edasi elada,” räägib doktorant.

10 000 tunniga spetsialistiks

Digimaailmast ei saa vist keegi enam üle ega ümber. Uusi ja järjest ägedamaid nutiseadmeid tuleb üha juurde, kuid leidub ka „tagurlasi”, kes olles näiteks nutitelefoni mõnda aega innukalt kasutanud, vahetavad moodsa seadme vana nuppudega telefoni vastu tagasi, sest leiavad, et on nutiseadme kasutamisel juba üle piiri läinud.

„See on huvitav tendents – kui tegeled mingi asjaga 10 000 tundi, siis arened paratamatult spetsialistiks. Kui olen Facebookiga tegelenud 10 000 tundi, olen saanud selles vallas spetsialistiks. Kuidas saaksin seda oma töös kasutada? Kindlasti tulevad töökohad, mille sisu ongi andmete analüüs ja sotsiaalmeedias kampaaniate korraldamine. Laps peaksid mõtlema, millised on tema erioskused, kuhu need 10 000 tundi panustada, et mingis vallas spetsialistiks saada ja siis seda oma elus ära kasutada. Digimaailmas on vaja väga palju eri valdkondade spetsialiste – müügiinimesi, projektijuhte, häid esinejaid ja samamoodi häid õpetajaid. Peab valima, kas see, mida teeme 10 000 tundi hobi või tööna, kannab meid ka edaspidi. See on suur küsimus,” räägib kooli IT-arendusjuht.

Paindlikkus koolist kaasa

„Kõige olulisem oskus, mille lapsed peaksid nüüdisaja koolist saama, on paindlikkus,” leiab Lorenz. Pakutavast tehnoloogiast tuleks igaühel leida just see, mis talle meeldib ja jätkata enda jaoks huvitava asja arendamist. Just seda nutitund võimaldab.

Lorenz rõhutab, et nutitund koolis ei tähenda, et lapsed lõbusalt ainult klõpsivad või vaatavad Youtube’ist videoid. „Pinnapealne informaatika ei ole meie eesmärk, tahame ikka sügavuti minna,” kinnitab ta. „Võtame raamatuteksti, paneme digisse ja ütleme, et see on e-õpik. See ei ole asi, mida me teha tahame. Meie eesmärk on, et laps oleks ise looja, saaks ise digiõpiku autorile kaasa kirjutada ja mis kõige olulisem, et ta oskaks oma maailmapilti mõtestada.” Digimaailm annab head võimalused koostööks, näiteks saab terve klassiga ühiselt dokumenti koostada.

„Neile, kes saavad digivallas hakkama, on maailm valla,” märgib ta. „Ma ei ütle, et kõik tuleb digieluks muuta. Olemasolevad oskused tuleb kasutusele võtta seal, kus need meid aitavad ja töövaeva vähendavad.” Ja ega kõik vanad väärtused sellepärast ära kao, need jäävad ikka alles.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias