Eesti muusikas on Marten Kuningas üks neist julgetest, kes teeb muusikat just nii nagu ise kõige õigemaks peab: ta on mõnes mõttes mees, kes käib vastuvoolu.

Superstaari saatest avalikkuse jaoks tuntuks saanud mees ise pole vaevunud kunagi mõtlema, kuhu ta end Eesti muusikamaastikul paigutaks. „Ma ei tea, mida see mulle annaks, kui ma asetuks kuhugi või võrdleks end kellegagi. See on niivõrd suhteline ja subjektiivne, igaühel on võimalus asju üldistada. Kui endast rääkida, siis saab öelda, et teen eestikeelset muusikat, mida võib nimetada alternatiivseks popmuusikaks. Tegelikult ütleb see jälle väga vähe,” räägib Kuningas.


Järgmise nädala neljapäeval annab Kuningas koos oma bändiga Miljardid Jõulujazzi raames Vene kultuurikeskuses kontserdi „Tribute to David Bowie”. Lisaks on kaasatud klahvpillidel Tarvi Kull ja kitarril Erki Pärnoja. See on austusavaldus tänavu 10. jaanuaril lahkunud muusikalegendile. Neidsamu Bowie lugusid on Kuningas sel aastal tegelikult mänginud juba kolmel korral, kevadisel Jazzkaarel, Tribuudi festivalil ja suvisel Õllesummeril. Kuningas võttis Bowie ette just suvise suurfestivali korraldajate ettepanekul.

Kuigi Vene kultuurikeskuses on kuulajad aheldatud toolidele, usub Kuningas, et saab tuleval nädalal inimesed ikkagi istumast püsti ja tantsima kutsuda. „Ei tohi lihtsalt endale piire ja takistusi seada. Kontsert tuleb kindlasti väga rokkiv.”

Marten, kuidas mõjus teile kui Bowie muusika austajale suurkuju lahkumine?
Bowie 2013. aasta plaat „The Next Day” tuli välja üllatusena (enne seda ilmus talt plaat 2003. aastal – toim). Ja siis ka viimane plaat (see ilmus tänavu 8. jaanuaril – toim). Bowie surmale eelnenud ööl kuulasin esimest korda tema viimast plaati „Blackstar” ja siis hommikul tuli sõnum. Kuulasin veel sama plaati, pisarad tulid silma, kuid ometi tantsisin samal ajal plaadi järgi.

Kujutan ette, et just midagi sellist võis muusik ka ise soovida. Looming jääb ju ikkagi kestma.
See jääb. Bowiel oli väga võimas viis, kuidas elada ja kuidas ka surra. Ta ei andnud lõpuni alla. Ta oli ilmselt suurtes valudes ja viimast plaati oli tal raske teha, aga ikka jäi ta oma kunstile kindlaks. Viimane signaal, mis temalt tuli, oli võimas kiirgus. Kogu tema karjäär keerles ju tähesära ümber. Ta oli väga teadlik oma mõjuvõimust ja võimsusest, kuid jäi samal ajal äärmiselt normaalseks ja inimlikuks.

Kas viimasel plaadil on Bowielt ka sõnum?
Tema viimasel plaadil on lugu „I Can’t Give Everything Away” (ee „Ma ei saa kõike ära anda”). Kui nii küsida, siis mulle tundub, et selle nimilugu ongi sõnum.

Kontsert Bowie auks toimub Jõulujazzi raames. Aga see ei ole sõna otseses mõttes džässikontsert?
Muusikastiilid on siin niivõrd läbi põimunud. Kui anda millelegi nimetus, siis ei anna see tegelikku pilti. Aga kindlasti on Bowie muusikas väga palju džässielemente. Samas ka väga palju vana head rock'n'rolli, souli, funki, näiteks lugu „Suffragette City” on väga selgelt punklugu. Selle kohta ütles viimases proovis trummar Kristjan Kallas, et ta ei ole veel kunagi elus nii valju lugu mänginud. See on kihvt, et Jazzkaarel kuuleb lugu, mis kõlab nii, nagu esineks mingisugune garaažibänd. See kõik näitab, kui suur mõju on Bowiel olnud.

Kui raske või lihtne on suure muusiku nahka pugeda ja tema muusikat esitada?
See on väljakutse, sest kohati on lood sellised, mis nõuavad väga palju võhma. Mulle on see eelkõige nauding. Ega ma ju otseselt Bowie nahka ei poe. Ma ei kehastu ümber, teen just nii, nagu mina teen. Kuna need on niivõrd head lood, siis on neid ka mõnus ja kerge teha, vähemalt minu kui laulja seisukohast. See on kihvt, kui oled nende lugudega mingi eluperioodi koos elanud ja üles kasvanud ja siis on võimalus sellise bändiga päriselt neid lugusid esitada. Pigem on lõbus.

Kas oleksite valmis veel mõne muusiku auks kontserti tegema?
Ma olen üles kasvanud sellise tuntud briti progebändiga nagu Genesis. Mul olid väiksena kõik Genesise lood peas, alates Peter Gabrieli aegadest kuni Phil Collinsini välja. Väga huvitav oleks teha sarnane austusavaldus Genesisele. Ja ka The Beatlesile. Ühel erapeol, ühes pulmas laulsime küll 60 biitlite lugu. See oli paras väljakutse, seda enam, et muusikud ei olnud varem päris tuttavad. See oli mõnus. Kui saad laulda häid lugusid, siis on seda väga nauditav teha.

Kui palju Bowie mälestuskontserti tehes tema maailma uuesti süvenesite?
Aga loomulikult, kui muusikat üle kuulata, siis leiab alati mingeid nüansse. Me natuke interpreteerime tema loomingut, me ei tee lõpuni üks ühele. Bänd toob omalt poolt muusikasse midagi juurde. Proove tehes on tunda, et kõigile tohutult meeldib seda teha. On tunda võimast energiat, kooskõla. Teeme seda suure lusti ja võimsa energiaga.

Milline on olnud Bowie roll teie enda jaoks?
Ta on selline artist või kunstnik, kellest kiirgub julgust. Ja oma julgusega süstib ta seda ka kuulajasse. Ta on äärmiselt loominguline, lähenedes muusikale äärmiselt originaalselt. Ta on muusikalises mõttes väga palju eri stiile ja etappe läbi teinud. Hinges on ta suuresti rokkar, seal vahel on midagi väga peavoolust eemal.
Ta seob omavahel kokku erilaadsed maailmad ja võib-olla sellega julgustabki katsetama. Tema puhul on veel inspireeriv see, et ta ei jäänud kordagi oma muusikas paigale. Ta tegi ühe plaadi valmis ja järgmine juba terendas. Bowie oli produktiivne. Plaatide vahe võis tal olla aasta, aga plaadid olid juba väga erinevad. Mingis mõttes oli ta pioneer, omast ajast ees. Tean, et ta oli peale kõige ka inimene, kellega oli äärmiselt meeldiv koostööd teha – humoorikas, südamlik, naljakas ja muhe mees, kes jäi alati endale kindlaks. Ta kontrollis mitte ainult oma loomingut, vaid isegi nii finantsilisi kui ka turunduslikke aspekte. Väga laiahaardeline ja sügav mees.

Kas seesama julgus võiks ja peaks olema iga looja ja artisti moto, millest lähtuda?
See võiks küll nii olla. Bowie on öelnud, et kui hakata ära arvama publiku soove ja vajadusi, siis lähed omadega rappa. Ma arvan, et see on tark nõuanne. Kui püüda hirmsasti kellegi meele järgi olla ja prognoosida turuvajadusi, siis kaotad oma loomingulisuse.

Kas teil endal on oma loomingus tulnud teha kompromisse või on kõik puhas kunst?
See on kahe otsaga asi. Ühelt poolt tahaks teha kõike seda, mis parasjagu tuleb, igasuguse filtrita. Aga mõningatel juhtudel kasutan filtrit. Just sellest seisukohast, et sõnum või lugu, mida ma edastan, oleks ikkagi arusaadav. Mina ise võib-olla tean oma peas, mida mõtlen, aga pean natukene laiendama või mõtlema ka teistpidi, mõtlema selle peale, kes on mu vastas.

Kas laval olles saate aru, jõuab publikule muusika kohale või mitte?
Esiteks oleneb see sellest, kas prožektorid paistavad silma või mitte. Kui ma publikut ei näe, siis mul on raske seda tajuda. Sellisel juhul ma võib-olla unustan publiku, olen ise kohal ja naudin seda, mida teen. Mulle tundub, et Eesti publik, ma ei taha öelda, et on just kinnine, see oleks ülekohtune, aga ta on tähelepanelik kuulaja ja väga tänulik. Lugude ajal ma ei näe inimestes väga palju emotsioone, nad on kaasaelamisel ja enda väljendamisel pigem ettevaatlikud. See ei tähenda, et neile muusika ei meeldiks, sest aplausiga saab lõpuks aru, et ikka meeldis. Väga sageli olen kogenud, et meie kuulaja on harras. Lähenemine on selline, et kuulame ära, mis tal nüüd öelda on. Muusikut vaadatakse võib-olla isegi suure respekti ja imetlusega, aga ikkagi võib-olla natuke ettevaatlikult.

Äkki on asi selles, et inimesed elavad niivõrd oma sisemaailmas?
Jah, võib küll olla nii. Temperament on meil selline.

Muusikuna oleks vist ikka lihtsam, kui publik näitaks oma emotsioone välja?
Oleks küll. See on lõputu tagasiside, minult sinule ja sinult minule.

Kas muusika peab andma sõnumi?
Kordaksin Sven Grünbergi mõtet, et kui on midagi öelda, siis tuleb öelda. Kui ei ole, siis parem hoia suu kinni. Minu sõnumid on olnud paljuski pigem igavikulisemat laadi. Usun, et liigun vaikselt päevakajaliste teemade poole, aga seda läbi igavikulisuse.

------------------------
Marten Kuningas

Ajakirjanikuharidusest
Kui ülikool läbi sai ja ajakirjaniku diplom taskus, siis valisin tee, mis on minu jaoks loomulikum. Muusikat teha ja laulda tahtsin rohkem. Ajakirjanduses oleks ma jäänud rahutuks.

Supestaarisaatest
Pärast ülikooli tahtsin ennast tõestada, see sundis mind minema superstaari saatesse. Tundsin, et olin nagu kapis ja sealt oli vaja oma muusika ja häälega välja tulla. Saatega seoses on mul hiljem olnud erisuguseid tundeid. Olen tundnud piinlikust ja mõelnud, et see ei ole õige tee, kuidas üks artist peaks tegutsema. See on odav kiirtee. See on nagu üks tööstusharu. Kahjuks on Eestis natuke nii, et üks sammas on superstaari saade ja sealt tulevad lauljad. Nii produtseeritakse artiste ja tuuakse need rahva teadvusse. Samas võib küsida vastu, et mis selles kiirtees halba on. Minulgi oli vaja end tõestada. Aga olin ka teadlik sellest, et ma ei kavatse alluda mingisugustele turumehhanismidele, ma teadsin ja tean, mida ma tahan teha. Kui sa tead, siis lase käia, kõike on võimalik enda huvides ära kasutada.

Näosaatest
Vaatasin, et „Su nägu kõlab tuttavalt” vaadatavus on ligi 300 000 ja järgmine saade oli mingi eesti seebikas, mis oli 185 000. Väga suur hulk inimesi vaatab ja see on artistidele kasulik, et osa võtta. Kui mulle tehtaks pakkumine, siis võiks teha küll. See on vaba õhkkonnaga süütu ja tobe meelelahutus.

Uuest plaadist
Uuest aastast hakkame Miljarditega plaati tegema. See tuleb teistsugune kui kaks varasemat sooloplaati („Janu” 2012 ja „Praktiline mees” 2014), olles koostöös valmiv plaat. Bänd on suhe nagu iga teine suhe. Neli inimest, kes on lähestikku koos, kõigil oma tujud, arvamused, vajadused ja nägemused. Vahel need kattuvad, vahel lähevad lahku. See on pidev kompromisside tegemine.

2 kommentaari

B
Bowie oli kahtlemata ajast ees  /   14:34, 2. dets 2016
Tema varajastel plaatidel on vihjeid nii tulevasele Queenile,Cooperile kui Eltonile.Tema kitarrimängijad on olnud alati väga tugevad.Esimese perioodi kitarrist Mick Ronson on olnud suureks eeskujuks Brian May'le.Hiljem ei ole B häbenenud võtta eeskuju,sounde ja sämpleid ka teistelt artistidelt.Tasub kindlasti coverdada.
Õ
õige jutt  /   12:45, 26. dets 2016
lga kord kui kuulen raadiost või telerist "lauljat", kes räpib, väänleb, loeb luulet või laulab laulu maha põhitoonis, millele ei lisandu kõrgemaid harmoonilisi(viisi küll peab), vahetan kiiresti programmi, sest minu ja "staaresineja" arusaamised laulust on liiga erinevad.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias