Õpetajaid koolitav Priit Kruus tunneb rõõmu, et sel aastal tuli Tallinna ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialale õppima kolm korda rohkem tudengeid kui mullu. Foto: Heiko Kruusi (Foto: Heiko Kruusi)

Aastaid emakeeleõpetajana töötanud ja praegu tulevasi õpetajaid koolitav Priit Kruus leiab, et õpetajate palkadest olulisemgi on see, kuidas inimesed ennast õppimise ja õpetamise käigus tunnevad.

„Esimene mulje on see, et õhus on palju lootust,” ütleb Kinoteatri lavastusega “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” avalikkuses tuntuks saanud Kruus, kui küsida Eesti hariduselu hetkeseisu kohta. „Sel aastal tuli Tallinna ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialale õppima kolm korda rohkem tudengeid. Ma ei peagi enam kahe-kolme tudengiga auditooriumis istuma.“

Nüüd tuleb noorel õppejõul veel paar-kolm aastat oodata, et näha, kas praegune lootusrikas seis kujuneb positiivseks trendiks.

Peake õpetamise on Kruusi töö suhelda üldhariduskoolidega. Õppejõud on märganud, et Eesti hariduselus liigutakse praegu suurema koostöö poole. „Koolid on hakanud rohkem omavahel kogemusi vahetama, õpetajate töised võrgustikud kasvavad. Täienduskoolitusi tehes näen, kui suur on tegevõpetajate soov vahetada teadmisi ja saada juurde uusi õpetamistehnikaid, näiteks milleks on õppimist toetav tagasisidestamine,” näeb Tallinna ülikooli õppejõud.

Kas endist viisi on õpetajate madalad palgad haridusvaldkonna kõige suurem probleem? „Arvan, et lootusrikkalt suurema palga poole liikumine on tähtis. Seda ka õppejõudude puhul. Aga veelgi tähtsam on võib-olla see, kuidas inimesed ennast õppimise ja õpetamise käigus tunnevad. Mille järgi seda mõõta? Oluline märk on näiteks see, kui palju meie õpilased võrreldes teiste riikide õpilastega koolist puuduvad. Meie väljakutse on teha koolis käimine meeldivaks harjumuseks,” vastab Kruus.

Priit, kui õpetajate endi muresid kuulda, siis palga kõrval on teiseks märksõnaks õpetajatel lasuv suur bürokraatia. Tundub, et õpetajatel jääb ühe vähem aega tegeleda kõige tähtsama ehk õpetamise ja tundide ettevalmistamisega?

Võtmesõnaks on siin õpetajate suhted kooli juhtkonnaga. Oma kogemusest tean, et bürokraatiat saab kontrolli all hoida, kui juhtkond ei sulgu kabinetivaikusesse ja on pidevalt õpetajate tegemiste ja võimalustega kursis. Õpetaja võib ja peab andma märku, kui palju aega ja energiat on tal vaja oma põhitegevuseks – tunni andmiseks, õpilastega suhtlemiseks, tööde parandamiseks.

Igasuguse haridusasutuse juhtkond ei tohiks kõiki bürokraatlikke nõudmisi õpetajatele ja õppejõududele kaela riputada. Kui ka väiksemaid dokumentide täitmisi hakkab järjest kuhjuma, siis tuleks juba ühiselt vaadata, kuidas seda voogu hallata. See on juhtkonna ülesanne ja pädevus. Ei ole hea mõte anda kurnavaid lisaülesandeid neile, kes tegelevad õpetamisega, mis on niigi mitmeharuline ja mahukas töö.

Aastaid on haridusdebattide teema eliitkoolidega seonduv. Kuidas suhtute katsetega koolidesse? Kas tõesti on koolieeliku võimeid testides võimalik selgeks saada, kes on andekas ja kes vähem andekas laps?

Mu vanem tütar läheb sel sügisel esimesse klassi. Ta läheb kooli, kus katseid ei ole, aga mis asub meie kodule kõige lähemal. Nii tundus kõige õigem – tal ei teki kohe alguses tunnet, et koolis käimine on seotud testimise ja pingeridadega. Ärevuse asemel on rõõm uue eluetapi alustamisest.

Testid annavad kindlasti ülevaate teatud võimekusest, kogutud teadmistest. Andekus on juba keerulisem nähtus, see avaneb ja areneb aja jooksul. See on pikem teema – üldjuhul arvatakse, et andekat last on lihtsam õpetada ja pannes ühte klassi kokku kõige andekamad, siis on edukas õppetöö garanteeritud. Andekus on tegelikult heas mõttes erivajadus, sest nõuab keskmisest rohkem õpetaja tähelepanu. Andekust on lihtne pärssida. Ka nii, et paneme andeka õpilase kokku testide alusel väljasorteeritud lastega ja võtame eesmärgi arendada neid teatud mõõdupuu järgi, milleks on näiteks väga head tulemused riigieksamil.

Omaette küsimus on see, kas mainekasse kooli sissesaamine on tähtis lapse või tema vanema jaoks. Laps ise ei karda, et kui ta ühte kindlasse kooli sisse ei saa, on tulevik rikutud. Mulle tundub, et just see hirm mõjutab lapsevanemate valikuid päris palju.

Kinoteatri lavastuses tõite välja koondkujuna õpetaja Tammiku, kes on nõukaaja mentaliteediga karmide õpetajate koondkuju. Kas õpetaja Tammiku vaim hõljub ikka veel Eesti koolides?

Jah, meie lavastus “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” võeti väga soojalt vastu. Õpetaja Tammik on stressis õpetaja, kes tahab oma tööd hästi teha, aga alati ei oska. Ta võib keelduda ajaga kaasas käimast, aga samas ei tee seda pahatahtlikult. Küsimus on aastakümnetega kujunenud hoiakutes. Nõukogude aja koolis oli jõumentaliteet. Hirm ja pingeread, sirgjoonelised alluvussuhted õpilaste ja õpetajate vahel, koolidevaheline võidurebimine, pidev ärevus, et „mida meie koolist nüüd arvatakse”. Igaüks võib hinnata, kui palju seda tänapäeva koolides veel alles on. Kunagised ühiskondlikud hoiakud on meie kõigi peades mingil määral alles ja neid on raske üleöö maha jätta. Uute väärtuste kinnistumine võtab paratamatult palju aega. Ma usun, et asjad saavad minna ainult paremaks.

Mulle jäi lavastusest ühe detailina meelde, kuidas üks õpetaja tegi maha teie lauluoskust. Lavastuse lõppedes võtsite aga kitarri kätte ja laulsite väga hästi. Igaühel meist on kooliajast sarnast laadi kogemusi. Mida teha, et õpetaja tahtlikult või tahtmatult ei suruks õpilastes enesekindlust maha?

Ma arvan, et õpetaja Tammikuid oli erisuguseid. On neid, kes tegid oma tööd autoritaarselt ja kompromissitult, sest teistmoodi nad ei osanud. Oli neid, kes lõppkokkuvõttes saavutasid häid tulemusi ega pidanud õpilasi põhjendamatult traumeerima. Nendele Tammikutele saab teha austava kummarduse ja möönda, et omas ajas olid nad omal kohal. Teine küsimus on see, et koolis tehakse üksteisele mõnikord tõsiselt haiget. Seda juhtub olenemata ajastust. Ka kõige parematesse koolidesse võib sattuda ebapädevaid või hoolimatuid Tammikuid, nende seas nii noori kui ka vanu õpetajaid. Nad ei suru õpilase enesekindlust maha tahtlikult, vaid seetõttu, et on ise ebakindlad. Kui klassis või auditooriumis on tunda, et õpetaja või lektor ei lase teistel rääkida, soleerib oma ülevoolava isiksusega, lehvitab oma siia-sinna hüplevate säravate teadmistega – siis on selge, et ta ei oska luua klassiga suhteid, mis maandaks tema enda hirme. Teravad ja torkivad kommentaarid, üleolev toon ja ignorantsus on siis kerge tulema. Lavastuses soovime näidata, et sellistele õpetajatele me ühel hetkel lihtsalt lehvitame tagasi ja näitame, et oleme üle saanud ja edasi liikunud.

Võib vist öelda, et kui otsustasite noore mehena õpetajaks õppida ja tegite oma tööd, siis kannustasid teid suured ideaalid? Kas tegelik koolielu murendas kuidagi neid ideaale?

Jah, aga nii on see igal erialal. Arstitudengid unistavad operatsioonidest, juuratudengid kohtulahingutest. Ka õpetajatudeng tahab kohe näha suuri tulemusi, tajuda iga tunni ja kontrolltöö erakordsust. Üsna kiiresti saab selgeks, kui palju on vaja juurde õppida, igas asjas kahelda ja uuesti proovida. Tahan rõhutada, õpetajatöö pole selles mõttes midagi erilist. See on tähtis, see on hädavajalik töö. Aga see pole müstiline töö, iga õpetajana töötav inimene pole otsekohe superkangelane. Nagu igal erialal, väärib ta tunnustust, kui on tugev professionaal.

Mis on sõnum, mille tulevastele pedagoogidele kaasa annate?

Ära tee kiireid järeldusi enda, oma õpilaste ega oma ameti kohta.

-----------------------------------

Kas tuupida või mitte?

Sagedasti on räägitud sellest, et paljud Eesti koolid on liiga tuupimiskesksed. Kritiseeritavad ütlevad seepeale kohe vastu, et võõrkeelt ju sõnadeta selgeks ei saa ning ajalugu pole võimalik omandata aastaarve teadmata.

Priit Kruus pareerib kohe: „Tuupimine on eesmärgita õppimine.ˮ Tõesti, kindla plaanita, mida sõnadega järgmises tunnis peale hakata, on raske neid pähe tuupida. Või taguda endale pähe aastaarve, mõistmata nendega seonduvat laiemat tausta. „Oluline on see, et õpilane saaks uusi teadmisi otsida ja avastada. Õppides on tõhusam mitte küsida, millal toimus Jüriöö ülestõus, vaid miks toimus Jüriöö ülestõus just 1343. aastal – kui õpilane oskab ajastut ja selle tingimusi iseloomustada, selgitada, kelle vastu ja kuidas eestlased üles tõusid, siis ühe aastaarvu mäletamine on tema jaoks juba tehniline üksikasi laiemate taustateadmiste seas,” mõtiskleb õppejõud. „Ehk siis – fakte ei pea eraldi pähe tampima, kui õppimine korraldada nii, et detailid jäävad meelde töö käigus.“

----------------------------------

“Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”

*Kinoteatri lavastus “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?” on sündinud aatest ja murest, kas Eestis tulevikus õpetajaid jätkub ning milline peaks olema koolikultuur, mida lastevanemad, õpetajad ja lapsed ühiselt arendama peaksid. Laval on Priit Kruus, lava taga Paavo Piik, Henrik Kalmet, Paul Piik ja Diana Leesalu.

*Lavastust näeb inglise keeles 25. ja 26. oktoobril Kanuti Gildi saalis ja novembris Draamamaa festivalil. 3. novembril näeb lavastust ka Valgas ning edaspidi tõenäoliselt veel ka Sõpruse kinos.

2 kommentaari

S
Suvepealinnast  /   15:03, 3. sept 2016
Oma lapse paneks sellise opetaja klassi,eedu talle!
K
Kaljo  /   23:14, 5. sept 2016
alustasin kooliteeteed 1949.a Kosksilla 7-kl koolis. Haruldane miitetäielik keskool. Opetamist juba 1.kl .alustati austamisega endast vanemate inimeste vastu. Tutarllatsed tegigd kniksu ja poisid töstsid mutse ka voora vastutuleva inimese puhul. Ei tea kus nuud see arusaam jäänud on. Saladuse katte all sai monigi mees kantseleis palja p....e pääle rihma vanemate juuresolekul /Teder Märt/ palun vabandust koolikaaslaste ees. Minu klassijuhataja oli ALMA RAIG Uue-Kariste veskist

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias