19
fotot
Hellika Landsmann ja kõik, mis jäi fotole peitu pugenud mustast eraklikust hiigelkassist. (Heiko Kruusi)

Tallinna loomadel on uus varjupaik, see asub peaaegu maailma lõpus, Paljassaare teel.

Paljassaare on koht, kuhu linlane varasemail kümnendeil sattus harva. Ja ega olnud põhjustki: hulk müüride- ja plankudetaguseid sadamaid ja tehaseid ning metsistunud ala neeme lõpuotsas oli juba piiritsoon. Avalikkuse tähelepanu pälvis see kant alles siis, kui Pikakari rand korrastati avalikuks supelrannaks. Ja uus loomade varjupaik on viimane krunt Paljassaare teel, sealt jääb supelranda üle poole kilomeetri minna-sõita.

Kodutute loomade varjupaik on aadressil Paljassaare tee 85. (Heiko Kruusi)

Kuna senise, Viljandi maanteel Raku taga asunud varjupaiga pidajatega tekkis linnavõimudel, aga ka avalikkusel tõsiseid erimeelsusi, siis otsustati alustada n-ö tühjalt kohalt ning ehitada täiesti oma paik ning anda see hallata operaatorfirmale.

Operaatorfirma on Varjupaikade MTÜ, kel varjupaiku juba mitmel pool üle Eesti. Uue varjupaiga juhataja Hellika Landsmann meenutab, et kui ta tänavu märtsis ametisse asus, oli Paljassaare teel veel lumi maas, platsil püsti paar pooleldi varemeis veneaegset hoonet, kus ühes elasid kodutud. Nood lahkusid viisakalt ja kesksuveks on kerkinud varemete asemele moodsad heledad hooned, siravast metallvõrgust jalutamisaedikud loomadele ning lisaks veel väliboksid.

Koerte jalutusväljak ootab koeri.. (Heiko Kruusi)

Igaüks saab toonaseid olusid ka fotodelt vaadata, kui kohale tuleb. „Kõik on oodatud, nii meie loomi vaatama kui ka tõsisemate plaanidega,” märgib Landsmann ning palub sinised sussid jalga panna. Ees ootab tutvumine kõige tillumate ning nunnumate kodututega. „Siin on meil kassipojad, kõik korralikult ravitsetud, kiibistatud ja nii edasi,” avab Landsmann ukse ning palub valvata, et ükski asukas ei pageks.

Väikesed kassid. (Heiko Kruusi)

Meie fotograaf otsib põrandal rakurssi, samal ajal käivad kiisukesed teda nuhutamas. Selgub, et igaüks võib tulla uudistama ja soovi korral looma koju kaasa saada, 25 euro eest – see katab ravimise-kiibistamise ja muud kulud. Selle eest võib saada mõistagi ka suure kassi. „Eks me muidugi vaatame, et loomad headesse kätesse jõuaks,” kinnitab Landsmann.

Kasside hotell

Suured kassid on kõrvalruumis, kus laealused ronimisgaleriid, seintel ronimis- ja lesimisriiulid ning seinte ääres ka muud kambrid.

Suurte kasside toa sisustuse kujundas Hellika Landsmanni abikaasa. (Heiko Kruusi)

Nähtaval on kaks tõsise moega punast kassi,

Ülemisel korrusel on parem ülevaade kogu kassihotellist. (Heiko Kruusi)

kambrist kostab tõsist kraapimist, ja siis on ronimispuu küljes veel karvane kassikoobas, mille hämarast suust paistavad kollased silmad ning valkjad vurrud.

Hellika Landsmann ja kõik, mis jäi fotole peitu pugenud mustast eraklikust hiigelkassist. (Heiko Kruusi)

„See süsimust on meil praegu kõige suurem kass, 8,5-kilone, kes pärastlõunati eelistab olla omapead,” tutvustab Landsmann asukat, keda meil ei õnnestunudki näha. Ei aita meelituseks pihustatav naistenõgese ekstrakt, mis pidi kassidele palderjanist enamgi mekkima, ei maheda häälega kutsumine ega isegi leebe nügimine: kass jääbki nägemata.

„Enamasti jõuavad meieni loomad tänavalt, osa aga on seejuures ka ilmselgelt väärkoheldud,” näitab koera, kahe kassi ja jänese omanik Landsmann varjupaiga seintel olevaid fotosid. „Me teeme kõik, et nad terveks ravida nii kehalt kui ka hingelt, vajaduse korral õpetame koertele näiteks lihtsamate käskluste täitmist.ˮ Administraator kostab, et ennelõunaks on varjupaika jõudnud juba seitse kassi. Ja üks koer. Nii on kasside koguarv juba 118, vaatan seinal olevalt teadetetahvlilt värskemaid andmeid.

Varjupaiga ainus koer sai õhtuks oma koju tagasi. (Heiko Kruusi)

Aga üldisemalt: kiibistatud loomade omanikele, kes satuvad loomapüüdjate kätte, helistatakse kohe, nii ei jõuagi paljud varjupaika, vaid antakse võimalikult ruttu omanikele üle. Identifitseerimata loomi hoitakse karantiinis kaks nädalat, pärast seda võivad nad juba uude kodusse sattuda. Kel loom kaduma jäänud, see võib infot saada kas telefonilt 514 1431 või ka veebilehelt varjupaik.ee.

Koerte küsimus

Suur koer, priske spaniel ootab ainsa koerana õues mänguväljaku aedikus lesides omanikku. On vaikne, kaugelt kostab vaid koera haukumist. „Me ei tohi koeri siin praegu üle öö pidada. Kui omanik järele ei tule, siis peame teise linna varjupaika viima,” räägib Landsmann.

Kodutute loomade varjupaik on aadressil Paljassaare tee 85. (Heiko Kruusi)

Ehkki varjupaigas on kasside ja muude väiksemate loomade 120 koha kõrval ka 40 kohta koertele, ei saa neid praegu kohtu keelu tõttu kasutada. “Üks naabritest kaebas varjupaiga avamise kohtusse, kuna koerte haukumine pidi nende elu segama. Kokku on naabritel endil vist viis koera, mõnel kaks. Need on ketikoerad ja hauguvad alatasa, muide, ka kaebaja oma,” märkis Landsmann iroonilisena mõjuva kommentaarina.

Koerte osakond on kohtuvaidluse tõttu esialgu veel asustamata. (Heiko Kruusi)

Aga muidu on vaikne, isegi merekohinat pole tuulekohina varjust õieti kuulda, linnamürast rääkimata. Krundi taga on õunapuudega pikitud võsa, see on kavas lähemal ajal korrastada, siis saab tulevastele koertele puudevahelise jalutusplatsi, kommenteerib juhataja.

Veterinaarabi ruumid. (Heiko Kruusi)
Loomade uurimiseks on digitaalne röntgeniaparaat. (Heiko Kruusi)

Peale selle näitab ta meile hästi sisustatud veterinaarravi osakonda, kus sinistes kitlites loomaarstid varustust laiali paigutavad, kogu uus sisseseade hiilgab teraseläikeliselt. Ning ka digitaalset röntgeniaparaati. „Suuri operatsioone me siin ei tee, aga väiksema abi saavad kõik loomad kätte,” kiidab juhataja Hellika Landsmann.

----------------------------------------------

Varjupaikade MTÜ

Tallinna varjupaik

Paljassaare tee 85

(buss 59, lõppeatus Pikakari)

Telefon 514 1431

www.varjupaik.ee 

2 kommentaari

M
Murr  /   11:08, 14. aug 2016
Edu! Head uudised, mis teevad meele rõõmsaks. Kahju, et on neid, kes tagurlikult abistamisprotsessi pidurdavad. Kahju on ka nende koertest, kes oma elu keti otsas peavad veetma. Mujal maailmas on see keelatud ja trahvitav. Siiski, headust ja i inimlikkust on Eestis rohkem! Loodan väga, et just headus on see, mis võidab kurja. Igat riiki, riigi inimesi ja arengutaset peegeldab selle riigi suhtumine loomadesse, neisse, kes nõrgemad ja abivajajad.
M
MGM  /   05:10, 15. sept 2016
Linnavalitsus peab saatma mupo neid kohalikke ahistama. Kindlasti leiab põhjuse, miks trahvi teha.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias