40
fotot
Kõik on nii kui jäi, kõik töötab. (Heiko Kruusi)

Kesk linna rohtu kasvava ja laguneva linnahalli tuleviku peale on mõeldud murelikult juba kümmekond aastat. Nüüd on lootust, et linna suurima saaliga hoone taas kasutuse leiab.

Linnahall on nagu ajalukku kadunud Nõukogude Rooma varemepark keset pulbitsevat ning arenevat Tallinna. See tuntud arhitekti Raine Karbi projekteeritud massiivne hiigelhoone vanalinna ja reisisadamat ühendava tee ääres on vanasti olnud ka üks Tallinna esinduslikumaid ehitisi. Möödunud hiilguse mälestus on kaetud kaugele nähtava graffitiga, varisema kippuvaid dolomiitmüüre ning rohkeid taevasse küünitavaid järske treppe ning katuseterasse katavad lopsakad rohttaimed. Hoone sisemus on end barrikaadidega tõkestatud roostes võrede ja okastraadikeerdudega.

Probleemid on aga vanemad

Kui nelikümmend aastat tagasi asuti Tallinna kõige suuremat ja esinduslikumat hoonet olümpiaobjekti sildi all ja seeläbi osavalt impeeriumirahastusega ehitama, siis oli peamine mure see õigeks ajaks ehk napi nelja aastaga valmis saada. Kaugema tuleviku peale ei mõelnud keegi. Tollal ehitati kehvasti ja kiirustades, ka materjalid olid nigelad. Hiiglaslik maja hakkas läbi jooksma ja lagunema kohe alguses, valmimisajast on aga möödas rohkem kui inimiga, 34 aastat.

Ajad muutusid, Nõukogude Rooma vajus ajalukku. 1990. aastate keskpaigast alates on püütud ülimalt magusas kohas asuvat kunagist suurkontsertide paleed maha müüa. Edutult, keegi ei tahtnud muinsuskaitsealust halvas korras hiigelhoonet, mida lammutada ega ümber ehitada ei tohi. Hoone muutus järk-järgult kasutamiskõlbmatuks. Viimane sulgemiseelne, n-ö hüvastijätuüritus peeti üle viie aasta tagasi. Siis aeg peatus, uksed suleti.

Taas uus katse

Nüüd on Tallinn võtnud hoopis uue sihi – kujundada linnahall ise nüüdisaegseks konverentsi- ja kontserdipaigaks. Plaan on valmis jõuda 2019. aasta kevadeks. Eeldatav maksumus on 40-50 miljonit eurot. Raha tuleb külgnevate kruntide müügist. Kõlab kaunilt. Ja loodetavasti ka tehtavalt.

Ümberehituste eel tegi A. Partsi Inseneribüroo OÜ linna tellimusel ehitise põhikonstruktsioonide ekspertiisi. Esialgsed andmed näitavad, et hoone raudbetoonist ja terasest kandekonstruktsioonid, mis toetuvad vaivundamendile – nende seisuga võib enam-vähem rahule jääda, aga need tahavad kohati kohendamist.

„Samas on aga hoone piirded, katused ja seinad, halvas seisus, osa vajab väljavahetamist. Katused ja sokliosa jooksevad läbi mõlemal hoonel, nii saalikorpusel kui ka jäähallil. Ka soojustus on aegunud. Töid pole just vähe,” edastas Aldur Parts viimistlusjärgus oleva väga mahuka akti mõningaid seisukohti.

Aja- ja kohasiire

Näib, et keskpäevases päikeses pakub äsjakorrastatud Kultuurikatla kõrval olev linnahall huvi vaid paarile turistile, kes mööda treppe katusplatoole tõusevad ning silmist kaovad. Ridadena istutatud tammed ümber hoone on aastatega täiskasvu kätte saanud. Vaikne on. Hoone siseõuel on väike trepp, sealt saab sisse.

Linnahalli arendamise uue sihtasutuse nõukogu juht Meelis Pai viib meid hiigelhoones ringkäigule. Võib arvata, et kui plaanid teoks saavad, siis neid vaateid enam keegi ei näe.

Päikesehiilgusest hämarasse ja avarasse fuajeesse sisenemine on ühtaegu justkui äkiline ajareis nõukogude aja kuulsusetusse lõppu. Rohkesti ruumi: pikad koridorid, ruumikad riidehoiud. Rohekatest kahlitest seinad, siin-seal nõukogudeantiikseid mööblitükke, perforeeritud plekist madalapoolsed laed, kortsutõmbunud mistra, värvikoorivad seinad. Õhus tugev hüljatuse lõhn, muidu on kõik nii, nagu oli.

Ainult kedagi ei ole, merele ja linnale avanevad maast laeni aknad on kaetud tiheda graffitiga, selle taga on näha trelle, palju trelle.

Purpurne kuma

Ja siis paistavad Tallinna suurima saali ülemised istmeread. Kui siseneda klassikalise amfiteatri kujuga saali, jääb vähene valgus selja taha, aga eestpoolt sügavusest valgustab 4200 pruuni riidega kaetud nõukašikki tugitooli lavalt kumav valgus, kuldne ja purpurne segatuna.

„Siin ehitatakse Tallinna lasteteatri jaoks mobiilset marionettteatrit, väga huvitav projekt. Vanalinna päevade alguses esitleme seda Vabaduse väljakul koos legendaarsete Harri Vasara 1960. aastast pärit marionettnukkudega,” kiidab Pai ning hõikab: „Leo!” Laval läheb valgeks, siis läheb kogu saal valgeks, fotograaf saab põhjalikumalt pildistama asuda.

„Meie eesmärk on teha sellest saalist, mis omal ajal jäigi lõpuni ehitamata, kogu Eesti ja mitme lähiriigi kõige parema loomuliku akustika ning uhkema sisseseade ning lavatehnikaga saal,” selgitab Pai. Konverentsiosaks arendatakse välja praegused mahukad fuajeed, mida arhitekti nõusolekul laiendatakse terrassidele ning mida saab kasutada ka kohvikuna. Ta räägib ka sellest, et tänu linnahalli töötajatele on saali kogu tehnika – heliseadmed, valgustusseadmed ja muu – siiani täiesti kasutamiskorras.

Alatine ajutine

Neis lõpututes katakombisarnastes koridorides näitavad meile teed aastakümneid siin töötanud mehed: toonane linnahalli direktor ja kontserdisaali juhataja. Nemad, kes viimastel aastatel on eemal hoidnud peamiselt avariisid ning sissetungijaid, on Tõnu Prööm ja see Leo, kes valguse sisse lülitas, Leo Lõoke.

Ringkäigul jõuame nii lava kohal oleva põneva nööri- ja valgustuspööningu kui ka helirežii ruumideni. Seal on kõik seadmed ootevalmis, personal hetk tagasi lahkunud, puudub ainult lauaselvale sätitud aurav kohvitass. Muidu mõjub kogu hoone kui konserveeritud tuumapommi varjend.

Tuuri lõpuks jõuame üsna pimedasse ning suurte veekahjustustega jäähalli ossa, kus jääd küll pole, aga seintel siiani sponsorite logosid kandvad kangad. Jäähall suleti juba aasta enne kontserdihalli, 2009. aastal.

„Siia võiks teha kolmekorruselise umbes 500-kohalise parkla, siis on koos väliparklatega kohti kokku juba 1500, sellest võiks juba piisata,” tutvustab Pai uuemaid arendusmõtteid. „Ning jäähalli katusele, sellele pikale platoole, võiks rajada Eesti rahvuskultuuri suurkujude skulptuuride allee,” pole Pai mõttearendamisega tagasihoidlik.

Väljas päikese käes vaatan kella: kulunud on poolteist tundi. Jah, maja on suur, tööd, mis teha vaja, suuremad veelgi. Ja aega on veelgi vähem, kui olümpia eeli – alla kolme aasta.

2 kommentaari

T
Troll  /   08:05, 4. juuni 2016
Koos Meelis Paiga jääbki uinuma.)) Arvasin,et aprillinali aga kae lugu, juuni ju.
M
MGM  /   11:34, 13. sept 2016
Ah et inimiga on 34 aastat. No head peatset lahkumist, lapsajakirjanik.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias