Martin Repinski Tallinna kesklinnas aasta aega tegutsenud Konju mõisa talupoes. (Heiko Kruusi)

Ida-Virumaal Illuka vallas asuva Konju mõisa talu noor peremees Martin Repinski (29) plaanib tuleval aastal kitsekasvatust laiendada. „Mahetoodete turg kasvab kogu aeg,” ütleb ta veendunud toonil.

Konju mõisa talu kitsepiimatooted on jõudnud müügile suurtesse poodidesse ning aasta eest avas Repinski Tallinna kesklinnas ka talupoe, mis on praeguseks isegi väikses kasumis. Poes on lisaks talu enda kitse- ja lehmapiimale ning kitsejuustudele müügil teiste kohalike väiketalude toodang.

Vastukaaluks suurte ketipoodide omanike arvamusele, et väiketootjatega võib ette tulla probleeme, kiidab Repinski oma tarnijaid. „Selle aasta jooksul oli palju väljakutseid ja oli ka probleeme, aga üldiselt ma nägin, et väiketootjad on üldjuhul väga mõistlikud ning otsivad koostööd. Meie eesmärk on, et väiketootja või talunik saaks oma toote eest väärilist hinda, aga selle eest nõuame, et toote kvaliteet oleks kogu aeg kõrgel tasemel, ning tundub, et see töötab,” lisab ta.

Konju mõisa talu, mis mullu pälvis Eesti parima mahetootja tiitli, on Eesti suurim kitsekasvataja. Farmis on 600 kitse ja üle 100 veise. Peale nende on veel muid loomi – hobused, minihobused, lambad, alpakad. Martin Repinski tõdeb, et on algusest peale võtnud plaani olla avatud talu ja näidata huvilistele, kuidas kitsepiima tootmine käib. Hobused, alpakad, lambad jt huvitavad loomad on aga võetud just talu külastavate laste tarvis, kellele tootmise pool ilmselt nii palju huvi ei paku.

Talu peremehel on mõtteis ka kasvuplaanid. „Meil on järgmisel aastal kavas lehmadest loobuda, sest meil ei jätku praegu karjamaad, et laieneda nii kitsede kui ka lehmade kasvatamisega. Ma vaatan, et kitsedega on mul rohkem perspektiivi, ning nii otsustasimegi, et kevadel loobume lehmadest ja võtame rohkem kitsi juurde,” räägib ta.

Repinski tõdeb, et põllumajanduses on praegu raske aeg. Paljud piimatootjad lõpetavad töö. „Nad sõltuvad kokkuostjatest,” nendib ta ning meenutab, et algul võttis ka temaga ühendust üks suur piimatöötleja ning soovis kogu ta kitsepiima kokku osta. „Esialgu mõtlesin, et võiks seda teha, sest siis ei pea ise turustamisega tegelema, jääb ainult tootmine ja see on palju lihtsam. Aga hiljem mõtlesin, et kui nad mingil hetkel langetavad kokkuostuhinda või üldse loobuvad meist, pean kõike nullist alustama. Loobusin sellest pakkumisest ja praegu näen, et see oli õige otsus,” ütleb ta rahulolevalt.

Kvaliteet ennekõike

„Kitsepiim ja kitsepiimatooted on suhteliselt kallid ning neid ostetakse peamiselt sellepärast, et need on tervislikud ja paljude inimeste jaoks on tervis kallim kui raha,” märgib Repinski. Kui kitsepiima turg on Eestis enam-vähem kaetud, siis kitsepiimatoodete järele on praegu nõudlus suurem kui pakkumine, leiab ta.

Konju mõisa talu valmistab mitut sorti kitsejuustu ning praegu käib koostöös Tartu teaduspargis asuva tervisliku piima biotehnoloogiate arenduskeskusega projekt, kus keskuse teadurid katsetavad eri bakteritega kitsepiimatooteid. Selle tarvis taotleti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt 200 000 eurot. Tootearendus on kallis ja enda rahast pole seda võimalik teha, märgib kitsefarmi peremees.

„Eestisse lisandub tuleval aastal kitsekasvatajaid, kuid me ei võta neid mitte niivõrd konkurentidena, vaid tahame teha rohkem koostööd, sest meie jaoks on tähtis, et kogu kitsepiim ja kitsepiimatooted, mis Eestis toodetakse, oleksid kvaliteetsed,” ütleb Repinski ning tõdeb, et Eesti on nii väike, et kui riigi teises otsas ostab keegi ebakvaliteetse toote, siis mõjutab see kohe ka teiste tootjate ostjaskonda.

Inimliku loomuga kitsed

Kitsed on iseloomuga loomad, kinnitab Martin Repinski. „Ma ütleksin, et nad on väga inimlikud,” ütleb ta naerdes. „Nad on vist kõige uudishimulikumad loomad, keda ma olen näinud. Kogu aeg ronivad igale poole, proovivad kõike. Seda peab farmi ehitamisel arvestama, et nad on väga aktiivsed, eriti noored loomad. Kitsedel on karjas kindel hierarhia. Lüpsiplatsi järjekorras on esimesed suuremad sarvedega kitsed ning viimased väiksemad ja nudid. Kui osal kitsedel on võimalik olla teistest kõrgemal, siis sinna lähevad kõige tugevamad, sarvedega kitsed, karja „esimehed”. Neid on väga huvitav jälgida. Meil on spetsiaalne jõusöödapunker, mille all kitsed lüpsmise ajal seisavad. Ühel hetkel nad avastasid, et kui seda sarvedega liigutada, siis sealt tuleb jõusööta kogu aeg juurde, ning nüüd nad teevadki seda kogu aeg. Väga targad loomad,” kiidab kasvataja oma hoolealuseid.

Repinski mahetalu kitsed ja lehmad saavad ka praegusel jahedal ajal väljas käia. „See on lausa reegel, et kõik mahedad loomad peavad aasta läbi jalutama. Nad ei pea kogu aeg väljas olema, aga neil peab olema võimalus väljas käia. Nad ise otsustavad, kus nad on, kas lähevad välja või on sees. Meil ei sega neile mikserid eri söötasid nagu suurfarmides, vaid paneme heina, silo ja jahu, ning loomad ise otsustavad, mida ja kui palju nad söövad. Sellistel tingimustel peetud loomad annavad vähem piima kui intensiivtootmisel, aga see-eest elavad kauem. Näiteks intensiivtootmisega lehmafarmide lehmad elavad keskmiselt 4–5 aastat, meil on lehmad, kes on 16–17 aastat vanad, poegivad ja annavad piima. Meie eesmärk ei olegi ühe kitse kohta võimalikult palju piima toota, meie eesmärk on kvaliteet,” kinnitab ta.

Istub korraga kahel toolil

Märtsis peetud riigikogu valimistel sai Keskerakonna nimekirjas kandideerinud uustulnuk Martin Repinski poliitikas üllatavalt suure häältesaagi. Talle andis hääle 1556 valijat ning nüüd jagab ta oma elu kitsefarmi ja Toompea vahel. Keskmiselt poole kuust veedab ta Tallinnas, teise poole kodutalus.

Repinski tõdeb, et püüab praegu põhimõtteliselt kahel toolil istuda ja kerge see ei ole. „On nädalaid, kus lähen tagasi juba neljapäeva lõunast,” ütleb ta. Maale jõudnud, püüab ta võimalikult palju talu ja loomadega tegelda ning elu saab hoopis teise rütmi. „Ma näen ja tunnen, et kui mind kohal ei ole, siis elu farmis ikkagi mingil moel peatub, kuigi mul on väga tublid töölised. Farm muidugi igal juhul tegutseb, kui mind kohal ei ole, aga arengu nimel ma pean ikkagi ise kohal olema,” ütleb ta ning lisab, et poliitika ja äri vahel on väga raske valida.

Repinski tõdeb, et farmis näeb ta oma töö tulemusi reaalselt – kui täna midagi otsustad, saab seda juba homme ellu viia. Kui kaua aga peab ootama riigikogus tehtud otsuste tulemusi? Viis või kümme aastat? „Mul oli isegi mõte riigikogu kohast üldse loobuda. Kui mind riigikogus mitu päeva ei ole, siis keegi ei pane seda isegi tähele, välja arvatud võib-olla pinginaaber saalis või keegi fraktsioonis,” ütleb ta naerusui. „Aga kui mind ei ole farmis, siis seda on kohe terves äris tunda.” Valijaile antud lubadused motiveerisid teda siiski riigikogus jätkama.

Praktik, mitte poliitik

„Ma püüan tööd riigikogus vaadata natuke teistmoodi, mitte poliitikuna, vaid pigem praktikuna,” ütleb ta. Tema jaoks on tähtsad kaks valdkonda: Ida-Virumaaga ja põllumajandusega seotud küsimused.

„Kui oled kogu aeg riigikogus ega puutu reaalse eluga kokku, muutub su mõtlemisviis ja näed kõike natuke valesti,” tõdeb Repinski. „See poliitiline elu, mida meedias näidatakse, on poliitiline teater. Kui oled opositsioonis nagu mina praegu ja tahad midagi saavutada, siis lihtsalt lähed vastava valdkonna ministri või komisjoni esimehe juurde ja seletad, et on selline probleem. Kui asi on tõesti praktiline, mitte poliitiline, siis nad on tavaliselt alati nõus aitama ja see läheb teostamiseks. Aga kui ma hakkan rääkima, et see on minu tehtud või minu alustatud, siis järgmine kord seda enam ei juhtu,” märgib ta.

„Kui oled mõistlik, siis on võimalik riigikogus midagi saavutada isegi siis, kui oled opositsioonis,” leiab ta. „Kindlasti on osa küsimusi sellised, mis sõltuvad poliitilisest tahtest, ning neid ei saa opositsioonis olles mõjutada. Aga ka koalitsioonisaadikud ei saa kõike teha.”

Mis ootab aga ees tulevikus? „Ma loodan, et saan nelja aasta pärast endale ja valijatele tõestada, et olen vähemalt midagi saavutanud, mitte lihtsalt niisama seal selle aja istunud,” loodab Repinski.

9 kommentaari

A
Ahhaa  /   22:03, 26. nov 2015
Ja meie maksumaksjatena maksame kogu selle kitsepidamise kinni?
T
tore  /   12:29, 27. nov 2015
ja,kui veel tagumised jalad kummisäärikutesse panna ... ,oi seda tralli !
T
T.Mets  /   17:29, 27. nov 2015
Tubli, Repinski.Mina aga usun Toompea lammastesse
M
Miu  /   10:22, 28. nov 2015
Savisaarde pidi uskuma ju....
I
iga artikliga  /   10:46, 28. nov 2015
Iga artikliga ajab see mees aina lollimat juttu! Küll on ikka kõva mees, et terve farmi töö temast sõltub. Mehe ego on suurem kui Anu Saagimil. Ja jälle see jutt 600 kitsest, iga inimene, kes seal ekskursioonil käinud saab aru, et see on vale. Lehmadest loobub karjamaade nappuse tõttu? Pigem usun et müüb lihaks, et võlgu maksta. Ta ju ise ütles, et kevadel saab osa võlgu makstud kuna tal plaan olemas lehmadega. Loomadele ei sega söötasid, sest pole raha. Isegi vitamiine ja mineraale ei anta. Loomad on näljas ja vaevlevad haiguste käes. See on selle mehe sõnul vabapidamine. Loomakaitse peaks sinna saatma! Kurat mees lõpeta see enda imetlemine ja meedias upitamime. Pole vist kunagi varem näinud nii edevat meest, kes tõesti ennast kiitmast ei väsi! Häbi, et sellise kodaniku jobu juttu üldse avaldatakse.
L
Loomapidaja  /   18:32, 3. dets 2015
Mis mahedast siin jutt käib kui loomad söövad silo.
A
Ah kesik või.  /   19:05, 3. dets 2015
No selge pilt,seal kutsutakse sauna jne.Mees on juba sellise näoga,et paneb kitse.Ilmaasjata ei kiida kitsi.
E
Ei huvitav  /   22:32, 3. dets 2015
Kui tehakse uus usundite statistika siis peab seal olema märge:
kitseusulisi: mehi 1, naisi -
T
tim  /   11:35, 7. dets 2015
kitsepiimast puukentsefaliidi bakter ei kao kergesti,kas juust on kontrolli all

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias