Öökullide teine lend koos Mister Beastiga (laual): Cevin Caius Koemets, Oliver Sild, Kristjan Mäetalu, Madli Kaljo, Henri Haugas, Kristo Toots, Rasmus Lukas ja Lauri Vilibert. Pildilt on puudu Reimo Trei. Heiko Kruusi (Heiko Kruusi)

Kristiine gümnaasiumi robootikavõistkond Öökullid on oma võistlusklassi Eesti meister. Neid ootavad ees maailmameistrivõistlused Austraalias.

Robootikaga ehk robotite väljamõtlemise ja ehitamisega pole vist kunagi liiga vara alustada. Sellega aitavad algust teha standardsed stardikomplektid, millest üks tuntumaid on Lego valmistatud. Kristiine gümnaasiumis on selliste robotitega tegeldud vaid neli aastat, aga jõutud juba rahvusvaheliste tippudeni.

Eelmine ehk esimene Öökullide põlvkond jõudis Euroopa laste ja noorte meistrivõistlustel 94 meeskonna seas „väljakuvõistlusel” 14. kohale, praegune ehk teine põlvkond, kes alustas alles mullu septembris, võitis Eesti meistrivõistlused, ees ootab mõõduvõtmine 100 riigi meeskonnaga Austraalias Sydneys. Maailma kuklapoolel peetakse selle võistlusliiga ehk First Lego League’i idapiirkonna avatud meistrivõistlused. Eestis kuulub liigasse 64 meeskonda, üle ilma aga 27 000.

Kristiine gümnaasiumi tööõpetuse, robootika ja veel mitme aine õpetaja Lauri Vilibert juhatab meid Nõmme tee ja Tedre nurgal asuva koolimaja keldrikorrusel asuvasse robootikaklassi, kus meid ootab suure robotitega täidetud laua ümber juba kuus õpilast. Tutvustame, et oleme ajalehe juurest, nemad esitlevad end kooris vastu: “Öökullid!”

Enamik neist on poisid, aga ka tüdruk on seas. See pesakond Öökulle on 12–13-aastased, ainult eelmisest lennust pärit mentor Kristo on veidi vanem. „Alustamine on jah suhteliselt lihtsaks muutunud, saab alustada ka igasuguste eelteadmisteta. Alustuseks sobivad baaskomplektid maksavad 400 euro ringis, need on lihtsalt kokku pandavad ja lihtsalt programmeeritavad. Samas pakuvad need väga suuri võimalusi, üks Ameerika 16-aastane kooliõpilane näiteks ehitas sellise komplekti abil pimedatele mõeldud töötava printeri prototüübi,” räägib Lauri Vilibert, keda ka Öökullipapaks kutsutakse. „Koolides on robootika saanud hoo sisse just viimasel paaril aastal. Robotex on populaarne ja seda teatakse laiemalt, aga on mõeldud üliõpilastele, meie liigas seevastu tegutsevad 4.–7. klassi lapsed. Öökullid ongi 6.–7. klassi omad,” tutvustab nooruke Öökullipapa oma hoolealuseid.

Teeb ja toimetab

Õhinast täidetud Öökullid ise näitavad, mis neil praeguseks kokku on pandud. Selgub, et elu pole sugugi lihtne: robootikaga tegelemine tähendab võistluseks valmistumist, võistlus on aga kõigile Sydneysse sõita plaanivatele võistkondadele antud ühesuguse ülesande lahendamine ehk laitmatult tegutseva roboti kokkupanek ja programmeerimine. Lahenduse leidmiseks on aega kaheksa nädalat. Võistluslauale on Lego elementidest ehitatud 14 objekti, millega peab laual ringi liikuv robot vajalikke operatsioone tegema. Lihtsamini kirjeldatav on jalgpalliväravasse palli heitmine, teised lähevad keerulisemaks. Selle ülesandekogumi lahenduse lihvimisega Öökullid parajasti ametis ongi.

Laual omapead toimetav robot ise on sadadest Lego elementidest kokku pandud poole kingakarbi suurune seade. Südamikuks on programmeeritav juhtplokk, ülejäänu koosneb ratastest, hammasülekannetest, pneumoelementidest, võllidest ja kangidest.

Tõepoolest, selline robot ei näe sugugi välja kui väikene inimene, vaid nagu tööstusrobot. Või selle töötav mudel. “Õpetaja osa on sellises võistluses tegelikult väga tagasihoidlik, nii näevad ette reeglid. Ma tohin ainult algtõdesid tutvustada, lahendused peavad nad ise leidma,” räägib Vilibert ning selgitab, et Öökullide nime kannab võistkond seetõttu, et ehitamine ja katsetamine kipuvad päevi tihti küllalt pikaks venitama.

Õppima sundija

Lisaks väljakuülesandele on võistkondadel vaja püstitada üks probleem ja leida sellele uuenduslik lahendus. „Meie püstitasime probleemi, et lapsed õpivad praegusel ajal liiga vähe, kuna igasugused arvutid ja mängud võtavad aja ära. Meie lahendus aitab lapsi arvutist eemal hoida: programm Screenlock paneb iga natukese aja tagant arvuti lukku ja esitab lapsele küsimuse. Küsimus on õppeprogrammi kohta. Kui vastus on õige, saab arvutis edasi toimetada, kui aga vale, siis hakkab arvuti üha kiiremini lukku minema,” seletab Öökullide ainus tüdruk Madli. Kui küsin, kas on tõesed väited, et lapsed nutitelefonide ja arvutite kallal nohistamise kõrval muud enam ei oskagi, nendib Madli, et eks aega ole küll napilt, aga vahel jagub ka pallimänguks. Robotid on aga veel huvitavamad. „Robotite kokkupanek nii keeruline polekski, neid klotse ja rattaid on lihtne kokku klõpsutada. Keeruline on see, et alguses ei teagi ju, mida tegema peaks,” ütleb ta.

Meeskonnas on igal liikmel oma roll, programmeerimise osa eestvedaja on Henri, kes näitab, kuidas robotit nimega Mister Beast kõike vajalikku tegema õpetada. Robotiga ühendatud sülearvuti ekraanil on näha plokkskeem, nii lihtsalt ja visuaalselt saab koostada ikoonidest terve ülesannete rea lahenduse eeskirja. Eeskiri ise on aga üsna pikk ja üksikasjalik.

Vahepeal astuvad sisse veidi vanemad poisid ning jätavad kõrvallauale neljarattalise suurema ja juba metallist roboti – noorte Öökullide oma on üleni plastist. Selle justkui lihtsa, lähemal uurimisel aga vägagi keerulise robotiga plaanitaksegi minna maailma vallutama. Aga asi, millele nad praegu veel vähem mõtlevad, on see, et ühtlasi laovad paljud nendest ilmselt ka alusmüüri oma tulevasele haridusele ja meie tulevikule, mõtlen hiljem lugu kirjutades üldistavalt.

Mõtlemapanev on ka eelmisest Öökullide koosseisust pärit Öökulli, praegu 9. klassis õppiva mentori Kristo vastus, kui küsin – minu poisipõlves väga tavapärase „täiskasvanu küsimuse” –, kelleks ta tahab saada. Kristo vastus tekitab filosoofilisi peegeldusi: „Mehhatroonikainseneriks ja pastoriks.”

Aga see on juba kaugem tulevik, lähem mure on see, kuidas leida Austraaliasse võistlusele minekuks raha. Eesti meistri tiitliga kaasnev 5000 eurot on tõhus seeme, ülejäänud 15 000 leidmiseks loodetakse lahkeile annetajaile ja toetajaile.

------------------------------------------------------------------------------------

Öökullide elust

Kristiine gümnaasiumi robootikaklubi juhtmõte on: „Igaühest meist võib saada uus Steve Jobs, vähemalt nii me usume.” Klubi tegemistest ja võimalustest nende plaane toetada saab lähemalt uurida toetuskeskkonnast Hooandja: www.hooandja.ee/projekt/aitame-robootikameeskonna-austraaliasse-voistlustele.

3 kommentaari

T
toetaja  /   10:10, 24. apr 2015
Minu poolne toetusannetus on tehtud. Kõrget lendu Öökullidele !!
P
Pets  /   23:58, 25. apr 2015
Tublid lapsed ! Õlg alla pandud.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias