Kirjanik Juhan Voolaid Tartu linnamüüril. (Ingrid Perner)

Küllap leidub Tartus inimesi, kes ei tea, et keskaegses Taaralinnas oli kahekilomeetrine linnamüür. Kohalik kirjanik Juhan Voolaid otsustas linnamüüri ilukirjanduslikul moel elustada.

Voolaiu värskelt ilmunud raamat „Hokimängija Tartu linnamüüril” on väärt lugemine neile, kellele pakub huvi linna ajalugu, seiklusjutud … aga ka sport. Nimelt keerab kirjanik asja pisut üle võlli: paneb linnamüürile seiklema hokimängija.

„Tartus ei ole hoki tõepoolest spordiala number üks ning ega mu raamat tegelikult hokist üldse räägigi. Loo käigus teeb peategelane Tartu linnasüdamele tiiru peale keskaegse linnamüüri trassil ja et tema teekond sai igasuguseid ohte paksult täis, siis olin lihtsalt turvakaalutlustel sunnitud ta hokivarustusse riietama,” selgitab kirjanik.

Juhan, hokimängija tegutseb Tartu linnamüüril. Kui palju te enne raamatu kirjutamist Tartu linnamüüri ajalugu uurisite ja mis kõige enam üllatas?

Sügavam huvi Tartu ajaloo vastu sai mul alguse umbes kümme aastat tagasi, kui lugesin Hillar Palametsa raamatut „Lugusid toonasest Tartust”. Siis tundsin järsku identiteeditulva ning kõik sinnani lahtiselt logisenud Tartu elemendid vajusid oma kohale. Materjalidega tutvusin põhjalikult. Üllatas vast see, et keskajast Tartus nii vähe teatakse, kuid seda salapärasem ja põnevam on kõik sellega seonduv.

Kuidas tekkis mõte mängida raamatus ka Tartu fotodega?

Peale kirjanduse tunnen huvi fotograafia vastu, seega tundus raamatus asjakohane need kokku viia. Üldiselt ju teatakse, et Tartus oli linnamüür ning samasugune või ilusamgi vanalinn kui Tallinna oma, mille venelased maatasa tegid, kuid kuna seda on nii vähe näha, on ettekujutus ähmane. Üks raamatu eesmärkidest oligi selle ettekujutuse elavdamine.

Ma pildistasin Tallinnas torne ja sokutasin need tänapäeva Tartusse, samuti leidis raamatus koha näiteks Pärnus asuv Tallinna värav ning raamatu tagakaanelgi näha oleva Vene värava ehitasin ise papist valmis, eeskujuks linnamüüri joonised, mis on raamatu sisekülgedel näha. „Hokimängijat Tartu linnamüüril” tuleks esmajoones pidada lustimiseks ajalooliste vahendite abil, mitte tõsiteaduslikuks tööks.

Ütlete, et kirjapandus on 100 protsenti Tartut. Millised on need märksõnad, mis raamatu kaudu Tartut iseloomustavad?

Märksõnad on pidev hukkumine ja jälle ülestõusmine, mis saab osaks nii ajaloolisele Tartule loo kõrvalliinides kui ka peategelasele. Tartlased on ajalooliselt olnud uskumatult visad – nad tambitakse maha, aga nad ajavad pea ikka püsti.

--------------------------------------

27 torniga linnamüür

*Tartu linnamüür rajati arvatavasti 14. sajandil. Müür oli umbes kaks meetrit paks ja kaks kilomeetrit pikk. Müür ümbritses Toomemäge, kulges põhjaküljel Laia ja Kroonuaia tänava vahelisel alal nendega paralleelselt, Emajõe-poolsel küljel Vabaduse puiestee ja Magasini tänava vahelisel alal nendega paralleelselt ning lõunaküljel Poe tänava piirkonnas.

*Linnamüüris oli 27 torni, neist üheksal oli värav. Suuremad väravad olid Karjavärav, Riia värav, Toomevärav, Jakobi värav ja Vene värav. Linnamüüriga ühisesse kaitsesüsteemi kuulus piiskopilinnus ja võib-olla ka Toomkirik.

*Väljastpoolt müüri kaitsesid linna vallikraavid (Vallikraavi tänava põhjaküljel, Baeri tänaval ja Kroonuaia tänaval).

*Linnamüüri kindlustati ja täiustati Põhjasõjani. 1708. aastal lasi Vene armee müüri õhku, kuna kartis, et linn langeb Rootsi kätte.

*Linnamüür on lõiguti säilinud Vabaduse puiestee lääneküljel, Jakobi ja Laia tänava ristmiku lähedal, Ülikooli 8 hoovis ja botaanikaaias. Vene värava ja dominiiklaste kloostrikiriku vahelisel alal lubimördi ja tellisetükkidega seotud maakivimüüri pikkus on umbes 130 meetrit, paksus kaks ja kõrgus kuni neli meetrit.

Allikas: kultuurimälestiste register

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias