Maalidega mängimine on Kaili Viidase sõnul üks ütlemata põnev tegevus. Kui vaja, hüppab ta ise maali sisse, kehastudes kelleks tahes. (Heiko Kruusi)

Pärnu Endla teatri noor näitleja Kaili Viidas seletab loeng-lavastuses „Dussaerti kaasus” kaasaegse kunsti nii klaarilt ära, et selle kõrval kahvatuvad kunstiteadlaste arvukad ja mahukad uurimusedki.

Te ei saa moodsast kunstist aru? Ärge muretsege, te pole ainus. Aga kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Näitleja Kaili Viidase ja Endla dramaturgi Triinu Ojalo koostöös lavale toodud Jacques Mougenot’ lavastus „Dussaerti kaasus” kõnetab nii teatrisõpra kui ka kunstihuvilist. Viimast ehk isegi rohkem.

Viidas tunnistab, et temagi sõprade hulgas leidub neid, kes ütlevad, et neid kaasaegne kunst ei huvita. „Ma arvan ise samuti, et kui ma lähen mingile näitusele, siis ma ei pea selleks läbi lugema paksu kataloogi, et mõista, millega tegemist on. Aga samas peab kunstnikul olema diskursus. Kujutavas kunstis on väga selgelt arusaadav, et kunstnikel on oma diskursus, oma teemad, oma mõtteviis, oma vahendid,” annab Viidas võtme kaasaegse kunsti mõistmiseks.

„Oi, mind niimoodi mõjutas see tükk, sain sellise laksu! Tahtsin ainult veel küsida, kuidas sulle endale Dussaerti looming on mõjunud?” tuli pärast tükki Viidase juurde üks noor Pärnu kunstnik. Kuulanud ära näitleja vastuse, hakkas kunstnik suurest rõõmust lausa üle kere värisema. „Ah, et see on veel nii lahe!”

„Kui ma seda teksti lugesin, siis sattusin sellest tõeliselt vaimustusse, kuna kunsti teema on mind paelunud ja huvitanud. Aga raske on vahel sellest rääkida, sest mulle tundub, et see mõjub kogu aeg umbes niimoodi, et näe, nüüd tuli mingi tšikk, keda huvitab kunst, ja no ärge nüüd üllatuge ... nojah, teeb siin oma teatrivärki ja ühendab selle kunstivärgiga. Justkui näitlejad tahaksid kohutavalt huvitavad olla ja mõtlevad endale igasuguseid asju välja,” pahvatab Viidas esmalt.

Kuid tegelikult on ta elu ikkagi kunstist läbi imbunud ning midagi võltsi ta kunstihuvis ei ole. Näiteks sel ajal, kui „Dussaerti kaasus” esimest korda Viidase kätte jõudis, tegeles ta parasjagu lavastatud maalide näituse korraldamisega. Sõprus kunstiga algas aga ikkagi palju varem, lausa lasteaias. „Mu kasvataja andis lasteaia lõpu puhul mulle diplomi kui heale joonistajale. Mäletan seda, et väiksena joonistasin Eduard Wiiralti pilte ja raamatute illustratsioone ümber. Olin 9–11-aastane, kui joonistasin näiteks „Kaameli pead”. See oli ikka nii väikse lapse kohta väga hästi tehtud. Vahel mõtlen, miks ma enam nii hästi ei joonista. Aga ilmselt kui oleksin sellega edasi tegelnud, siis oleks mul käsi päris hea joonega,” räägib Viidas. Tema õnneks on elu talle siiski ka praegu kätte mänginud võimaluse ühendada oma kaks suurt kirge.

„Olen selline hüperaktiivik, tahan väga palju asju korraga teha ja läbisegi ka. Siis ongi see hea, et teater on koht, kus asjad lähevad risti,” lisab näitleja. Nüüd on ta viimase lavastusega jahmatanud oma vanemaid, sugulasi, sõpru, rääkimata teatrikriitikutest. Näiteks pidi Viidase isagi pärast „Dussaerti kaasuse” äranägemist kodus veel entsüklopeediast mõnede mõistete tähendused üle vaatama. Nimelt eeldatakse „Dussaerti kaasuse” vaatajalt, et kui lavastus on lõppenud, oleks vähegi mõistlik mõnda asja veel pisut edasi uurida.

„Vaataja peaks seda vaatama tulema umbes niimoodi, et no räägi ära, mis sul öelda on,” seletab Viidas. Nii tekkis esietendusel näitleja sõnul põnev diskussioon ning inimesed läksid ka kohati vaidlema. „Näiteks Andrus Joonase sõnul on selleks, et olla kunstnik, vaja demagoogiat. Ja siis keegi ütles talle vastu, et mis sa, Andrus, seletad, sa ei tea asjast midagi,” meenutab Viidas, kes üllatab vaatajat meisterliku lektorina.

Kas mõnest koolist on juba lektoritöö pakkuminegi tehtud, uurin. Ja selgub, et Viidase kooliaegne õpetaja Katrin Nielsen soovitas tal tuliselt tõepoolest lektoriks hakata. Viidast ennast paneb see jutt muidugi muigama, sest see, keda ta laval mängib, on ju tema enda karikatuur: „Mängin seda, et ma ise olen hästi loomulik. Ma pean ju endale looma olukorra, et lasen end vabaks.” Olukord on igatahes sürreaalne, sest Viidasel ei ole tükis ei kostüümi ega midagi muud: ta tuleb tänavalt, paneb oma asjad valmis ning asub vaatama, mis juhtuma hakkab.

Viidas pole lektoritöö tegemise mõtet siiski päris maha kandnud: tema elukaaslane pakkus välja, et äkki tasuks teha lausa seeria loenguid mitmesugustel teemadel. Alustades näiteks inetusest ja lõpetades meditsiiniga. „Mu kursuseõde läks meditsiiniõeks õppima ning ta on rääkinud, et inimesed ei tea tegelikult, mis on õige või vale. Maailma peaks nägema natuke teistmoodi. Ja see materjal kindlasti võiks õpetada nägema. Põnev väljakutse oleks teha tükk, kus saaks panna inimesi mõtlema tervise või meditsiini asjade peale. See oleks lahe,” pakub ta välja.

Samas kui kunstihuvi on olemas, siis küllap ka põhjalikud teadmised. Viidas tunnistab, et kunsti tundmine ja avastamine on justkui igikestev õpe. Nii saabus ta just esmaspäeval Helsingist, kus vaatas ära mitu teatrietendust ja külastas nelja muuseumi. „Helsingis Ateneumis on avatud Tove Janssoni suurnäitus ja tahtsin selle ära näha. Ta on ikka hull mutt, ma ei hakka sellest üldse rääkimagi, sest sellest võib lõputult rääkida,” tunnistab Viidas, kes on kultuuri- ja kunstiretkedel avastanud, et sageli võib ka mõni triviaalne teema pakkuda äratundmise, et nii palju on veel avastada. „Kas või seesama avastus, et kunstnikul on vaja ainult diskursust. Ja ei midagi rohkemat. Piisab sellest, kui juba sõnastad selle ära, et tegemist on kunstiteosega,” mõtiskleb ta.

Mis aga Viidast ennast „Dussaerti kaasuse” juures kõige rohkem üllatas? „See õpetab detaile vaatama. Helsingis Kiasmas oli maal „Kaks madu”, üleni roosa pilt. Seda vaadates saad aru, et mõlemal pool ääres on kaks pruuni triipu tehtud. Aa, okei. Sa õpid nägema,” vastab Viidas ning avaldab lootust, et „Dussaerti kaasuse” ära vaadanud teatrisõbrad ei näe pärast seda enam kunstiteost sama pilguga.

-----------------------------

Tualeti külastus juhatas teatrikooli

Kaili Viidas oli gümnaasiumi lõpus teelahkmel, kas valida kunst või teater. Ta käis küll ka kunstiakadeemia katsetel, aga kuna samal ajal olid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia katsed, siis otsustas ikkagi teatri kasuks. Aga miks just Viljandi? „Viljandi koolil on oma aura, teatud romantilisus. Ma olen alati vastanud, et kui ma kooli lõpetasin, siis olid Viljandis katsed, aga Tallinnas mitte, ja seepärast läksingi Viljandisse. Aga tegelikult ei olnud asi niimoodi, vaid natukene keerulisem ja pikem. Viljandi folki külastades sattusin gümnasistina Viljandi kultuuriakadeemiasse tualetti otsima. Mõnusad kampsunites kitarri mängivad märsilohistajad juhatasid mu imelikke teid pidi kohale. Hakkasin rohkem uurima, mis ülikooliga on tegemist, ja sain siis teada, et Kalju Komissarov juhatab sealset õppetooli,” räägib Viidas.

----------------------------

Ees ootab põnev töö lastega

Kaili Viidas on mänginud Lydia Koidulat, pannud lavastajana Kaire Vilgatsi maadlema, teinud Pärnu rannas teatrit. Nüüd mängis ta „Dussaerti kaasuses”. Mis edasi? Järgmine projekt on tulekul nukuteatris, kus ta teeb koostööd Katrina Tangiga. „Ma ei tea, kuhu see asi jõuab, aga tõenäoliselt sügiseks mingi asi valmib. Sellest saab laste- ja muinasjutumaailm. Ma loodan, et sellest tuleb midagi kihvti,” tutvustab Viidas praegu veel ideetasandil olevat kava.

Kas ka rannas on plaanis veel teatrit teha? Viidase sõnul näitas mullune Kuurordielevandi avamisel mängitud ja tema lavastatud „Müstilised olevused Pärnu rannaliival”, et rannas on ikka raske teatrit teha. Auditoorium on liiga lai ehk võimalik oleks vaid teha mõnd suurejoonelist vaatemängu. „Rand on palju huvitavam kui teater, sest oma varbaid on vees olles palju huvitavam vaadata. Kõik, mis on seotud inimese ihu ja hingega, on alati põnev,” tunnistab Viidas. 

---------------------------

Pretsedent kunstiloos

Prantsuse kunstniku Philippe Dussaerti (1947–1989) looming on aluseks ühele üpris kummalisele pretsedendile kunstiloos: skandaal, mis tema viimase teose oksjoni ümber lahvatas, on nii põnevuslugu kui ka komöödia.

Sellal kui Dussaerti loomingu uskumatu lugu 1991. aastal maailmas laineid lõi, joonistas näitleja Kaili Viidas (1984) koolis julge joonega värvilisi pilte. Vähemalt üht Dussaerti maali võib pidevalt leida T-särgi poodidest, aga nagu paljude asjadega kord juba on, ei tea keegi selle tuntud teose autorit.

Kaili Viidas mängib „Dussaerti kaasust” laupäeval kell 19 Pärnu Endla teatri valges saalis. 5. ja 7. aprillil jõuab tükk ka Tartusse: kell 19 näeb seda Tartu kunstimuuseumis.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias