Rode altari kõige uhkem osa on kahekordsete tiibade taha varjatud pühakuskulptuuridega osa, näitab muuseumi direktor Tarmo Saaret. Külastajaile on see avatud vaid kolm korda aastas. Heiko Kruusi (Heiko Kruusi)

Selleks, et vanad ja haruldased asjad säiliksid, on vaja palju õnne. Eriti klaarilt tuleb see ilmsiks Niguliste muuseumis.

Eesti Kunstimuuseumil on oma kirik, Niguliste kirik. Sellisena on kunstimuuseumi filiaal üks väheseid muuseume Põhja-Euroopas, mis asub endises pühakojas. Esimesest suuremast vedamisest kõneleb juba koolist tuttav legend: kiriku eestseisja ehk vöörmünder olevat valanud ukselukud täis sulatina ja seega hoidnud usupuhastuse õhinast haaratud rahvahulgad (sakslased ja eestlased) 1542. aasta 14. septembril kirikusse tungimast. Nii jäi hulk kirikuvara, ilmakuulsad Berndt Notke töökojas sündinud maal „Surmatants” ning nüüdki seal aukohal, oma ajaloolisel kohal toona vaid 61 aastat olla jõudnud, Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud üle kolme meetri kõrgune ja rohkem kui kuue meetri laiune kappaltar.

„Ega see pildirüüste Tallinnas nii maruline ka polnud kui näiteks Saksamaal, aga tõesti, Niguliste jäi puutumata,” ütles Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret, kui olime tulnud Rode kappaltarit uudistama. Kiriku nimipühaku päeval ehk nigulapäeval oli muuseum nimelt teada andnud, et seda maailma suurimat ja üht paremini säilinud Põhja-Saksamaal valmistatud hiliskeskaegset kappaltarit asutakse restaureerima otse publiku silma all.

Teine tähelepanu vääriv vedamine oli Teise maailmasõja ajal, kui kiriku varad, altar sealhulgas, viidi sõjapakku vaid veidi enne Vene terrorirünnakuid Tallinnale 1944. aasta märtsis. Pühakoda hakati üles ehitama ning esialgsete kavade järgi ateismimuuseumiks kujundama kuuekümnendate lõpus. 1982. aastaks olid suuremad taastamistööd tehtud, kuid siis sai kirik 13. oktoobri öösel arvatavalt süütamise tagajärjel tekkinud põlengus tugevasti kannatada. Sellest rahvast vapustanud õnnetusest pääses altar aga taas, sest seda ei oldud jõutud veel algupärasesse kohta tagasi tuua. See oli kolmas kord, kui saatus läks mööda Niguliste peaaltari retaablist, mis on õigel kohal olnud 1984. aastast, kui Nigulistes avati muuseum-kontserdisaal.

Internet on abiks, aga ikkagi

„1975. aastal asusid altarit restaureerima ja konserveerima Moskva spetsialistid Nikolai Bregmani juhtimisel. Poole peale jõudnud põhjalikud tööd katkesid 1992. aastal pärast riigikorra muutust ning Eesti riigil oli tükk tegemist, et restaureeritavaid kujusid Moskvast kätte saada. Nüüd on meil kunstimuuseumis oma kõrgelt kvalifitseeritud restauraatorid olemas. Restaureerimise ja põhjaliku uurimistöö otsustasime teha kohapeal, kuna igasugune transportimine on nii väärtuslikele asjadele kahjulik,” ütles projekti koordinaator, restauraator Hilkka Hiiop. Ühtlasi otsustati põnevat ja kaua kestvat tööd rahvale tutvustada. Nii asubki Hiiopi ja tema kolleegide „kabinet” tükk aega sealsamas, kohe altari taga kooriruumis, kõigi silme all.

Ehkki Rode altarit saab põhjalikumalt uurida veebilehel www.nigulistemuuseum.ee, on oma silm ikkagi kuningas. Direktor Saaret tuli meile vastu ja avas kõigepealt altari välimised, maalingutega tiivad ja seejärel pitseriga suletud sisemised tiivad. Seda uhkust, mida surelike silmad näevad vaid kolm korda aastas – mõlemal nigulapäeval (9. mail ja 6. detsembril) ning kõigi pühakute päeval (1. novembril), on raske kirjeldada. Osa 40 pühaku kujudest on kaetud sajandite paatinaga, omal ajal puhastatud kujude kuld aga hiilgab uhkemalt kui kulduur keskmises kullassepaäris. Ja naispühakute roosad põsed! Suuremate kujude vahel on väiksemad, keskel on püha perekond, igal oma nägu ja oma lugu.

Tiibade avamisega koos hakkas undama signalisatsioonivile, mis enam ei katkenudki. „Midagi pole jäetud juhuse hooleks. Tuletõrjesignalisatsioon on samuti nii tundlik, et me ei saa kontsertide ajal kooriliikmeile isegi küünlaid kätte anda,” märkis Saaret.

Kunagi Tallinna kaupmeestele, Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna liikmeile 1250 Riia hõbemarka (ühe laeva või kahe maja hind) maksma läinud altarisse on mahutatud nii suur hulk tööd, et selle kolme aastaga valminud uhkuse ja alandlikkuse sümboli endise hiilguse taastamine kestab nüüd aastaid, kindlasti rohkem kui kolm.

Nigulistes saab aga peale selle vaadata teisi uhkeid, ehkki väiksemaid altareid, muidugi kuulsat „Surmatantsu”, mahukat kirikuhõbeda kogu, aadlivappe, Rootsi-Mihkli kirikule kuulunud väiksema lehtla mõõtu ristimistuba... „Kui võtta ette põhjalikum ekskursioon, siis jätkub mul seletamist terveks päevaks. Ja pool jääb veel järgmisekski,” võttis Eesti kõige põhjalikuma kirikukunsti väljapaneku mastaapi kirjeldada Eesti ainulaadseima muuseumi direktor Tarmo Saaret.

Hiigelsuure hoone võlvide all jäi meist kõlama Bachi oreliprelüüd. Ei paistnud, kes mängib.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias