Kui tahad Tallinna tehnikaülikooli professorit, ehitusinseneri ja mehaanikateadlast, küberneetika instituudi juhtivteadurit ja tippkeskuse juhatajat, akadeemikut ja teaduste akadeemia asepresidenti, veel hiljutist presidenti Jüri Engelbrechti kätte saada, ei pruugi see olla just lihtne ülesanne.
“Ta oli just siin, kuid hetk tagasi lahkus ühele kohtumisele ja siis vist Mustamäele,” vastatakse tema Toompea-telefonilt teaduste akadeemiast.
Mustamäel kordub sama: kabinetis teda pole, kolleegid on just-just kuulnud teda koridoris kõnelemas, kuid ukse taha kiigates on plats juba tühi – jutulained veel õhus hääbumas. Ju lipsas alla või üles, laborisse mõne doktorandiga rääkima, või kohvikusse või hetkeks teise majja asju ajama. “Selliste jaoks on vaja lõksud üles panna, ega muidu neid kätte ei saa,” muheleb instituudi teadussekretär Mati Kutser.
Siis ühel heal hetkel ongi Engelbrecht ise toru otsas. Siiralt rõõmus, värske ja optimistlik. Hetk hiljem juhatab ta juba Linnalehe fotograafi ja toimetajat küberneetika instituudis ringi, näidates laboreid ja tutvustades oma kolleege – viimastest, muide, kõneleb ta ainult ülivõrdes.
